Ma ei saa lahti mõttest, et kooli puudutavaid teemasid ei julge keegi eriti lahkama hakata, sest need ei ole sel moel populaarsed ja ammugi mitte poliitilisele karjäärile turvalised teemad, valikud, otsused, kirjutab Eesti Õpetajate Liidu juhatuse esimees Margit Timakov.
Olin täna, õpetajate päeva hommikul murelik.
Tallinnas ja selle ümbruses napib õpetajaid ning ega pilt terves Eestis eriti parem pole. On puudu kindlate ainete ja valdkondade õpetajaid, on puudu noori ja mehi. Nii lihtne see mu mure ongi. Ammu teada asi, mis ei ületa enam uudiskünnistki.
Ei, eile «Aktuaalses Kaameras» ikkagi räägiti sellest ja Postimees puudutas tänases päevaintervjuus seda teemat samuti. Aga kas julgeme tulevikku vaadata? Meil tekib varsti, – või hiljemalt 10 aasta pärast, mil juba tänased pensioniealised õpetajad lihtsalt ei jaksa või ei soovi enam koolitempos rutata – korralik õpetajate puudus.
Ja mina unistan kvalifikatsiooniga professionaalsest õpetajast, kel on oskust, tahtmist, julgust ja kindlust selgitada õpilasele, lapsevanemale, koolijuhile ja haridusametnikule, miks järjepidevus ja õppimist toetav keskkond, huvitavad õppematerjalid, liikumine, silmast silma suhtlemine, ühiselt parimate lahendusteni jõudmine ja teistega arvestamine – kui tuua meelevaldselt siia vaid üksikud paljudest teemadest – on olulised arengut (nii lapse, kooli kui ka ühiskonna) toetavad elemendid.
Kas tõesti on rumal unistada, et bussi juhib keegi, kel on vastava kategooria sõiduload; et arstiks ei ole lihtsalt heatahtlik inimene, kes soovib aidata? Kas unistada, et meie lastel on koolis õpetajad, kes teavad, mida nad teevad ja veelgi enam, inimesed, kes soovivad meie lapsi õpetada – kas sedasi mõelda on rumal?
Põhjendamatu? Alusetu? Oodata, et meie tulevast põlvkonda inspireerivad õppimise fännid, avastuste meistrid? Loota, et lisaks headele tulemustele rahvusvahelistes testides kool on meeldiv ja mõnus ja vahva ja põnev koht nii lapsele kui vanemale
Ütlen nüüd midagi, mis ei ole olnud minu esmane argument õpetajate puuduse lahendusi pakkudes, aga on kahjuks aastatega tarbimisühiskonnas selleks muutumas. Soovitan poliitikutel kahekordistada kvalifikatsiooniga õpetaja palk – mitte tõsta 50 euro kaupa ja oodata, kuidas hinnatõus on kugistanud selle suure ampsuga selle juba enne arvele laekumist.
On arusaadav, et ega riik kõikide õpetajate palka korraga tõsta ei jaksa, aga äkki nii palju ikka jaksab. Annan muidugi endale aru, et ega palk inimesest õpetajat tee.
Ei tee tõesti, aga äkki need tublid noored, kes mõtlevad, et koolis töötades ei saa nad oma pere rahaasjadega hakkama, need helged pead ja usinad mõtlejad, kes veidi ikka nagu pelgavad teha seda otsust kooli tulla, näevad siis, et meil mitte ei räägita ainuüksi õpetajate päeval õpetajast kui tublist inimesest, vaid tehakse tõsiseid pingutusi selleks, et ka tegudega – julgete tegudega – väärtustada õpetajaametit ja seeläbi kogu ühiskonda.
Äkki selline suhtumine motiveeriks enam neid, kes täna küll koolis töötavad, kuid kaaluvad sealt lahkumist; äkki motiveeriks see neid, kes on tegelikult korrakski mõelnud kooli ja õpetajatöö peale.
Siis oleks meil kindlasti rohkem noori ja olen kindel, et ka rohkem mehi koolis. Ja see oleks hea nii õpilastele kui ka suuremalt jaolt naiskollektiividele meie koolides. See oleks hea tervele õpetajaametile.
Aga me ei räägi sellest eriti. Ei räägi ka sellest, et meeldib meile või mitte, aga meil on liiga palju koole. Ärge saage minust valesti aru – mulle meeldivad väikesed koolid! Aga mingil hetkel ei suuda ma aru saada, et kuidas me väikese riigina saame lubada endale paljudele nendele väikestele koolidele pealemaksmist, imepisikestes rühmades õpet? Kust leiame neile õpetajad?
Kas tõesti oleks võimatu panna toimima sellist transpordisüsteemi, mis ületab omavalitsuste piirid, arvestab laste huviringidega ja toetab igati koolivõrku?
Ma ei saa lahti mõttest, et kooli puudutavaid teemasid ei julge keegi eriti lahkama hakata, sest need ei ole sel moel populaarsed ja ammugi mitte poliitilisele karjäärile turvalised teemad, valikud, otsused.
Palju kergem on saata kord aastas kaardi või pastakaga kooli õpetajatele tervitus, ulatada lilleõis, saata kohale kringel – mille eest oleme õpetajatena muidugi ülimalt tänulikud, aga homme astume väsinult kolmekümnese klassi ette, kus on viis erivajadusega last ja anname järjest seitse tundi ning katsume teha rõõmsat nägu.
Eesti Õpetajate Liit on heameelega algatamas ühiskonnas laiemat diskussiooni «Millist koolivõrku ja õpetajat suudame Eestis üleval pidada?».