Martti Martinson: noorte osalus otsuste tegemises on ühiskonna küpsuse mõõdupuu

Martti Martinson Foto: Erakogu

Ehkki Eestis on noorte osalus kujunenud osaks õigusruumist, on samas käia veel pikk tee ühiskonnani, kus noorte häälel oleks ühiskonnaelus otsuste tegemisel arvestatav kaal, kirjutab Victoria Ülikooli noorsootöö lektor Martti Martinson

Eelseisvate märgilise tähendusega kohalike omavalitsuste valimiste kontekstis on oluline tõdeda, et noorte osalus poliitilistes protsessides on viimastel aastakümnetel olnud globaalses langustrendis. Samal ajal on tänu noorte kui ühiskonnagrupi esilekerkimisele aset leidnud paljude uute osalusstruktuuride ning osalust soodustavate organisatsioonide ja algatuste teke. Kui riigi ja demokraatia küpsust mõõta noorte kaasatuse kaudu ühiskonnaelu olulistesse protsessidesse, siis kui küps on Eesti ühiskond tegelikult?

Mis on noorte osalus?

Akadeemilises kirjanduses ja poliitilises diskursuses on noorte osalus kui kontseptsioon kõige sagedamini seotud noorte endi osalemise ja täiskasvanute poolse kaasamisega otsustusprotsessidesse erinevates organisatsioonides, sealhulgas eelkõige avalikus sektoris.

Aus noorte osalus väldib noorte arvamusega manipuleerimist ja võimaldab noortel ka reaalselt, mitte pelgalt näiliselt, otsuste tegemistes osaleda ning otsuseid ja poliitilisi protsesse mõjutada ja suunata.

Kuigi noorte osaluse kohta leidub nii laiemaid kui ka kitsamaid käsitlusi, on valdava osa definitsioonide lahutamatuks osaks just demokraatia põhimõtete edendamine ja noorte aktiivseteks kodanikeks kujundamine.

Noorte osalus on demokraatlikes riikides kodanikuosaluse üks olulistest liikidest ja kõige sagedamini leiab noorte osalus aset kolmes sfääris: avalik osalus, mille alla kuulub noorte otsene või kaudne osalemine demokraatia ja teiste avalike institutsioonide töös; sotsiaalne osalus, mis hõlmab noorte osalemist kollektiivsetes või kogukondlikes tegevustes nende igapäevaelu osana; ning individuaalne osalus, mis katab valikuid ja tegevusi, mida noored teevad igapäevaelu osana, ning mis väljendavad seisukohti selle kohta, millises ühiskonnas nad tahavad elada.

Milleks ja kellele on noorte osalust vaja?

Noorte osalust, nagu ka kodanikuosalust tervikuna, selle vajalikkust ning kasutegureid nii noortele kui ka ühiskonnale, on viimaste aastakümnete jooksul päris palju uuritud.

Austraalia akadeemik Rys Farthing märgib, et üheks põhjuseks, miks noorte osalus on ühiskonnale vajalik, on noorte õiguste aspekt, mille kohaselt on noored täieõiguslikud ühiskonnaliikmed ning inimestena peavad neile laienema ka ühiskonnaelus ja -protsessides osalemise õigused.

Võimestamise aspekt käsitleb osalust kui protsessi, mis eeldab võimu jagamist ning mille tulemusena saab võimuvahekorda pöörata noorte kasuks ning seeläbi vältida noorte marginaliseerumist.

Tõhususe aspekt vaatleb osalust kui poliitikakujundajatele ja täiskasvanute võimalust saada tagasisidet ja infot noorte kui kodanike-tarbijate käest; ning isiksuse arengu aspekt käsitleb  noorte osalust noorte isiksuse positiivset arengut soodustav, näiteks uute sotsiaalsete oskuste omandamise kaudu.

Sageli seostatakse noorte osalust ainult formaalse osalemisega ja liigselt formaalne lähenemine noorte osalusele on kohanud ka omajagu kriitikat.

Näiteks vähemusgruppidesse kuuluvate, aga ka vähese osaluskogemusega noorte jaoks ei ole noortevolikogud ja õpilasesindused enamasti atraktiivne osalusviis ning mitteformaalsed osalusvormid oleksid hoopis asjakohasemad.

Samas on sotsiaalsete võrgustike võidukäigu taustal noored mitmes maailma paigus olnud võrdlemisi edukad ka traditsioonilistest poliitilistest struktuuridest ja mehhanismidest möödakõndijad – viimasel kümnendil on paljud sotsiaalsed ülestõusud, milles noortel on olnud oluline osa, aset leidnud näiteks Ühendkuningriigis, Islandil, Ukrainas, Venezuelas, Brasiilias, Ameerika Ühendriikides, aga ka Tuneesias, Egiptuses ja Süürias.

Mitmed sotsiaalsed kampaaniad on viinud muutusteni poliitilises süsteemis. 

Osalusstruktuuride ja -võimaluste hüppeline kasv ei ole samas kaasa toonud osalusvõimaluste ja -harjumuste jõudmist massideni.

Noorte osalus kui inimõigus

Noorte osalus kui kontseptsioon ning demokraatia põhimõtted on omavahel tihedasti põimunud.

Noorte osaluse ekspert professor Roger Hart on öelnud, et riik saab olla demokraatlik ainult selle piirini, kus tema kodanikud on kaasatud, eriti kogukonna ja kohalikul tasandil, ning sellest tulenevalt on vajalik järk-järgult suurendada laste ja noorte osalusvõimalusi.

Seda peaks tegema iga demokraatlik riik, eriti aga need riigid, kes on juba veendunud, et nad on demokraatlikud.

Kuigi ka alaealised inimesed on nii rahvusvahelise õiguse kontekstis kui ka ühiskonnas levinud arusaama kohaselt täisväärtuslikud inimesed, ei oma alla 18-aastased noored enamikes maailma riikides täiskasvanutega võrdseid kodanikuõigusi, mis võimaldaksid neil osaleda ühiskonnas otsuseid vastu võtvate poliitiliste struktuuride valimistel või nende töös.

Eesti on üks vähestest riikides maailmas, kus ka noorematel kui 18-aastastel on võimalik osaleda valimistel. Eesti Noorteühenduste Liit võttis 2007. aastal vastu noorte osaluse seisukohad, millega sooviti noorte ühiskonnas kaasarääkimise võimaluse suurendamiseks valimisea langetamist kohalikel valimistel 16. eluaastani käsikäes ühiskonnaõpetuse rolli suurendamise ning teiste meetmetega.

Kaheksa aastat kestnud ning noorteühenduste juhitud lobitöö ja kampaania päädisid 2015. aastal põhiseaduse muudatuse vastuvõtmisega riigikogus. Nimetatud muudatuse kohaselt saavad 2017. aastal esimest korda kohalike omavalitsuste volikogude valimistel osaleda ka vähemalt 16aastased noored.

Riikide klubis, kus vähemasti ühe tasandi valimistel on valimisiga ülemaailmsest üldlevinud 18. eluaasta lävendist väiksem, on lisaks Eestile veel ka näiteks Austria, Malta, Kreeka, Šotimaa, mõni Saksamaa liidumaa, ent ka näiteks Argentiina ja Brasiilia.

Noorte osaluse võimaldamine ja toetamine ei ole pelgalt täiskasvanute heade kavatsuste ega hea riigivalitsemistava küsimus. Eesti kontekstis on noorte osalus seadustatud mitmetes õigusaktides – lisaks valimisea langetamisele põhiseaduses ka näiteks noorsootöö seaduses, põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses, kutseõppeasutuse seaduses, ülikooliseaduses, rakenduskõrgkooliseaduses ja lastekaitseseaduses.

Globaalsel tasandil on alla 18-aastastel noortel ÜRO lapse õiguste konventsioonist tulenevalt õigus ja konventsiooniga ühinenud riikidel kohustus neid kaasata ning noortel õigus osaleda nende otsuste tegemises, mis puudutavad nende elu.

Konventsioon on maailma ajaloo kõige laialdasemalt ratifitseeritud inimõiguste teemaline dokument, millega on liitunud ka Eesti.

Konventsioon ja eriti selle artikkel 12 on globaalsel tasandil vaieldavalt ka üks enim kõneainet pakkuv noorte osalust võimaldav rahvusvaheline instrument, kuigi ka artikli kohati leebe ning laia tõlgendamisruumi pakkuv sõnastus on leidnud kriitikat.

Noored on ühiskonnas toimuvast huvitatud enam kui kunagi varem, mille tõestuseks on noorte juhitud meeleavalduste laine, üha enam noorte seas kõlapinda leidvad poliitiliselt motiveeritud tarbimisotsused ning ühe-teema kampaaniad pea igal mandril.

Tehnoloogia ning ühes sellega ka sotsiaalmeedia võidukäigu positiivse mõju kohta noorte osalusele, eriti niinimetatud «küpsetes demokraatiates» on küllaldaselt tõendeid, ent samas ei ole sotsiaalmeedia laialdase leviku positiivse mõju põhjused osaluse, eelkõige noorte mitteformaalse osalusega seotuna üksühele arusaadavad. Noortele kättesaadavad osalusvõimalused peavad arvesse võtma ühiskonnas toimuvaid protsesse ja noorte kui vägagi heterogeense grupi eelistuste muutumist.

Samaaegselt noorte inimõiguste tagamise, aktiivseteks kodanikeks kujunemise võimaldamise ning demokraatlike väärtuste propageerimise agendaga on vajalik ka noorte parem mõistmine ning tõenäoliselt ka traditsiooniliste, täiskasvanute juhitud struktuure jäljendavate osalusvormide reformimine.

Ehkki Eestis on noorte osalus kujunenud osaks õigusruumist, on samas käia veel pikk tee ühiskonnani, kus noorte häälel oleks ühiskonnaelus otsuste tegemisel arvestatav kaal.

Selleks on aga vajalik noortele kui huvirühmale luua tugevamaid ning kaasaegsemaid võimalusi ning õigusi mitte ainult arvamust avaldada, vaid ka olla osa otsuste tegemisest. 16-17-aastaste kaasamine kohaliku tasandi valimisprotsessi on esimene arvestatav samm selles suunas, mis ei saa kindlasti jääda viimaseks omataoliseks.

Artikkel ilmus esmakordselt noorsootöö ajakirja MIHUS 21. numbris