Martin Mölder: tulevikupoliitika – pessimistlik kompositsioon

Martin Mölder Foto: Tiit Mõtus

Võib juhtuda, et Putini Venemaa ja Orbáni Ungari pole mitte lääne vabade riikide peaaegu äratundmatud erandlikud mutatsioonid, vaid meie kõigi tulevik. Tänapäeva poliitika tugineb üha enam rahulolematute valijate arvamuse loksumisele, on vastutustundetum ja konfliktsem kui varem. On tekkinud palju uusi erakondi, kelle tegutsemise loogika on inimesi vastandada ja ühiskondi lõhestada.

Võibolla üks hetk me vaatame tagasi ja näeme, et see ajaloolises perspektiivis lühike periood, kus eksisteerisid Lääne-Euroopa demokraatlikult toimivad vabad riigid, oli erand. Sotsiaal-majandusliku ja poliitilise korralduse väga harukordne vorm, mis sai eksisteerida üksnes maailmasõdade hävingu varjus sündinud valdavast soovist elada turvaliselt ja korrapäraselt. Võibolla on inimkonna normaalsus hoopis see, kuhupoole Euroopa praegu vaikselt liigub ja kus peaaegu kogu ülejäänud maailm on alati olnud. Kus mehhanismid, mis piiravad ja kontrollivad riigi võimu inimeste üle, on tasalülitatud ja demokraatia kesta kasutatakse üksnes selleks, et rahvale ette sööta järgmisi konflikte, mis nende tähelepanu üha suurenevalt ebakindluselt ja vähenevalt turvalisuselt eemale juhivad.

Seal, kus olemasolevad erakonnad ei suuda ajaga kohaneda, tekib neile kiiresti vastukaaluks uusi. Prantsusmaa hiljutised valimised võitis kandidaat ja poliitiline liikumine, mida veel aasta tagasi polnud olemaski. Itaalias ja Hispaanias on viimastel aastatel kiiresti üles kerkinud uued erakonnad – Viie Tähe Liikumine, Podemos, Ciudadanos –, mis vastandavad ennast olemasolevatele erakondadele ja poliitilisele taustsüsteemile.

Uute tulijate hulgas on ka näiliselt täiesti kokku sobimatud uus-vasakpoolne Syriza ja uus-parempoolne Sõltumatud Kreeklased, kes leidsid ennast ühest valitsusest. Mida tähendab ideoloogia sellises kontekstis ja mis on need poliitilised erisused, mis tegelikult loevad?

Vanad klassikalised erakonnad Lääne-Euroopas ja nende mudelit Ida-Euroopas imiteerivad saatusekaaslased on üha vähem kodanikuühiskonna organisatsioonid. Pigem on nad riigi osad. Nende ridu täidavad inimesed, kelle ainus oskus ja funktsioon ongi teha poliitikat, koguda hääli ja toota otsuseid, mis sellele kaasa aitavad. Erakondade ressursid tulevad aga otse maksumaksja taskust – raha, mida nad on ise endale riigieelarvest võtnud ja mille eest müüakse meile vaatemängu, mille nimi on valitsemine.

Inimeste osalus poliitikas ja usaldus poliitiliste institutsioonide vastu pole Teise maailmasõja järel kunagi olnud nii madal ning valimistulemuste voolavus nii suur kui viimasel paaril aastakümnel. Pole olemas peaaegu ühtegi Euroopa riiki, kus enamik ühiskonnast usaldaks erakondi kui institutsioone. Osalus valimistel on juba aastakümneid keskeltläbi langenud. Üha tõenäolisem on, et murrab läbi uusi tegijaid. Poliitilise legitiimsuse tühimikke täidavad oportunistid, kes on valmis rääkima inimestele ükskõik mida, mis neile toetust toob.

Euroopa vanad erakonnad nagu klassikalised sotsiaaldemokraadid või konservatiivid ja poliitilised süsteemid on pärit ajastust, mis oli olevikust väga erinev. Heaoluriik ning vaba demokraatia kinnistusid Euroopas Teise maailmasõja järgses hävingus ning sellest katastroofist oli pärit ka soov ja tahe ehitada üles riike ühendav ja konflikti maandav Euroopa Liit. Kõigil värskelt meeles olev totaalne kaos tekitas suhtelise konsensuse põhiliste poliitiliste institutsioonide ja ühiskonna eesmärkide osas. Seda kõike hoidsid üleval ja riike toimivana eliidid, kellel ei tulnud mõttessegi sisepoliitiliselt vaba riigi alustalasid kangutama hakata.

Praegu on üha tavapärasem, et näeme uusi jõude, kes seda Euroopa ja vaba riigi aluskorda otseselt või kaudselt kahtluse alla seavad. Eriti on seda näha Ida-Euroopas, kuna siin ei eksisteerinud seda konsensust eriti kunagi. Raudse eesriide langedes oli vaid soov saada osaks Euroopast ning võeti üle institutsioonid ja praktikad, ilma et neil oleks sügavamat sotsiaalset kandepinda.

Kui õhukesel pinnal need põhimõtted olid, võis näha esmalt Venemaal, kus vaba riigi lähiajalugu oli eriti lühike ja nukker. Aga nüüd ka näiteks Ungaris ja Poolas, kus on kanda kinnitanud või kinnitamas poliitilised eliidid, kes ei hooli vabast riigist, vaid kasutaksid meeleldi ära selle mehhanisme oma võimu või isikliku kasu nimel. Meil Eestis on selle koha pealt läinud väga hästi.

Teatud ringkondades on saanud tavapäraseks terminite "rahva võim" ja "rahva tahe" rõhutamine, unustades, et demokraatial on kaks üksteisest lahutamatut osa: vabad valimised ja vabad riigiinstitutsioonid. Neist viimased peavad tagama riigivõimu ja seaduste erapooletu rakendumise, ilma et keegi oleks marginaliseeritud või mängust välja arvatud. Et riik toimiks avalikes huvides, mitte ei teeniks kellelegi üksikule korruptiivset kasu.

Sõltumatu kohtuvõim ja prokuratuur, mida näiteks Ungaris ning ammugi mitte Venemaal enam efektiivselt ei eksisteeri, on kriitilise tähtsusega osa vabast riigist. Vaba ehk liberaalne demokraatia ei tähenda liberaalset sotsiaalpoliitikat, vaid just selliseid sõltumatuid institutsioone. Kui demokraatiast see komponent välja võtta, siis ei jää temast midagi sisulist järele.

Jääb ainult tühi kest, kus tegutsevad kaasaja üleküllastunud ja kaootilises infoväljas loksuvate inimeste turjal ratsutavad poliitikud ja internetisõdalased, kes ei kogu hoogu mitte konfliktide ja sotsiaalsete probleemide lahendamisest, vaid nende õhutamisest. Et pelgalt valimisi või referendumit võita, pole midagi positiivset vaja pakkuda. Inimesed hääletavad sinu poolt ka siis, kui veenad neid, et ainut sina suudad neid kaitsta mõne imaginaarse ohu eest. Isegi kui sa samal ajal teise käega nende heaolu unarusse jätad või seda õõnestad.

Ning Euroopa kõrval on Putini Venemaa, kellest ei saa üle ega ümber. Ei ole tõenäoline, et Ukraina sündmused mõnes Euroopale lähedamal olevas riigis korduksid. Ukraina sisepoliitiline olukord andis Putini Venemaale suhteliselt ainulaadse võimaluse oma kontrolli alt väljuva naabri nõrgestamiseks ja lõhestamiseks ning enda sõjalise ja strateegilise positsiooni tugevdamiseks. Samas on kindel, et Putini Venemaa huvides on omada pigem väetimaid, omavahel tülitsevaid ja killustunud naabreid kui tugevatest ja ühtsetest riikidest koosnevat Euroopat.

Putini suhtumine läände muutus Kosovo sündmuste arenedes vahemikus 1999–2008. Selle õppetund talle oli, et Venemaast ei saa läänele kunagi partnerit, keda ei üritata üle mängida või oma huvidele allutada. Ning Putini Venemaa üks vastus oli karikatuurselt imiteerida lääne enda poliitilist diskursust, mida meile Gruusia ja Ukraina sündmuste puhul väga moonutatud viisil tagasi räägiti. Kui kuulad ainult seda, mida Putini Venemaa ütleb, siis on ainult tema tõeline korra, demokraatia ja vabaduse kaitsja maailmas.

Venemaa on leidnud, et tema suurim tugevus peitub diskursiivsel tasandil. Tänapäevases kontrollimatus infomaailmas, kus iga internetisõdalane võib endale leida sellist «tõde», nagu ta ise tahab ja kus suhteliselt odav on luua trolliarmeesid ja bot-võrgustikke, mis sinu propagandat levitavad ja võimendavad, saab tasapisi järjepidevalt külvata segadust, mis riike aeglaselt destabiliseerib ja killustab.

Selles infosõjas on irooniliselt Putini Venemaa suurimad liitlased ja sümpatiseerijad Euroopas parempopulistlikud «konservatiivsed» erakonnad, nagu näiteks Fidesz Ungaris, Front National Prantsusmaal, Freiheitliche Partei Austrias või Alternative für Deutschland Saksamaal. Neil kõigil on väga soojad sidemed Putini Venemaaga. Erakonnad, kes väidetavalt soovivad Euroopat kui kultuuriruumi kaitsta, teevad koostööd riigiga, kelle huvides on Euroopat nõrgestada. Samas puhuvad nad ka ise oma riikides sees üles konflikte, mis õõnestavad ühiskondade sidusust ja koostöövõimet. Pole ime, et neil on Putiniga loomulik klapp.

Eestis on selle koha pealt üpriski huvitav olukord. Kui 21. sajandi esimesel kümnendil oli Putinile kõige loomulikum partner Keskerakond, kuna see oli ainuke meie erakondadest, kes Eesti venekeelse elanikkonna poolehoidu maha ei olnud mänginud, siis praegu on tal Keskerakonnast tõenäoliselt suhteliselt ükskõik. Pigem vaatab Putin ilmselt suurima heameelega, kuidas Eestis kogub toetust EKRE ja tekib nende ümber koondunud vastuseis. Just neile kõige sarnasemad poliitilised jõud on tema ideoloogiline käepikendus mujal Euroopas.