Kahjuks – või pigem õnneks – need pealinlased, keda vaevavad sarnased probleemid ja kelle arv pole kindlasti väike, ei ole Kofkinid ega evi lähedaid sidemeid linnaisadega või Tallinna linnaplaneerimise ametiga (vaata Äripäeva artiklit «Tallinna linnaplaneerimise ametis levib korruptsioonihõng», 27. aprill 2017).
Ma ei ole pädev otsustama, sest selleks on olemas vastavad instantsid, kas korruptsioonile viitavad kahtlused on alusetud või mitte, kuid «hõng» tundub küll olevat Tallinna linnavalitsuse koridorides ja kabinettides.
Püüdsin eri bürokraatlikes asutustes, eeskätt Tallinna linnaplaneerimise ametis, vormistada kasutusluba (kasutuskõlblikule) elamispinnale, kus elan varsti juba viis aastat.
Ostsin heauskselt kasutusloata korteri, sest ma ei oleks võinud ette näha ka kõige hullemas õudusunenäos seda kafkalikku kadalippu, mida pidin läbima viimase aasta jooksul, küllalt suurte kulutuste saatel ja tulutult. Linnas, mis levitab inimsõbraliku, lihtsa, kiire ja efektiivse asjaajamise müüti ja mille juhid lubavad: «Teeme ära!»
Teevadki ära, kuid mitte tavaliste linnakodanike probleemide lahendamise, vaid – minu kogemuse põhjal – neile ärategemise mõttes. Ja teevad ka edaspidi ära, kui midagi ei muutu, kardinaalselt. Ma ei näinud linnavalitsuse majas inimsõbralikkust, lihtsust, kiirust ega efektiivsust.
Linnajuhid on nähtavasti liiga hõivatud valijate ehk tavakodanike häälte püüdmisega, sest isegi «juhtmed» ei märka või ei viitsi reageerida nende inimeste igapäevastele probleemidele ja muredele, mida – üldises korras – muudkui lubatakse ära lahendada.
Saatsin linnapea kohusetäitjale härra Taavi Aasale juba mitu nädalat tagasi kirja, mis tõenäoliselt rändas lõpuks surnud punkti ehk linnaplaneerimise ametisse. Mitte keegi ei vaevu kinnitama isegi paari sõnaga, vaatamata minu korduvatele palvetele, et on kirja kätte saanud, rääkimata sisulisest vastusest. Kodanike e-kirjad ehk pöördumised justkui sattuvad kosmose avaruse musta auku, mis kõik alla neelab ja mitte midagi vastu ei kiirga.