Karmo Tüür: probleem nimega Putin?

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Probleemiks pole Putin, vaid Venemaa soov ehitada lääne nõrkust ära kasutades asjad ümber nii, nagu tahaks näha Venemaa misjonärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Julgeolek ja Vladimir Putin näivad lahutamatud. Hakkad arutama esimest, läheb jutt varem või hiljem Venemaa peale ning pigem varem kui hiljem kõlab Venemaa praeguse presidendi nimi.

Äsja lõppenud Riia julgeolekukonverents polnud erand. Õnneks olid korraldajad eraldanud Venemaa teemale omaette paneeli, nii välditi kogu ürituse keskendumist ühele teemale.

On absoluutselt inimlik ja arusaadav, et me kipume probleeme isikustama – sel moel on asjast lihtsam kõnelda.

Elu võimalikkusest pärast Putinit

Nii kujunes seegi kord, et paremad ja helgemad pead kippusid rääkima Vladimir Putinist ja elu võimalikkusest pärast teda. Mehe vanus ja valimistsüklite matemaatika paneb loomuldasa eeldama, et pärast lähenevaid putini-valimisi... vabandust, presidendivalimisi saab praegusest presidendist n-ö kohatäitja, kelle viimasel ametiajal hakkab peale vaibaalune võitlus edasise korraldamiseks.

Selle järeltulija-võitluse loogika põhjal pole enam oluline, kas sa mängid seaduste või reeglite järgi, kuulud senisesse toitumisahelasse või oled selle murdja, küsimus on lihtlabases küsimuses: kes jääb peale.

Kuid seni, kuni võimul on Putin, on meil paratamatult hambus üks mees ja temaga võrdsustatavad-põhjendatavad probleemid. Ja tahes-tahtmata kujuneb ka meie enda peas võrdusmärk: on Putin, on probleemid, kaob Putin, kaovad probleemid.

Popovi ettepanekud

Muuseas selline keskendumine Venemaa praegusele, tinglikult 86-protsendise toetusega mehele andis võimaluse konverentsile saadetud Venemaa julgeolekunõukogu asejuhil Mihhail Popovil ironiseerida stiilis: «Teid kuulates hakkan ma veel enam austama oma presidenti, siin kõneldu kõlab kui valimiskampaania tema heaks!»

On omamoodi märgiline, et siia komandeeriti selliste pagunitega mees, kelle sisuliselt ainuke ülesanne oli ette lugeda viiepunktiline ettepanek, mis lühidalt kokku võttes sisaldas ühte sõnumit: me oleme valmis rääkima võimalikust diilist. Meievastased sanktsioonid vs. teie julgeolek.

Kuid jutt pole seekord Popovist ja tema töölähetusest, vaid nn probleemist nimega Putin.

Üks mees või valitsev mõttelaad?

Soovitan sügavalt järele mõelda, kas tegu on ühe mehega või laiema mõtteviisiga, mille kehastaja on praegune Venemaa president. Kas tegelikult ka saame oletada, et kui tuleb võimule keegi teine, muutub venemaalaste mõttelaad? Kaovad ära suurriiklik mõtlemine, geopoliitiline ja -strateegiline maailmanägemine? Lakkab arusaam Venemaa ajaloolisest missioonist?

Konverentsi vahepauside ajal toimuvad alati parimad vestlused. Ühe kõrge pagunikandjaga rääkides tulid jutuks NATO ees seisvad praegused ja tulevased väljakutsed. Kõlasid tuttavad märksõnad: 360-kraadine radaripilt ehk tähelepanu kõigele ja korraga. Juhtisin tähelepanu loogikaveale, et kui räägitakse prioriteetidest selle sõna mitmuses, siis pole järelikult mitte ükski nendest päriselt prioriteet. Palusin järele mõelda, mis on see üks ja peamine, millega tuleb tegeleda.

Pärast lühikest järelemõtlemist tuli sama lühike ja selge vastus: Venemaa. Sest see riik on ainuke, kes ei ürita praegust jugeolekuarhitektuuri mitte ainult vastustada, vaid ka murendada, murda ja muuta.

Lühidalt kokku võttes: meie ees ei ole probleemi nimega Putin, vaid on soov panna läänt endas kahltema ja selle nõrkuse ajal ehitada asjad ümber nii, nagu tahaks näha Venemaa misjonärlusest ja geostrateegilisest painest vaevatud mõtlejad.