Ivan Makarov: «Kaarnaküla» lõpp tuleb niikuinii

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Valima suunatud pahaaimamatu alaealine noor saab oma esimese poliitülikooli, sattudes mõttetute vihakõnede ja kujuteldavate pudrumägede keskkonda, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Eesti Vabariigi president Kersti Kaljulaid pöördus koos teiste noorsooesindajatega noorte poole, kutsudes neid valimistest osa võtma. President näeb noorte seas väga loomulik välja, räägib nooruslikult ja vahel tundub, et tegemist on eakaaslastega.

Armas ja ajakohane läkitus, sest julgustavaid sõnu riigipea suust on rahval hea kuulda, eriti pärast hiljutisi esinemisi, kus eestlasi koheldi sallivuse poolest probleemse rahvusrühmana ja käsitöölisi selle eriti pimeda osana. Loodetavasti on piitsa ja prääniku poliitikas piitsa-tsükkel lõppemas ja algamas kauaoodatud prääniku osa.

Noorte aktiivsusele kutsumine on loogiline, kuid iga mõistlik inimene, keda kutsutakse valikuid tegema ja ta võtab asja tõsiselt ette, peab ju tutvuma pakutava sortimendi ehk valikuvõimalustega. Kuid selles valdkonnas ei ole kahjuks hoiatavaid silte, mille abil ühiskond küll naiivselt, kuid ikkagi püüab kuidagi kaitsta alles kujunevaid isiksusi näiteks rõveduse ja meelemürkide eest.

Ja pahaaimamatu alaealine noor suunatakse keskkonda, kus on talle ennast pakkumas ka täiesti ametlikud pedofiilid, kriminaalid, korruptandid, peibutuspardid ja paadunud valetajad. Heausklik noor kuuleb ja loeb lubadusi, mida reeglina ei pöörata hiljem täitmisele. Ta satub mõttetute vihakõnede ja kujuteldavate pudrumägede keskkonda, ning see ongi siis tema esimene poliitülikool. Ta saab aru, et tulevaste hüvede, võimu ja raha nimel võib ja tulebki reeta oma mõttekaaslasi, sõpru, rahvast ja põhimõtteid, peaasi et see on sulle kasulik.

Et avalik varastamine on uus normaalsus, kui sul on positsioon, jultumus ja kallid advokaadid, ja et valimised on vahend selle põlistamiseks. Et oma eesmärkide saavutamiseks võib mustata ja solvata nii oma konkurente kui ka rahvast, ja et õigus ei jää mitte nendele, kellel on argumendid ja õiglustunne, vaid neile, kes kõige valjemini röögivad sulle kõrva ja raiskavad kõige rohkem võõrast raha propaganda peale.

Et vihkamine on lubamatu ja taunitav vaid teatud inimgruppide vastu, aga ülejäänuid, sealhulgas sind, sinu sõpru ja omakseid, võib alavääristada ja mõnitada küll.

Totaalne süsteemne viga

Mida peaks noor inimene tundma, kui ta loeb näiteks mõnede keskerakondlaste valimiseelseid läkitusi, kus konkurente, olgu nad rahvuslased või kaasliberaalid, tembeldatakse natsideks, mida isegi Kremli propaganda iga päev ei tee? Kui üksteise võidu potsatavad postkasti ja ka venekeelses meedias avaldatakse riigikogulase Igor Kravtšenko või vasakpartei pöördumisi – sisulist vahet pole –, siis pahaaimamatu asjalik noor hakkab kohe surfama internetis ja uurima, mis see fašism on, ja loomulikult saab šoki.

See, et vastutustundetud või eestivaenulikud omakasupüüdlikud tegelased ei halasta ei meie inimestele, kultuurile ega riigile, ei panegi enam imestama. Aastakümneid on eesti ühiskonda lõhestanud naaberriigi propaganda, millele meil häbenetakse vastu seista. Aastakümneid loeme ja kuuleme meilgi kahes keeles üksteist vastastikku välistavaid tõdesid ja üleskutseid.

Meil on mitte üksnes maailmas haruldane valimissüsteem, kus kohalikku võimu saavad moodustada teise, kusjuures mittesõbraliku riigi alamad, vaid meil on ka kolossaalne maksumaksjate raha eest töötav agressiivne üheparteiline, kuid kahepalgeline meediaimpeerium.

Tõdegem ka seda, et mõnedel venekeelsetel pedagoogidel on kombeks viia alaealisi noori ja isegi lapsi grupiviisiliselt ja sundkorras, pilotkad peas, teise riigi poliitilistele üritustele ja ausammaste juurde. Ja pole alust arvata, et selline kollektivistlik osalemisvorm valimistel on välistatud.

Meie eurosaadik töötab Brüsselis ja Moskvas meie riigi vastu ning käitub Süürias nagu sealse massimõrvari groupie. Meie pealinna juht hariduse, kultuuri, noorsoo, spordi ja integratsiooni alal käib nüüd našistide laagri asemel inimsõbralikus Põhja-Koreas. Meie seadused lubavad alaealistel minna valima ka selliseid persoone, see on kahtlemata märk Eesti demokraatiamudeli tõeliselt kõrgest arengust.

Kuid korduma kippuvate tulemuste järgi otsustades on see latt paljudele liiga kõrgele asetatud ja selle alt joostakse kiiremini võidule. Sest kui Tallinna elu määravad volinikud on saanud kõigest viis protsenti häältest, siis on tegemist ikka totaalse süsteemse veaga. Ja kogu selle jama sisse kutsume noori, neid hoiatamata ja nendele kaitsesüste tegemata. Sellest vaatevinklist mõjub presidendi ülimalt päikeseline ja optimistlik üleskutse groteskina.

Loomulikult oodanuks siis riigimeestelt manitsevaid sõnu ka eakate valijate kõrvadele: et enne oma hääle mahamüümist tuleks ikka kontrollida, et vastutasuks antavad kartulid ja puuhalud ei oleks mädanenud, ja selgitada, et Edgar Savisaar ei ole Putini hea sõber.

Teleputini asemel Hundisilma

Mitme bussitäie pensionäride Lasnamäelt Hundisilmale ja tagasi sõidutamine on tegelikult tore, sest vanainimesed said ennast pühapaika külastades tuulutada, selle asemel et sel ajal teleputiniga tõtt vahtida. Kuid isegi nii kogenud meelitaja nagu topelt pensionilisa lubanud Savisaar ei suuda kogu oma leidlikkuses konkureerida kunagiste alamate fantaasiaga, ja Lasnamäe pealik ning nüüdsest ka laulja Maria Jufereva korraldas enne valimisi igakolmapäevase projekti «Jooga babuška» nendele, kes on üle 60 aasta vana.

Esimesele treeningule kogunes 30 vanaema ja isegi üks vanaisa. Lasnamäe juhid olid siiski nii ettenägelikud, et ei nõudnud vanuritelt Dvi-Pada Shirshasana poosi, sest kui sul on mõlemad jalad kukla taga ja ühtäkki käib eakast vaagnaluust mingi nõks läbi, siis see hääl läheb tellijale küll kaduma: selja taha takerdunud jalad vanainimest valimisjaoskonda ei vii.

Jääb muidugi e-hääletamine, kuid keskerakondlased ei usu ju sellesse, nagu «Kuldvasikast» tuntud eikellegi vanaema ei uskunud elektrit, põletas majas petrooleumi ja see tegi «Kaarnakülale» lõpu peale: kogu krempel põles maha. Kusjuures kõik sealsed kihutuskõnelejad olid selleks saatuslikuks hetkeks kindlustanud oma vara suurele summale, ja vaid eikellegi vanaema jäi ilma, kuna ei uskunud ka kindlustuslepingutesse.

Tahaks loota, et kui president järgmine kord kutsub alaealisi valimiste lossi, siis on sealt eelnevalt ära koristatud eelmisest orgiast maha jäänud ebasündsa sisuga trükised, kaikad koos murtud kodaratega, väljalöödud hambad ja ärarebitud jäsemed ning lapseohtu valijaid ei ahista sinna end alatiseks sisse seadnud absoluutselt amoraalsed isikud.

Aga selleks tuleb meie riigijuhil ja seadusandjatel veel kõvasti pingutada.

---

Ivan Makarov on raadiomees, kes tegi 20 aastat tunnist Balti infosaadet «Raadius», üllitas kolm üleliidulise tiraažiga LP-d ja kirjutas tekste Eesti esitajatele. Ta on Avatud Eesti Fondi, ajakirja «Nädal» ja Valdo Pandi aastapreemiate laureaat. Praegu töötab Raadio 4 vastutava toimetajana.