Siim Kallas: ise majandamine või tasuta vaesus? Milline oleks tänane IME?

Siim Kallas. Foto: AFP / Scanpix

Üks IME autoritest Siim Kallas arutleb, millise majandusteksti kirjutaks ta praegu, 30 aastat pärast Isemajandava Eesti ehk IME ettepaneku ilmumist.

Tegime neljakesi 26. septembril 1987 ajalehes Edasi ettepaneku Eesti üleviimiseks täielikule isemajandamisele, ja neli aastat hiljem läkski Eesti üle tõelisele täielikule isemajandamisele.

Tõepoolest, lugedes uuesti 30 aastat vana teksti, paistab sealt Nõukogude Liidust lahku löömise idee. Aga paistab veel üks idee – tõelise ise majandamise idee, üleskutse algatusele, energiale, edasiminekule, vabale majandamisele. Selles oli usk, et on võimalik luua riik, mille majandus toetub vabale ettevõtlusele, üksikisikule, tema algatusvõimele ja töökusele.

On siis meil mingi probleem? Elame ju hästi, paremini kui kunagi varem. Me olime veendunud, et Eesti tõuseb majanduses paremate sekka. Maailmas kuulume me 50 jõukama riigi hulka. Maailmapanga loetelus oleme 2016. aasta seisuga 37. kohal. Eesti keskmine palk kasvab jõudsalt ja ületab tänavu 1200 euro piiri. Me räägime keskmistest. Eesti brutopalk pole enam Euroopas midagi hirmus madalat.

Nii mõnedki asjad Eestis on siiski kaugel ideaalsest ja väärivad parandamist. Parandamist ka selles aastatetaguse ettepaneku vaimus. Ei näinud me ette, et palgad kõrghariduses on nii madalad ja et ebavõrdsus eri Eesti piirkondade vahel kasvab.

Need tähtsad investeeringud

Mida ma teeksin, kui osaleksin uue sedalaadi teksti kirjutamises täna? Kõigepealt küsiksin endalt ja mõttekaaslastelt, kas majanduskasvu tähtsustamine on ikka oluline? Või saab kuidagi teisiti ka hakkama?

Euroopas oleme oma jõukusega tagapool. Ostujõu pariteediga arvestades oleme 74 protsenti keskmisest. Alates 2011. aastast püsib see näitaja samal tasemel. Läti ja Leedu on oma positsiooni parandanud. Luksemburg on väike, aga rikas, SKT 267 protsenti Euroopa keskmisest. See annab talle olulisi eeliseid. Seetõttu maksab tema hääl ka rohkem.

Kui oletame, et majandust on vaja ja see on oluline, siis pööraksin kõigepealt tähelepanu investeeringutele. Välisinvesteeringute sissevool on peatunud või vähemalt pidurdunud. Kuigi tänavu on statistika teatanud kodumaiste investeeringute kasvust, on viimastel aastatel juba mõnda aega räägitud investeeringute vähenemisest või vähemalt kidumisest.

Meie investeeringuid mõjutab viimasel ajal mõiste «piiritsoon». Nõnda siis ka sellega seotud riskid.

Olen nõus Ain Hanschmidtiga, kes ütleb, et oleme ikka muu maailma jaoks Ida-Euroopa koos kõige sellest tulenevaga. Kas poleks mõtet võtta seda tõsiasja sellisena, nagu see on, ja pürgida kõikides asjades selle poole, et olla Ida-Euroopa parim? Võistelda Luksemburgi ja Rootsiga, samuti püüd olla nende sarnane, näib olevat ebaratsionaalne ettevõtmine.

Oleme pooleurooplased

Tahame kramplikult olla lääneriik. 1905. aastal kutsus Noor-Eesti meid üles olema eestlane, aga saama ka eurooplaseks. Oleme siiski poole peal. Oleme ikka idaeurooplased.

Rahavool Euroopast petab meid. 2017. aasta riigieelarve seletuskiri ütleb, et 2017. aastal saab Eesti välisabi 961 miljonit eurot. See on suur summa. Oleme loomulikult tänulikud. Kui palju uusi ja heas korras teid, veepuhastusjaamu ja muud oleme saanud rajada eelkõige Euroopa Liidu abiga. Milliseks moodsaks majandusharuks on muutunud Eesti põllumajandus tänu eurotoetustele!

See rahavool ei ole igavene. Ta viib meie tähelepanu kõrvale ise majandamise vajaduselt. Eesti krediidireitingud, mida suured investeerijad usuvad ja millest lähtuvad, on head, aga mitte parimad. Taani on ikka mitu astet eespool.

Aastal 1996 oli mul välisministrina võimalus külastada Jaapani ühe kõige suurema tööstuskontserni Matsushita Electrics, tuntud kaubamärkide Panasonic, JVC, National jt all, peakorterit. Küsisin, millest lähtute, kui kaalute investeeringut Eestisse.

Vastus tuli hetkega ja koosnes viiest punktist. Esiteks, turg. Arusaadav, keegi ei ava kohvikut paksu metsa sees, kus külastajaid ei ole. Teiseks, õiguslik kindlus, investeeringu turvalisus. Kolmandaks, sobiva tööjõu olemasolu. Neljandaks, maksusüsteem. Viiendaks, investeering peab olema teretulnud. Must be welcomed!

Kas investeeringud on Eestis teretulnud? Kas «must be welcomed» kehtib? Investeeringud Eestis ei ole teretulnud. Tuuleparke ei tohi rajada, uue ettevõtte vastu algavad demonstratsioonid juba enne, kui keegi üldse täpsemalt teada saab, mis kavas on. Kiire raudtee Euroopasse – rahvuslik katastroof! Eesti tuleb muuta reservaadiks, meie sissetulek peab tulema jaapanlastelt ja hiinlastelt, kes meid siia pildistama tulevad.

Kapital, mida pole

Aeg-ajalt lehvitatakse loosungiga kaitsta «rahvuslikku kapitali». Mida see tähendab? Objektiivselt tähendab see võitlust välisinvesteeringute vastu. Ja paratamatult ka ebaõiglust riigi sees ning korruptsiooni, sest «rahvusliku kapitali» toetamine tähendab poliitilisi valikuid «rahvuslike» kapitalistide vahel. Miks jutumärgid – seetõttu, et nn rahvuslikku kapitali pole tegelikult olemas.

Investeeringute teemaga on seotud erakapitali, eraettevõtluse ja erastamise teema. Nõukogude aja lõpus armastasid välismaalased küsida, kuidas kavatsete ometi kalasupist akvaariumi teha? Kuidas kavatsete taasluua erakapitalile toetuva majanduse?

Eestis saime sellega hakkama, Venemaal läks asi viltu. Ühel hetkel jäi erastamine Eestis seisma ja on tänaseks muutunud tabuteemaks. Olen veendunud, et me ei vaja riiklikku energiamonopoli, Eesti Energiat, erastama peaks ka Tallinna Sadama ja Tallinna Lennujaama. Mugavus ja mõttelaiskus ei lase meil piisavalt erasektorit usaldada. Me kardame erastada.

Vene kapitalistid on teinud Eestisse märkimisväärseid ja nii neile kui meile kasulikke investeeringuid. Neid on logistikas, ITs, kinnisvaras. Kas me häbeneme seda? Või vastupidi, kasutame ära olukorra, kus tõeline, aus erakapital Venemaal, kes ei tee äri tänu läbipõimumisele riigiaparaadi ja korruptsiooniga, otsib turvalisi võimalusi oma äri arendada?

Maksud toetagu ettevõtlust

Loomulikult tuleks võtta vaatluse alla maksusüsteem. Millised võiksid olla ettepanekud selles nii dünaamilises, tundlikus ja ka poliitilises valdkonnas?

Kuigi maksukoormus Eestis on viimasel ajal kasvanud, pole see siiski veel nii kõrge nagu Euroopas keskmiselt. Ometi, aeg muutub ja maksud koos nendega. Maksunduse muutmise ettepanekud oleksid suunatud ettevõtluse toetamisele. Ma koondaksin oma ettepaneku ühte punkti – sotsiaalmaksu kaotamisele. Rinne murtakse läbi ikka ühest kohast. Sellest ettepanekust tuleneks automaatselt terve pakett muudatusi.

Mille arvel rahastada sotsiaalkulutusi, kuhu nihutada maksustamise raskuspunkt, kuidas jagada maksukoormus õiglaselt. Ettepanek põrkub vastandlikele poliitilistele ettekujutustele. Olulise maksumuudatuste paketi elluviimiseks on võimalik ja vajalik ühiskondlik konsensus. Konsensuse ehitamine on võimalik, see võtab aega ja vaeva, aga on võimalik.

Muuseas, Eestis on ettevõtjate makstava sotsiaalmaksu osa kõige suurem, Taanis kõige väiksem (Euroopa Liidus). Järgmised ettepanekud lähevad tasuta vaesuse ideoloogia vastu.

Kõrghariduse eest peab selle saaja maksma hakkama. See on investeering, mida peab saama kasutada kogu maailmas. See investeering kuulub sellele, kes ta õppides omandab ja kellele see tulevikus sissetuleku toob. Selle eest tuleb maksta.

Tasuta vaesuse tingimustes jääb kõrgharidus kehvalt makstud valdkonnaks. Tasuta ühistransport on võimaldatud kõige jõukama omavalitsuse, Tallinna elanikele. See on äärmiselt ebaõiglane näiteks Raplamaa inimeste suhtes, kes ka Tallinnas tööl käivad.

Vaja on uusi busse, bussijuhtide palka on vaja tõsta, uusi liine avada, ühiskondlikku transporti on vaja arendada. Kõik sõltub lahkete poliitikute suvast, ja maksumaksja rahast, mida võiks ka mujale kulutada, mitte iseseisvast majandustegevusest.

30 aasta tagune ettepanek murdis Nõukogude Liidu raamidest välja. NSV Liidu Ülemnõukogu võttis Eesti initsiatiivil vastu spetsiaalse seaduse liiduvabariikide isemajandamise kohta.

Hea reformi võti

Oleme Euroopa Liidus. Kostab muudkui hala, et Euroopa Liit kirjutab meile kõik ette ja me ei saa ise midagi teha. See pole nii!

Uuendusliku majanduspoliitika elluviimiseks on palju võimalusi. Tuleb eelkõige tahta teha midagi teisiti. Siis tuleb leida liitlasi. Ja neid on kõikjal, on liikmesriikides, on Euroopa Parlamendis, on Euroopa Komisjonis.

Kui olla nagu väike poisike, kes ettevaatlikult nurga tagant piilub, mida suured poisid teevad, siis ei jäägi muud üle, kui teha kõike samamoodi nagu suured poisid ees.

Hea reformi võti on hea idee, hea teostus, õige ajastatus, avalikkuse toetus. Nii lihtne see ongi. Eestil on piisavalt iseseisva otsustamise ja otsuste elluviimise kogemusi.

Nelja mehe ettepanekule järgnes toetuste laviin, aga ka terve hulk lugupeetud inimeste kirjutisi, mis tõestasid, et meie kirjutis on puudulik, ekslik, ebakompetentne, kahjulik jne.

Ei jõudnud tol ajal kõiki häid ideid kirja panna, ei jõua ka praegu. Väljakutseid jätkub – kliima soojenemine, rahvastiku vananemine, tööjõupuudus ja palju muud. Et kõiki ettepanekuid välja töötada, ongi vaja palju asjatundjaid, ja et neid ellu viia, veel rohkem tegijaid. Rohkem kui neli.

Tasuta vaesuse jagamise jätaksin heade ideede hulgast välja.