Jaak Jõerüüt: suured, lausa vaimustavad sõnumid Tartust, rahvusülikoolist!

Tartu Ülikool Foto: Kristjan Teedema / Tartu Postimees

Oo pealinn Tallinn, vana, mandunud, nurjatutes poliitkonvulsioonides tõmblev kilulinn, rõõmusta ja juubelda ja kadesta, sest rahvusülikoolilinnas, suisa Almakeses Materikeses endas on sündimas suuri asju! Vaimlisi tegusid, millesarnaseid ei ole inimsoo silmad varem näinud, aga hakkavad nägema tulevikus, tehakse just seal ja ei kusagil mujal, kirjutab arvamusportaali kolumnist Jaak Jõerüüt.

Niisiis: nüüd lõpuks asutataksegi eesti mõtteloo (eesti keel – emakeel, mäletate?!) professuur. Süvenemine idaprovintsi (mõnele ka loodeprovints, sõltuvalt vaatenurgast) mõtteaita, mõttekeldrisse, mõttepööningule, mõtteriiulitele ja mõttekülmkambrisse peidetud (ja ka mitte nii väga peidetud) aaretesse tõuseb uuele tasemele! Oh, ristirahvas, rõõmusta! nagu ennemuiste lauldi.

Avapauk nendele, kes selle väärilise teekonna ette võtavad, kõlab varsti, kõmatab üle linna kui välk, mis äsja Emajõe Ateenas väärika Karlova väärikat tammepuud tabas. Kalendrisügise viiendamast päevast alates lasevad vaimumõõkadel välkuda professuuri taotlejad, üks teisest väärikam, üks teisest aulisem, üks teisest säravam ja saledam, üks teisest kõrgem ja kõlavam.

Taotlejate töö pole kerge, sest iidsete traditsioonide järgi peavad nemad pidama loenguid, kus maailma tarkus on kristalliseeritud selliseks üheksainsaks verbaalseks briljandiks, mille sära peab kõrgestiaustatud otsustavat kogu veenma, et nad suudaksid valida, kelle kalliskivi on suurima vajaliku sära saavutanud sügiseks a. D. 2017. Venia legendi (ladina keel, kes mäletab!) on selle klassikaline formaat (nagu riigiasutustes paslik ütelda).

Ja siit saab nende aulikke nimesid lugeda.

26.09.2017 algusega kell 10.15 peab Peeter Müürsepp venia legendi loengu «National and Foreign in the Development of Estonian Thought». Temale järgnevad 27.09.2017 algusega kell 18.15 Jaan Undusk, kelle venia legendi loengu pealkiri kõlab «On the Possibility of Studying Intellectual History on Estonian Grounds». Temale järgneb 28.09.2017 algusega kell 10.15 Tiina Ann Kirss loenguga «Correspondences and Intellectual Histories: Examples from the Enlightenment in the Baltic Provinces» ja 29.09.2017 algusega kell 16.15 Pärtel Piirimäe loenguga «Men and Monsters in Emer de Vattel’s Law of Nations».

Saatus pole mulle kinkinud võimalust elada imelises Emajõe linnas, niisiis ei ole mina saanud alati viibida kõigil imelistel sündmustel, mis ülikooli sammaste vahel, taga ja all on toimunud. Kuid sellist sündmust, pardon! (prantsuse keel, kes mäletab), ei taha ma mitte märkimata jätta ega suuda olla sellest osa võtmata. Ja mul pole kahju ka oma rahanatukesest, sest midagi tuleb isamaa altarile alati ohverdada, kui see seda väärt on.

Mina tahan kulutada oma piskust selle osa, millega ma saaksin osta neli raamatut, mina tahan, need raamatud märsis, sõita Tartusse iga jumala kord, kui see ette loetakse, et ulatada igale osavõtjale teo vääriline kingitus. Michel Houellebecq, prantslane, on hiljaaegu kirjutanud teose, mille vaimline ja stilistiline tase on igatahes selline, et seda sobib kinkida mälestuseks sellistelegi vaimumõõkade välgutajatele, nagu on eesti (sic!) mõtteloo professuuri taotlejad. Seeks teos on romaan «Soumission».

Mu ainus tõsine mure on, et prantslase romaani ingliskeelset tõlget («Submission») siit tagasihoidlikust pealinnast nii kiirelt, suisa mõne päevaga ma mitte kuidagi ei leia! Niisiis, paraku, peab see kingitus veel maakeelde tõlgitud raamat olema, aga ehk nad kuidagi sellegi purssimisega veel hakkama saavad. Ja liiati: ma luban mähkida iga raamatu eraldi kulda ja karda, siidi ja sametisse, et rõõmus kullasära helgiks silmis ja õrn sametpehmus paitaks kätt. Igatahes, ma kinnitan, on tõlge adekvaatne, pealkirjast alates: «Alistumine».