Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Urmo Kübar: vabakonna elujõu tagab rahastamise mitmekesisus

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Urmo Kübar | FOTO: Erakogu

Et vabaühenduste riikliku rahastusega rahastusega ei tohi kaasneda parteihuvist lähtuvaid piiranguid, on Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni tähtsamaid põhimõtteid, kirjutab vabariigi presidendi vabakonnanõunik Urmo Kübar.

Teame, kui mitmetahuline võib olla üksainus inimenegi – hinges koos munk ja sübariit, kui tsiteerida Alliksaart –, saati siis terve ühiskond. Nii pole ka vabakonna rahastamisest rääkides ju üllatav, ent aeg-ajalt siiski meeldetuletust ja teadvustamist vääriv, et arvamused sellest on kaunis pluralistlikud, et mitte öelda skisofreenilised.

Ühest küljest elab visalt populaarne arvamus, et tõeline kodanikualgatus võib raha saada vaid annetustest või liikmemaksudest. Hakkab aga grupp hoolivaid kodanikke raha koguma näiteks haiglale aparaadi hankimiseks või raskelt haigete kannatuste leevendamiseks, kostab kohe: see peaks olema riigi ülesanne!

Ühe hingetõmbega võidakse vabakonnalt nõuda nii säravamaid tulemusi kui ka seda, et töö peab tehtud saama vaid vabast ajast ja hobi korras, ilma palgata. Ja nii edasi.

Vastukäivusest hoolimata on kõik need vaatenurgad eri hetkedel asjakohased, sest vabakond koosnebki müriaadist tegutsemisviisist.

Näeme seal pelgalt oma liikmetele või ühiskonnas laiemalt toimuvale pühendunud askeldajaid. Teenusepakkujaid ning mõne sihtrühma huvide või valdkonna arengu nimel poliitika kujundamises osalejaid. Ühekordseteks aktsioonideks kogunevaid kooslusi ja aastast aastasse iga päev mingi probleemi lahendamiseks tööd tegevaid organisatsioone. Ainult vabatahtlikul tööl põhinevaid ning palgaliste spetsialistidega mehitatuid. Perfektse põhikirja, strateegia ja eelarvega asutusi ning neid, kelle jaoks plaan on lihtsalt üks viietäheline sõna. Ja kõiki nende vahele jäävaid või mitme loetletud tunnusega seltskondi.

Ükski neist lähenemistest ei garanteeri ega välista tulemuslikkust, tõhusust või vajalikkust. On aga selge, et nii kireval skeenel ei saa leiduda üht ja ainsat õiget rahastamismudelit. Omad plussid-miinused on kõigil rahastamisviisidel ning kõik nad võivad piirata vabaühenduse sõltumatust.

Näiteks sõltumine liikmemaksudest (Eesti vabaühenduste levinuim tuluallikas) on igati kohane esmajoones oma liikmete teenindamiseks loodud organisatsioonides, kuid vähendab võimekust võtta ette ühiskonnas laiema mõjuga ja uudseid, riskantsemaid algatusi.

Innovatsioon ei sünni laiade masside nõudmisel, kes pigem – täiesti mõistetavalt! – eelistavad saada olemasolevaid tegevusi rohkem, paremini ja odavamalt, nagu teab igaüks, kes mõne liikmeküsitluse korraldanud.

Ärgem unustagem, et oluline osa vabaühendusi töötab inimestega, kes on ise abivajajad ning kellelt ei saagi oodata organisatsiooni ülalpidamist.

Siin saavad appi tulla annetajad. Nende eelistusi näeb heategevusstatistikast ning midagi üllatavat siin pole: lapsed, haiged ja loomad, ning seejuures pigem tegevused, mis on lihtsad, kiired ja ühekordsed. Annetajad on meelsasti valmis ostma puudust kannatavale lapsele jõulukingi, märksa vähem altid aga toetama tööd, mis aitaks perekonda vaesusest välja.

Sõltumine annetajatest võib seega panna vabaühendusi – nagu erakondi valimiste eel – eelistama lihtsamaid ja popimaid tegevusi. Samasugune oht varitseb neid, kelle tulu tuleb oma toodete-teenuste müügist. See tagab neile küll kõige vabamad käed raha kasutamisel, ent äriloogika võib ahvatleda keskenduma jõukamatele sihtrühmadele ja tulutoovamatele tegevustele, mis ei pruugi olla parimad probleemi lahendamiseks.

Suurannetajad, keda meil on muidugi vähe, võivad olla kannatlikumad ja taluda riski paremini, samas ka suurema mõjujõuga organisatsioonile oma tingimusi dikteerima. Avalik kontroll on üldiselt lihtsam avalikest eelarvetest pärit summade kui eraannetuste puhul, kus näiteks toetaja poolakeelne nimi ei pruugi anda infot annetuses sisalduvast agendast.

Paljalt päritolu avalikust või erakukrust ei muuda seega ühtegi senti ega eurot rohkem või vähem üllamaks. Küsimus avaliku raha sobivusest vabakonnas on nõnda tegelikult maailmavaateline erimeelsus, kas vabakond ja riik (või ka ärisektor, kui sellele suhtele keskenduda) on oponendid või partnerid.

Esimese suuna viljelejad näevad riiki nii demokraatia tagaja kui ka teenuste pakkuja rollis olemuslikult puuduliku või pahelisena ning vabakonda selle vigade parandaja ja õigel teel hoidjana. Päeval, mil meil lõpuks oleks ideaalne riik, poleks vabakonda enam vaja.

Partnerluse pooldajad ütlevad, et mõlemal on omad unikaalsed tugevused, aga ka vajakajäämised, ja viimastest saab üle esimesi kombineerides. See ei välista sugugi konflikte – ka kohtus lahendatavaid –, mis loomuldasa koostöö juurde kuuluvad.

Vastus küsimusele, miks riik üldse peaks vabaühendusi rahastama, ei pruugi seega oluliselt erineda põhjusest, miks näiteks ostetakse arvuteid või kontoripaberit, selmet neid ise valmistada. Asju tehku need, kes seda kõige paremini suudavad. Selge, et nii teenuste pakkumisel kui ka poliitikate kujundamises ja elluviimise hindamises on vabaühendustel võimalusi, mida ametnikel-poliitikutel pole.

Loomulikult võib vabaühendustelt saadav kriitika olla ebameeldiv. Ebameeldiv, lisatööd ja -kulusid tekitav oli ka hiljutine teade ID-kaartide võimalikust turvariskist – ja ometi võrratult parem olukorrast, kui oleksime sellest teada saanud siis, kui kahju juba käes. Samamoodi suhtutakse targa valitsemise korral ka vabaühendustelt tuleva info kohta (potentsiaalsetest) probleemidest ja nende lahendusettepanekutest.

See ei tähenda muidugi, et koostöö ainult nii toimuks. Et rahastusega ei tohi kaasneda parteihuvist lähtuvaid piiranguid, on üks 15 aastat tagasi vabakonna eestvedamisel riigikogus vastu võetud Eesti kodanikuühiskonna arengukontseptsiooni tähtsamaid põhimõtteid. Iga katse rahale avaliku takkakiitmise nõuet külge pookida tähendab selle kehtiva kokkuleppe rikkumist.

Katseid muidugi tehakse, nagu võis näha ka eelmisel nädalal avaldatud fantaasiatest, keda üks erakond võimule tulles rahata jätaks. Kindlasti esineb ka vabakonnas enesetsensuuri suhete rikkumise hirmus. Viimasel juhul on liikmete, sihtrühma, aga ka kolleegide ja meedia asi selliseid organisatsioone korrale kutsuda – või siis uus ja parem asutada.

Iga vabaühenduse huvides on tagada oma rahastusallikate mitmekesisus. Avaliku võimu ülesanne on garanteerida oma rahaeraldistele võrdne ligipääs ja läbipaistvus ning tingimused, mis võimaldavad vabakonnal oma rolli partnerina, sh vajaliku kriitikuna täita.

Igaüks meist aga, eriti juhul, kui meid häirib maksumaksja raha liiga suur osakaal vabakonnas, saame kõige lihtsama võimalusena rohkem ja sagedamini annetada ning muul moel vabaühendusi aidata.

Tagasi üles