Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mihkel Mutt: hämaruse kaks kämmalt

25
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mihkel Mutt. | FOTO: Arno Saar / SL Õhtuleht

Viimasel ajal võib eesti kirjutavas avalikkuses täheldada kaht selgesti väljenduvat suundumust. Mõlema esindajad teevad kaasmaalastele hoiatavaid etteheiteid. Mõlema teemaks on viha või lihtsalt negatiivne suhtumine, kirjutab Mihkel Mutt.

Ühed süüdistavad osa eestlasi selles, et nood vihkavad kõike võõrast, olgu venelasi, homosid või põgenikke. Teised, vastupidi, hoiatavad hiiliva endaviha, oma rahva ja kultuuri eitamise eest. Kuna ma olen ka ise viimase eest hoiatanud, tahaksin nüüd täpsustada. See teema kipub mõnes sõnavõtus omandama jäiku apokalüptilisi mõõtmeid (rahvuskodu on hädaohus).

Kahe suundumuse sümmeetria pole täielik ja mõned otsad lahtised. Need autorid, kes heidavad ette võõraviha, on üldiselt kidakeelsed väljendama oma suhtumist eesti rahvuslusse. Kui nad ka väidavad, et rahvus on konstruktsioon, ei saa ma suurt targemaks. Sest asi pole eeskätt nimes – olgu rahvus struktuur, tekst või armatuur –, vaid selles, kas nende meelest seda «konstruktsiooni» armastada on normaalne või mitte. Teiselt poolt mitte kõik, kes muretsevad, et eesti kultuuri ja eestluse kaitsmine on põlu alla sattumas, ei ava oma suhtumist näiteks homodesse või migrantidesse.

Võib jääda mulje, nagu oleks tegemist teineteist välistavate sfääride ja hoiakutega. Säärane vastandus on aga kunstlik ning selle pealesurumine valgustatud rahvuslusele vastuvõetamatu.

Taustaks nentigem, et enda ja omasuguse eelistamine on normaalne seisund, looduse poolt vaikimisi antud seade. Ja inimene on ka loom. Aga kuna ta on rohkem kui loom, tal on hing ja mõistus, uudishimu ja vajadus vahelduse järele, siis ta tunneb huvi ka endast erineva vastu. Niikaua muidugi, kui see ei ohusta füüsiliselt teda ega ta elupaika, millele inimese puhul lisandub identiteet.

Eesti-materdajad

Miks mõned ei salli eesti rahvuslust? Kõigepealt üldinimlik aspekt. Alati teeb mõnesid isikuid nõutuks, kui keegi tunneb midagi, mida nemad ei tunne. Olgu selleks kasvõi nägemis- või kuulmisteravus. Nõutus võib kasvada kadeduseks ja edasi kiuslikuks raevuks. Eriti kui on tegemist peenemate nüanssidega. Kuidas on võimalik, et nemad sonivad seal mingist kunstist, kui mina ei taipa sellest mõhkugi? Kuidas on võimalik, et nemad tunnevad mingit rahvuslikku kokkukuuluvust, kui mina oma targa analüüsivõimega tõestan, et eestlust ei ole ega saagi olemas olla, sest see ei põhine millelgi?

Vahel on viha taga pelk ruigav-räuskav destruktiivsus. Ses mõttes pole suurt vahet, kas öösel pargis pink puruks peksta ja prügikast kummuli keerata, jätta kohver pommiga suvalisse avalikku kohta ja plahvatust eemalt jälgida või trampida rahvuslikel tunnetel, kuulutada need kuritegelikuks ja nõuda nende keelamist. See on komplekside küüsis vaegtundeliste tegevus, mis iseenesest vääriks kaastunnet.

Ja siis on dotseerimist, üleolevat valgustamist (mis käesoleva kirjutisega enim haakub). Söandan väita, et need, kes mängivad välja migrante, homosid ja venelasi rahvusluse vastu, ei armasta ise neid tegelikult üldsegi. Täpselt nagu Lenin, Marx ja teised tegelikult põlgasid rahvast, kelle huve nad väidetavalt kaitsesid. Rahvas oli lihtsalt üks ühik nende skeemides. Sedasorti tegelased pole enamasti üldse võimelised sügavamateks inimlikeks tunneteks, sest neile on tähtsam idee, nad on ideesõdalased.

Ei saa kõike ühte patta panna. Kui ühed räägivad ohust, mis võib varitseda tulevikus, mil siia saabub kümneid tuhandeid agressiivseid teistsuguseid, siis sellest loomulikust hirmust loevad ideesõdalased välja viha kõige võõra vastu juba praegu. Miks? Sest nad tahavad seda välja lugeda, neile meeldib nuhkida ülekohtu järele nagu korjaks metsas seeni. Võõraviha avastamine on leivanumber uutele komissaridele-inkvisiitoritele, kellest osa ametlikud, muist isehakanud. Neid ei huvitagi, kuidas asjad tegelikult on. Võõraviha peab olema, ja meie leiame selle!

Teistsugune on lõbus

Siinkirjutajal pole kunagi olnud midagi ühegi siin viibiva võõramaalase vastu pelgalt põhjusel, et too on võõras. Ta pole kordagi tundnud kihvatust ühtegi teist värvi või silmalõikega nägu nähes (isegi mitte kinnimähitud mosleminaiste puhul, kes mingil põhjusel tunduvad mulle siinsele elule kõige võõramad). Pigem on ta viimasel ajal tahtnud mõnel eriti võõramaise välimusega inimesel kätt suruda: «No tere, said ka aega läbi astuda!»

Ma ei ole kunagi mõistnud, mis on vihkamisväärset geides või lesbides. Vahel on nad pannud mind ka natuke muigama, aga enamasti üksnes sõbralikult muhelema. Nad on värvikad laigud ja elu nendega on huvitavam kui ilma nendeta.

Issanda loomaed on mõistagi metafoor, aga ikkagi, kujutlege loomaaeda, kus igas puuris istub sama elukas, vahel suurem või vanem või teist sugu, aga ikkagi ühte liiki. Mul hakkaks igav ja ma põgeneks sellest zoopargist, isegi kui see loom oleks valgeroosa arukas eesti konservatiiv.

Säärast üheülbalist loomaaeda tahavad luua need, kes veavad puuridele sooneutraalsuse ja poliitkorrektsuse halli gaaskardina, aga samuti ka need, kes osa loomi liimivabrikusse saadaks.

Seevastu ehtsale konservatiivile meeldib elu loomulik mitmekesisus ja ta aktsepteerib seda kui endastmõistetavust.

Suudab keegi mulle tõestada, miks gei või homo või sots või kes tahes ei võiks olla rahvuslikult mõtlev?

Mu tolerants hõlmaks ka arvamusliputajaid ja arvamusfriike. Ma laseks neil rahus olla, jah, ma isegi igatseksin neid, sest jumala eest, nende eputustega on elu samuti värvikam, sest mis oleks päike ilma varjudeta? Aga seda ainult juhul, kui nad vastaksid mu viisakusele samaga ning laseksid minulgi olla. Kui oleksin kindel, et nad ei taha oma ideid riiklike sanktsioonide najal ellu rakendada. Paraku näitab lääne praktika, et just seda paljud neist ihkavad. Nende nõudlustest kasvaski välja poliitkorrektsuse kimäär, ja seepärast hoiatan nende eest nüüd.

Pikemas perspektiivis ei saa identiteeti rajada negatiivsele hoiakule – juhul kui on tegemist normaalse avatud ühiskonnaga. Nõukogude ajal oli see võimalik, sest see ei olnud normaalne aeg, ja siis tähendas küll peaaegu igasugune tõrksus Süsteemi vastu automaatselt Eesti jaatamist. Toonase kõrval on euro(büro)kraatia ning pagulaskvoodid lapsemäng.

Nii et oht rahvuskodule on olemas, aga see ei tule eeskätt väljast, vaid rohkem ikka seest. Eestit aitaks tugevdada üksnes positiivsed sammud ja suurem endausk.

Just need, kes süüdistavad rahvuslust ühekülgsuses, propageerivad ise äärmist ühekülgsust. Kahjuks teeb sama ka osa teisest leerist. Mõlemad nagu ei kujutle, et inimese hinge mahub rohkem kui üks tunne korraga.

Mul ükskõik, kummalt poolt seda mustvalget kraami pakutakse, kas seda teevad uued komissarid või mõni eesti erakond enne valimisi vinti üle keerates, kas «liberastid» või paremjõmmid – ikkagi pole see minu jaoks.

Valgustatud rahvuslast paneb nördima, kui teda peetakse alaarenenuks ja surutakse talle peale säärast kunstlikku valikut. Kui talle omistatakse tunded, mida ta ei jaga. Tema hinge mahub rohkem kui «emba-kumba» vastandus, tema jaoks ei pea Eestis ühe võit olema tingimata teise kaotus. On võimalik eestlusele ja oma muudele eelistustele truuks jääda, samas teistelgi elada lastes, kedagi ahistamata.

Tagasi üles