Tiina Kaukvere: ma olen müüdimurdja

Tiina Kaukvere Foto: Helen Marts

Inimesed on hakanud endast rääkimisest nii suurt naudingut saama, et kuulajaid enam ei leidugi. Kuulamise asemel ootab kogu seltskond kõnejärjekorras ja igaüks mõtleb sellele, mida kohe ütlema hakkab.

Mõni aasta tagasi oli jooksmine minu jaoks vastik. Siis hakkasin jooksma iga päev viis kilomeetrit. Esialgu trotsist: «Raisk, kuidas sa nii nõrk oled – hakkad jaksama, hakkad jooksma.» Umbes nii kõlas mantra peas ja olen tänulik, et kõlas, sest mõne kuuga hakkas jooksuring kuuluma minu argirutiini. Sellest sai üks hobi, mille järgi nüüd end identifitseerin. Eelkõige on jooksmisest saanud meditatiivne tegevus, mil aju puhkab sundmõtetest. Ka mantratest, mida esialgu vajasin.

Nii purustasin lühikese ajaga enda peas müüdi – mõttemustri, et jooksmine pole minu jaoks. Samas paradigmas olin terve elu elanud. Juba väga varajasest nooruses õppisin, et sportlik on minu vend, mina aga olen musikaalne. Kuna tegelesime vaid «oma liistudega»,  sai mõttemallist osa minu identiteedist ning ühtlasi süvenes arvamus, et üks välistab teist.

Pärast seda olen sporti hakanudki pidama pigem mõtteharjutuseks. Füüsis on lihtsalt mõtete vang. Uue sammu tegemist takistab üldjuhul vaim, keha juba ammu ootab. Inimene on harjumuste ori, ajule meeldib kõik, mis on «vana hea». Kui esialgu ebameeldivana näivast tegevusest saab «vana hea» harjumus, on igaveseks üks mõttemuster purustatud. Muutub senine nägemus tegevusest, endast, parimal juhul kogu maailmast.

Häda on selles, et nii kaugele on raske jõuda. Eriti just suurt pingutust nõudvates ettevõtmistes. Elu kulgeb mööda vana rada, samas mustris edasi ning kui mõni äärmuslik sündmus seda ei purusta, siis on inimene ise seejuures veendunud, et selline elu ongi tema jaoks ainuvõimalik. Et see on saatus ja nii on ette määratud.

Sport on vaid üks, kuid pagana hea näide, millega paljud suudavad end samastada. Tänu sellele teab enamik une pealt, mis tunne on müüti murda. See tunne, kui võimatust saab argireaalsus.

Need, kes arvavad, et pole midagi säärast kunagi kogenud, eksivad. Näiteid meie ümber on kuhjaga, sest kui inimkond on milleski edukas olnud, siis on see enese loodud mustrite põrmustamine.

• «Naisest minu eluajal peaministrit ei saa.» Margaret Thatcher, Ühendkuningriigi peaminister 1979–1990
• «Mingit tagasiteed kodanliku Eesti Vabariigi juurde ei ole ega saagi olla.» ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees Arnold Rüütel, hilisem Eesti Vabariigi president.
• «Orjandus sellisel kujul, nagu see eksisteerib Ameerikas, on moraalne, sotsiaalne ja poliitiline õnnistus.» Jefferson Davis, Ameerika Riikide Konföderatsiooni president 1861–1865
• «Eelmisel aastal ei tehtud mingeid pöördelisi teaduslikke avastusi.» Maineka Londoni teadusseltsi juht Thomas Bell aastast 1858, mil selts sai ülevaate Charles Darwini loodusliku valiku teooriast.
• «Minu kooliaastatel rippusid Soome klassiruumide seintel maakaardid, kus Soome piirid olid selged, samuti Nõukogude Liidu omad, kuid Eestit kaardil ei paistnud.» Kirjanik Sofi Oksanen
• «Üksikisikul pole põhjust kodus arvutit omada.» Ken Olsen, omaaegse juhtiva arvutitootja Digital Equipment Corporation juhi arvamus aastal 1977

Kõik need tsitaadid kätkevad mõnda tänaseks purustatud mõttemustrit. Ehkki tsitaatidel on autorid, ei ole need isiklikud mustrid, sest neis on pikalt elanud kogu inimkond. Tundugu need tsitaadid täna õudsed, kujuteldamatud või naljakad, fakt on, et miljonid on uskunud, et «see on saatus ja nii on määratud».

See, et meie praegu neid tsitaate loeme, on privileeg. Meil on võimalik vaadata tagasi, kuidas ajalugu on korduvalt tõestanud, et see, millisena üks inimene maailma näeb, ei tähenda, et selline maailm on. Ajalugu on näidanud, et ületamatud raskused on olnud ületatavad. See, kui me veel täpselt ei tea, milline on lahendus, ei tähenda, et lahendust pole. See ei ole saatus, keegi ei ole nii määranud.

Miks me seda siis ei tee? Miks me oma hädade otsas istume ja kogu maailmale kuulutame – vaadake, need kõik siin on MEIE probleemid! Vaadake, kui palju neid on! Justkui nende üle uhkust tundes. Alati kui keegi vastab lakooniliselt, et me ei saa oma probleemiga täna tegeleda, sest «me ei ole selleks veel valmis», lähen raevu. Ajakirjanikuna peab seda kuulama söögi alla ja söögi peale, on the record ja off the record. See vabandus on ise kujunenud probleemiks, mis seisab müürina lahenduse ees.

Miks tegelikult takistab mõttenihet? See on hirm muutuste ees, mis paneb tundma, et «vanas heas probleemis» elamine tundub kindlam variant, sest probleem ise on vähemalt tuttav. Või puudub endasse usk? Või ei raatsi me «vanast heast» probleemist loobuda, sest oleme selle kaudu õppinud end identifitseerima? Või on «me ei ole veel valmis» muutunud ise murdmist vajavaks müüdiks, millest me ei saa aru enne, kui keegi juhuslikult avastab, et tegelikult me olime valmis kümme aastat tagasi. Kui ühiskond ise ei saa aru, et tal probleem on, siis on kõige raskem midagi muuta.

Üks kõige hirmsamaid avastusi on minu arust see, kui ühel päeval jõuab kohale teadmine, et ma pole oma jonnist, hirmust või ebakindlusest tahtnud iseendale kahjulikku mustrit muuta. Ja ma oleks seda võinud teha kümme aastat tagasi!

Mis teha, et nii ei juhtuks? Lahendus on tegelikult väga lihtne: tuleb kuulama õppida. Eelarvamusteta, hinnanguid andmata, vahele segamata. AVATULT. Kuulamisest on saanud tänapäeva inimese suurim väljakutse. Selle asemel meeldib meile rääkida endast. See pakub naudingut, isegi kui rääkija seda endale ei tunnista või teadvusta. Eestlase kohta pole ammu kohane öelda «kinnine» või «vähejutukas». Eestlane naudib endast rääkimist samamoodi nagu kõik inimeseloomad, kel võimalus end vabalt väljendada. Ma ju tean, olen ajakirjanik – kuulamine on minu töö. Näen iga päev, millise naudinguga inimesed räägivad endast, oma päevast, oma kogemusest, oma tunnetest, oma arvamusest.

Kui kõik ainult räägivad, tekib probleem – kuulajaid tegelikult ei ole. Kuulamise asemel ootab kogu seltskond kõnejärjekorras ja igaüks mõtleb sellele, mida kohe ütlema hakkab.

See takistabki müütide murdmist, kuna rääkides kordame iseendale seda, mida nagunii teame. Rääkides kirjeldame mustrit, milles juba elame, ja seda, millisena maailma tajume.

Ja siis juhtubki see, et kõik muudkui räägivad, aga üksteise mittemõistmine ja valestimõistmine hoopis kasvab.

Toon näite. Sattusin ühte rongi oma kunagise õpetajaga, kes võttis minu vastas koha sisse ning asus 50-minutilist rongisõitu sisustama teemaga, kas venelane suudab integreeruda Eesti ühiskonda. Õpetaja kindel seisukoht oli, et venelane ei saa ega taha Eesti ühiskonda integreeruda ning kaks rahvust ei hakka üksteisest kunagi lõplikult aru saama. See probleem on ületamatu, sest see on saatus ja nii on määratud. Kui mina sõna sain, mõtles ta kuulamise asemel vastuargumentidele. Ja üsna kiiresti hakkasin ma ise samamoodi toimima – temast arusaamise asemel tegelesin intensiivselt mõttetööga, kuidas tema arvamus ümber lükata. Lõpptulemuseks oli emotsionaalne vestlus, milles osales kaks rääkijat, aga mitte ühtegi kuulajat. Niisiis veetsin tund aega, korrutades iseendale seda, mida juba teadsin.

Lahendus ei peitu minu ega mu vestluspartneri väljapakutus, see on üsna tõenäoliselt kolmas alternatiiv. Kui me kuulata ei oska, siis me ei jõua mitte kunagi selle kolmandani. Midagi ei saa muutuda, kui me korrutame iseendale iseennast. 

Lahendus eeldab nihet meie mõlema mõtlemises. Olgu probleem isiklik või ühiskondlik, selle lahendamine tähendab, et hakkame maailma teisiti nägema. Seega on esimene samm suuta eelarvamustevabalt kuulata. See tähendab oma maailmapildis kahtlemist ning vahel endale tunnistamist, et olen eksinud. Mõnikord kaasneb sellega arusaam, et olen ise müür lahenduse ees.

Probleem ise ei ole muud kui murdmist ootav müüt – mõttemall, mis vajab uuendamist. Lahendust ka tegelikult otsiv inimene ei saa oma arvamusse sulgumist lubada, sest probleemi ei ole võimalik lahenda tasandil, kus see tekkis. 

Sa võid ju oksendamiseni oma lemmiklaule kuulata, aga ühel hetkel peatub kõrv ikkagi juhuslikult millelgi uuel. Ja kui see esialgu nii hea ei tundugi, siis mõned korrad kuulamist võib sinu arvamust täielikult muuta. Aga kui sa ise keeldud uuest, siis keeldud ühtlasi ka hulgast oma võimalikest lemmikutest ja ainult sellepärast, et need on uued, aga ajule meeldib vana.

*Loo kirjutamisel sain inspiratsiooni J.P. McEvoy ja Stephen Covey käsitlustest