Karmo Tüür: Saakašvili teine tulemine

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Vaevu jõudis jõustuda Ukraina ja Euroopa Liidu assotsieerumislepe, kui Ukrainas keris ennast lahti sündmuste jada, mida me euroopalike riikide ja mängureeglitega eriti ei seosta. Rahvamassi toel murdis end üle Ukraina piiri ekspresident, ekskuberner, ekskodanik Mihheil Saakašvili.

Ukraina on üks väheseid riike, kui mitte ainuke, mis omal veidral moel püsib kodanikuallumatusel. Need mehed, kes Ida-Ukrainas agressorit ohjeldavad, teevad seda ju enamasti vabatahtlikuna. Mitte lihtsalt ilma riigiga oma tegevusi kooskõlastamata, vaid – nagu nad ise seda kirjeldavad – kohati lausa ametivõimude kiuste. Lootmata kellegi muu kui enda abile. Ostes oma raha ja annetuste eest sisuliselt kõike, mida eluks ja võitluseks vaja.

Nüüd murti sisuliselt sama allumatuse korras end läbi piirivalvest, kohale toodud täiendavast politseist ja sõjaväest hoolimata. Arvata, et kõik need murdjad olid tohutud Saakašvili fännid või isegi toetajad, on ilmselt liialdus. Ka need parlamendiliikmed, sh Julia Timošenko, kes aktsioonis osalesid, on Saakašvili liitlased vaid tinglikult – pigem kasutasid nad ära hetke, näitamaks end ja demonstreerimaks oma lähedust sellele allumatule rahvale.

Saakašvili motivatsioon

Miks Saakašvili sedasi teeb? See on suhteliselt lihtsalt seletatav. Saakašvili kasutab seda ressurssi, mis tal on – see on karisma –, ja seda instrumenti, mis saadaval on – n-ö tänavat. Ukraina tsiviil- ja poliitilises praktikas on asjade lahendamine protesti ja käratsemise saatel saanud pigem heaks tavaks kui millekski erakordseks.

Esmalt Gruusia ja nüüd ka Ukraina kodakondsusest ilma jäänud Saakašvili teatab, et ta tuli tagasi selleks, et tõestada endalt kodakondsuse äravõtmise ebaseaduslikkust. Ta oleks seda saanud teha ju ka n-ö eksterritoriaalselt, kuid asjade ajamine tavapärasel, hillitsetud moel pole talle lihtsalt omane. Selles on midagi donald-trumpilikku: lüüa kõigepealt jalaga uks lahti, anda esimesele vastutulijale vastu lõugu ja siis vaadata, mis edasi saab. Kui see taktika toimib mujal ja teistel, siis miks mitte ka ise kasutada, kas pole?

Vastastikune solvumine

Saakašvili ja Porošenko on teineteise peale siiralt solvunud ning mõlema mätta otsast vaadatuna jääb õigust ülegi.

Porošenko tajub, et ta aitas oma endise kolleegi, Gruusia ekspresidendi hädast välja. Laskis ta nagu kodutu kassi vihma käest tuppa, andis kodakondsuse ja viisaka ninaesise, kuid too tänamatu hakkas hambaid näitama.

Saakašvili omalt poolt tajub, et ta asus Porošenko meeskonnas tegema seda, mida talt oodati. Eeldus, et kohaliku korrumpeerunud eliidiga ei saa keegi seestpoolt tulnu võidelda, oli ju lihtne ja arusaadav. Kuid korruptiivseid niite jõhkralt rappides ärritas ta ilmselgelt kellegi liiga üles ning ekskuberner visati tänavale nagu tuppa teinud kass – kui nüüd seda metafoori jätkata. Igatahes jälle – missugune tänamatus!

Kodakondsus kui võti

Porošenko käik Saakašvililt kodakondsus ära võtta näeb igatahes välja üsna armetu. Väide, et Saakašvili olla kodakondsuse saamisel valetanud (nagu ta polevat kriminaaluurimise all), kõlab äärmiselt ebaveenvalt: seda, et Gruusias olid ekspresidendi suhtes esitatud süüdistused, teadsid kui mitte kõik, siis vastavad ametid kindlasti.

Et nüüd nädalake tagasi peeti Kiievis kinni Mihheil Saakašvili vend David ja suunati ta väljasaatmisele – elamisloa lõppemise tõttu –, võimendab ainult muljet, et tegemist on isiklike suhete klaarimisega.

Nii või naa, nüüd on Saakašvili Ukrainas, jagab intervjuusid ja naudib publiku tähelepanu. Mis saab edasi?

Teine tulemine poliitikasse

Ilmselt annab Saakašvili Ukraina riigi kohtusse, vaidlustades oma kodakondsusest ilmajätmise. Vastukäiguna algatatakse tõenäoliselt piirirežiimi rikkumise ja ametiisikutele vastuhaku tõttu menetlus nii Saakašvili kui ka tema saatjaskonna vastu. Tõsi, kui Šaakašvilil õnnestub taastada oma kodakondsus, kaob ära ka piiririkkumise algpõhjus, kuna oma kodaniku riiki sisenemist tõkestada pole ilmselt ka kuigi seaduslik.

Aga oletame, et Saakašvili saabki oma kodakondsuse taastatud, mida saab ta edasi teha? Sisuliselt ainus, mida tema ambitsioonide ja egoga mees saab teha, on siseneda poliitikasse, kogudes protestihääli ja süüdistades praegusi võime kui mitte vähemas, siis võimetuses võidelda korruptsiooniga. Ja taevas näeb, et on, mille eest süüdistada.

Ükskõik kumb kahest gigandist ei võidaks – Porošenko või Saakašvili –, on Ukraina euroopalikkusele pürgiv kuvand saanud tagasilöögi. Ja sellest on kohutavalt kahju.