Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Elo Süld: tuleviku Euroopa saab olema veel multikultuursem

30
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Elo Süld | FOTO: Margus Ansu

Islamist on saanud hirmu ja vaenu sümbol. Selline sümbolite kasutamine ei räägi mitte niivõrd islamivaenulikkusest, vaid pigem Euroopa ühiskonna hirmust, lõhedest, teadmatusest, kirjutab TÜ Aasia keskuse juht ja islamistika lektor Elo Süld.

Islami teemat käsitletakse seoses migratsioonipoliitikaga, kus uussisserändaja all mõistetakse enamasti moslemit, kuid veelgi atraktiivsem on käsitleda uussisserändajate ja moslemite teemat seoses terrorismi ja islamismiga. Viimase puhul nähakse uussisserändajat kui moslemit ja moslemit omakorda kui islamisti, kes on ühtlasi kindlasti terrorist.

Euroopas elavaid islamiusulisi nähakse üha enam müütide ja stereotüüpide kaudu. Uuringud näitavad, et (põlis-)eurooplase arvates on moslem olemuslikult temast hoopis erinev inimene ja väga võõrapärane. Neile tundub, et islamiusulised moodustavad ühtse ja vaenuliku grupi, mis püüab sündimuse ja immigratsiooni abil oma arvukust ja kaalu põliselanike arvel kasvatada.

Ka Eesti 2015. aasta integratsiooni monitooring  ütleb, et eestlased ja Eesti kodanikud tunnetavad suuremat sisserändest tulenevat ohtu kui venelased ja muudest rahvustest inimesed. Seega on just rahvuslik enamus see osa ühiskonnast, kes tunneb suuremat ebakindlust ning on omandanud kultuurilise ja rahvusliku mitmekesisuse suhtes negatiivsema hoiaku.

Euroopas valitseva islamihirmu taustal nähakse, et just moslemid on see jõud, mis tungib meie kultuuri. Islamist on saanud hirmu ja vaenu sümbol. Samas tuleb tõdeda, et selline sümbolite kasutamine ei räägi mitte niivõrd islamivaenulikkusest, vaid pigem Euroopa ühiskonna hirmust, lõhedest, teadmatusest.

Islamifoobia levimine Euroopas on selgelt näha. Näiteks Austrias kardab radikaalse islami levikut 73 protsenti elanikkonnast, 90 protsenti elanikkonnast on seisukohal, et omaenda aateid ja religiooni ei saa seada ülimuslikuks riigis kehtivate seaduste ja korra suhtes.

Neil hirmudel on oma laiem foon. See, millega Euroopa vastastikku on seatud, on humanitaarkriis, mille üks põhjus on Süüria sõda, aga mille laiem taust on araabia kevad ja millele omakorda andis tõuke rahvastiku kasv ja ülisuur töötus Lähis-Ida regioonis.

Araabia maades on 95 miljonit alla 24-aastast noort. Noorte seas on töötuid Egiptuses 25 protsenti, Tuneesias 30 protsenti, Palestiinas 37 protsenti. Irooniline on, et suur osa neist töötutest on kõrgharidusega.

Kõige suurem probleem ongi noorte tööpuudus. 2014. aastal ületas noorte tööpuudus araabia piirkonnas kaks maailma keskmist ning olukord halveneb lähitulevikus veelgi. Isegi kui sündimus väheneb, peavad araabia maad 2020. aastaks  juurde looma 60 miljonit uut töökohta. Ülerahvastatus on viinud selles piirkonnas ka suurte keskkonnaprobleemideni (veevarude ja viljaka maa vähenemine jne).

Ka Euroopa peab tunnistama, et see manner ei ole enam homogeenne ega konfliktivaba. Reaalsus on, et rahvaste mitmekesisus ei ole tekkinud Euroopas viimase viie või kümne aasta jooksul ja arvestades globaliseerumise suundi, Lähis-Ida töökriisi ning Hiina majanduse jõudsat kasvu, saab Euroopa tulevikus olema veel multikultuursem. Kriis ei ole enam väljaspool piire, see on Euroopa pinnal.

Esimene väljakutse ühiskonnale on oskus eristada, kes on kes. Tuleb mõista, et enamik moslemeid on rahuarmastavad usklikud, et pagulaste seas on ka teist usku (peale islami) ja teistsuguste väärtustega inimesi.

Teine väljakutse on leida tasakaal võõra kultuuri ja religiooni mõistmise ja tabuteemade tõstatamise vahel. Lääne ühiskonnale teeb islamist arusaamise keeruliseks asjaolu, et islami ühiskonnast pärit inimestele on religioon enamat kui vaadete ja väärtuste süsteem.

Islami religioon ei ole subjektiivne ja privaatne. See on midagi enamat kui isiklik või kitsama kogukonna asi, mis peaks ühiskonnas jääma selle kitsa religioosse kogukonna piiridesse. Religiooni ei järgi üks moslem ainult religioossete aadetena, vaid kogu oma eluoluga (söömine, pesemine, riietumise, inimesega läbikäimine). Oma religiooni võetakse tõsiselt, vahel ka tuliselt (siinkohal ei mõtle ma terrorismi ega fundamentalismi).

Aadetele ja väärtustele lisanduvad ka tavad ja kombed, mida säilitatakse eesmärgiga mitte ära kaduda teise ühiskonda, et eristuda. Inimesed, kes on tulnud ära oma islami keskkonnast, kus kogu ühiskond oma seaduste ja elukorraldusega toetab religiooni järgi elamist. Kui inimene tuleb teise keskkonda, kus valitsevad teised tavad, kohati ka teised väärtused, siis sulandumine võõrasse, võib-olla ka seni tundmatusse keskkonda, on puhtpsühholoogiliselt vaevalisem ja oma eripärast hoitakse identiteedi säilitamiseks kinni. Tekib hirm ennast ära kaotada.

Siinkohal on Euroopa seadusandluse jaoks väljakutse, et see kandev identiteet on sätestatud ka islami seadustikus (šariaadis), mis omakorda reguleerib ühe moslemi elu alates lauakommetest ja lõpetades uskumustega surmajärgse elu kohta.

On erinevusi, mida Euroopa saab oma ühiskonda integreerida, endale selgeks teha ja mõista, aga on ka keerukaid erinevusi, mis jäävadki konfliktseks. Erinev on arusaam perest, pere rollist ühiskonnast, mehe ja naise rollist peres ja ka ühiskonnas (sh ülesannetest, suhtlemisest kõigega, mis jääb kodust väljapoole).

Naise roll on sekulaarses lääne ühiskonnas muutunud. Vaatamata meie palgalõheprobleemidele ei ole naise roll lääne ühiskonnas võrreldav naise rolliga islami ühiskonnas. Veel keerulisem on see, kuidas käituda Euroopa seaduste järgi (sh Eesti), kui saabub põgenike pere, kus ema on 13-aastane ja peres on alla üheaastane laps. Raske on harjuda ka mõttega, et naaberkorteris elab suurpere nii laste kui ka naiste arvu poolest. Ja see küsimus ei ole niivõrd moraalis, vaid tähtsam on ehk õiguslik pool: kes abikaasadest hakkab pärast mehe surma elatusraha saama?

Neil, kes Euroopasse, sh Eestisse tulevad, on lisaks oma kultuurilisele ja religioossele taustale ja inimlikele hirmudele ka suured ootused ja lootused, mis vahel on tegelikkusele vastupidised. Loodetakse alustada uut elu, ajada äri, sealjuures toetuda kogukonnale.

Islami maades on kogukonna tugi ja sotsiaalne kontroll kogu ühiskonnakorralduse vahetu osa. Eesti kontekstis on see keeruline: koherentset islami kogukonda ei eksisteeri. Mujal Euroopas aga püütakse piirata moslemi kogukonna getostumist, sest peale kogukonna toe eksisteerib ka sotsiaalne kontroll.

Organisatsiooni European Foundation for Democracy programmijuht Ahmad Mansour nimetab oma usutluses Süddeutsche Zeitungile, et Euroopas (nt Saksamaal) eksisteerib paralleelühiskond, kuid mitte niivõrd ühiskonna organisatoorse struktuuri poolest (arstiabi, politsei, kohus), vaid väärtuste ja probleemide lahendamise tasandil. Inimesed elavad teiste väärtuste järgi, kui see on sätestatud põhiseaduses.

Inglismaal on riigi poolt lubatud šariaadi nõukojad (Islamic Sharia Council), mis lahendavad moslemitevahelisi ja usku puudutavaid küsimusi, millega moslemid ei taha Briti kohtusüsteemi poole pöörduda, nt abielulahutus, mida tunnistaks ka islami traditsioon.

Euroopasse tulijatel on ootused riigile, ühiskonnale, loomulikult tahetakse osa saada vaba, sekulaarse ja kapitalistliku ühiskonna hüvedest, mis annab ka õiguse oma religioonile, väärtustele, aadetele truuks jääda. Euroopas on religioonivabadus, erinevuste tunnustamine, vähemuste esindatus, sallimine. Sel, kes tuleb, on seaduslikult võimalus jääda selleks, kes ta on.

Islami kogukonda iseloomustab see, et kogukond võitleb võrdsete võimaluste eest lääne ühiskonnas, aga samas ajal nõutakse ka erisusi (nt moslemist tütarlaste vabastamine kehalise kasvatuse tundides jne).

Viimaks peab eraldi esile tõstma, et ka riigil on ootused sisserändajale. Riik ja ühiskond ootavad, et uus inimene, kui ta on tahtnud siia tulla, võtab ühiskonna reeglid ja toimimise omaks, omandab kiiresti keeleoskuse ja siseneb tööturule. Kui ta on tahtnud siia tulla, siis ta tegutseb ja saab hakkama. Kaugeltki kõik, kes on tulnud, ei saa hakkama, ja arvestades uut migrantide hulka Euroopas, on ka see frustratsioon ja pettumus olukorrast suur. Riigid puutuvad kokku n-ö uut tüüpi probleemidega (nt Kölni massiline naiste ahistamise skandaal uusaastal avalikul üritusel).

Ühiskond ootab, et see võõras võtab omaks Euroopa tavad ja kombed. Lääne ühiskond, mis tagab oma hüved (inimõigused, sotsiaalsed garantiid, arstiabi jne), ootab ka uutelt tulijatelt avatust, valmisolekut muutuda ning ka lääne tavade ja väärtuste mõistmist ja sallimist. Aga samuti oodatakse muutust sekulaarsuse poole, mis aitab ühiskonnas erinevustel võrdsetel alustel eksisteerida. Lääne ühiskond näeb (ideaalis) integratsioonis siiski ühiskonda sulandumist ja lisaks riigi seadustele ja regulatsioonidele just sekulaarsete väärtuste omaksvõtmist. Võiks öelda, et suurim hirm on tegelikult see, et uued sisserändajad ohustavad lääne sekulaarse ühiskonna korraldust ja liberaalset identiteeti.

Tee üksteise mõistmisele ja aktsepteerimisele on kahesuunaline ja hirm on sealjuures vale teeviit. Selleks et teist muuta, peab ka ise teatud mõttes muutuma. Seega on Euroopa väljakutse muutuda, hirmust üle saada. Alustada saab siin teadmiste suurendamisest ja ühiskonna hirmude aktsepteerimisest. Aga need väljakutsed on suuremad kui ainult hirmudest rääkimine. Lahendused peavad puudutama riikidevahelisi leppeid ja poliitikat, et kogu humanitaarkriisi leevendada.

Islamikonvrents Tartus

Homme ja ülehomme peetakse Tartu Ülikoolis rahvusvaheline konverents «Islam in Europe: Challenges of Diversity and Ways to Co-existence» («Islam Euroopas: mitmekesisuse väljakutse ja kooseksisteerimise võimalused»).

Ürituse korraldavad TÜ Aasia keskus, TÜ usuteaduskond, TÜ õigusteaduskonnaga, TÜ kultuuride ja kunstide doktorikool (ASTRA programm Per Aspera); toetavad SA Anna Lindh ja Türgi saatkond.

Tagasi üles