Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mart Helme: Eesti poliitika suur vastasseis

68
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Mart Helme. | FOTO: PP

Eesti poliitika suur vastasseis, mis alles kujuneb ja mille eellahinguks on ka kohalikud valimised, seisneb hoopis selles, kas Eesti jääb Eestiks – see tähendab eestlaste rahvuskoduks – või muutub sisserändajatest üle ujutatud geograafiliseks mõisteks, kirjutab Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme.

Kui politoloog Francis Fukuyama kuulutas 1990. aastate algul ajaloo lõppu ehk liberaalse demokraatia üleilmset võidukäiku, tundus see kommunismi ikkest värskelt vabanenutele tõelise rõõmusõnumina. Oma piiratuses kujutasime ette, et liberaalne demokraatia toob meile totalitarismi ja kommunismi asemel lõpmatu õnne.

Veerand sajandit hiljem näeme, et fukuyamalikku ajaloo lõppu ei tulnud. Ajaloo, kultuuride ja inimloomuse inerts on selleks liiga võimas. Demokraatia fassaadid võivad ju endiselt püsti olla, aga nende taga pulbitsevad nii Kesk-Aasias, Kaukaasias kui ka islamimaailmas feodaalsed klannisuhted, korruptsioon ja vägivald. Aga mis meile veel olulisem: liberaalse demokraatia fassaad mureneb ka läänemaailmas.

Liberaalse demokraatia pankrot

Üha selgemaks saab, et liberaalne demokraatia on praktikas samasugune petukaup nagu sotsialistlik rahvademokraatia: demokraatia küll, aga väga selgetes ideoloogilistes raamides ehk sugugi mitte demokraatlik. See, mida rahva enamus arvab, ei loe liberaaldemokraatia praktikas enam suurt midagi, riigi arengut suunavad hoopis kõiksugu vähemused ja huvigrupid – immigrandid, teiste usundite esindajad, seksuaalvähemused –, kelle sõnale tahetakse anda topeltkaal, sest nad tuleb ju enamuse väidetava rõhumise alt viimaks päästa!

Liberaalne demokraatia on raamistik, mis sisuliselt annab vasakpoolsetele rohelise tule oma multikulti ja sugudevaba ühiskonna juurutamiseks, ilma et rahva enamuselt peaks selleks luba küsima. Loomulikult tehakse seda vabaduse, võrdsuse ja inimlikkuse loosungitega vehkides – ikka selleks, et vastuvaidlejad oleks kergem inimvihkajatest fašistideks tembeldada.

Kui vaatame, mis toimub liberaalse demokraatia sildi all Eestis, siis esitame vastamiseks hulga kiuslikke testküsimusi.

Kas võime kindlad olla, et meie valimisi (eriti e-valimisi silmas pidades) ei manipuleerita? Vettpidavat vastust sellele küsimusele pole me kuulnud. Peame lihtsalt uskuma. Ja peame vastavalt ka uskuma, et meie valitsused e-valimiste sisseseadmisest alates on olnud legitiimsed.

Kas meie kohtuvõim on sõltumatu? Kui on, siis miks ei näe kõrgelt kvalifitseeritud spetsialistid ilmselget vastuolu langetatud otsuste ja Eesti põhiseaduse (ja muude seaduste) vahel niisugustes küsimustes nagu liitumine Euroopa stabiilsusmehhanismiga või Eesti-Vene piirilepingu sõlmimine ja ratifitseerimine? Miks võtavad kohtunikud endale õiguse seadusloomeks kooseluseaduse kontekstis?

Miks on meie eriteenistustele võimaliku terrorismiohu olemasolust suurem mure rahvuslikult meelestatud inimesed ja organisatsioonid? Miks otsitakse Eestist tikutulega taga neonatse, selle asemel et tegelda jahiseltsidesse, laskeklubidesse ja muudesse sellistesse organisatsioonidesse koondunud viienda kolonniga?

Kas meie erakonnad lähtuvad rahvuslikest huvidest ja seisavad vankumatult meie põhiseaduse esimeste ridade ja kogu meie põhiseaduse vaimu kaitsel? Kui jah, siis miks ei ütle nad resoluutselt ei suveräänsuse järjest kiiremale äraandmisele Euroopa Komisjonile? Miks ei ütle nad resoluutselt ei pagulaskvootidele? Miks ei ütle nad resoluutselt ei Eesti loodust ja majandust laostavale Rail Balticule? Miks nad toetavad Eesti-Vene loovutusliku piirilepingu ratifitseerimist? Miks nad sisuliselt toetavad kakskeelsust Eestis?

Eesti avaliku arvamuse küsitlused näitavad, et enamik eesti rahvast pole sellise poliitikaga nõus. Küll aga sobitub see poliitika liberaalse demokraatia raamistikku – küll leiab vähemusgrupi, kellele on üks või teine otsus kasulik. Asugu see huvigrupp siis Eestis või Eestist väljaspool.

Paraku ei meenuta Eesti kartellierakonnad – just nimelt nende reaalsed teod, mitte valimisprogramm ja mesijutt enne valimisi – üha rohkem mitte maailmavaatelisi organisatsioone, vaid kogumeid, mida manipuleeritakse oskuslikult nii ida- kui ka läänepiiri tagant.

EKRE versus kartell

Meil seisavad juba 15. oktoobril ees järjekordsed valimised. Meedia püüab valimiste intriigiks järjekordselt teha Edgar Savisaart ja tema tegemisi. Siin on oma iva, sest Savisaarest sõltub ilmselt, kas Keskerakond jääb Tallinnas ainuvalitsejaks.

Eesti poliitika tegelik intriig on aga selles, kas kartellierakonnad saavad senises vaimus jätkata või mitte. Sest olgem ausad: kartellierakonnad ei muuda midagi. Raivo Aeg ei muuda midagi, Kristen Michal ei muuda midagi, Rainer Vakra ei muuda midagi. Nad kõik on võimul olnud ja oma muutmis- ja muutumisvõimetust demonstreerinud. Nagu ka oma sõltuvust võõrastest ideoloogiatest.

Eesti poliitika suur vastasseis, mis alles kujuneb ja mille eellahinguks on ka kohalikud valimised, seisneb hoopis selles, kas Eesti jääb Eestiks – see tähendab eestlaste rahvuskoduks – või muutub sisserändajatest üle ujutatud geograafiliseks mõisteks.

Selles vastasseisus on valida suveräänsuse ja sõltuvuse vahel, õigusriigi ja voluntaristliku seaduseväänamise vahel, eesti ja vene keele vahel, kristluse ja islami vahel, põliselanike ja immigrantide vahel, rahvusluse ja globalismi vahel, rahvusliku majanduse ja odava allhanke vahel, liberaalse demokraatia ja traditsioonilise demokraatia vahel, poliitkorrektse tsensuuri ja tõelise sõnavabaduse vahel, vasakradikalismi ja rahvuskonservatismi vahel.

Vastasseis, mis tõuseb, on vastasseis meie – Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna – ja teiste, vasakliberaalsete, globalistlike ja Eesti-välistest jõududest sõltuvate erakondade vahel.

Võib ju küsida, mis puutub see kõik kohalikesse valimistesse. Puutub kõige otsesemalt. EKRE on ainus erakond, mis on oma programmis deklareerinud, et ei nõustu pagulaste vastuvõtuga enda juhitud omavalitsustes ega luba omavalitsuse haldusalas olevatesse lasteasutustesse ka multikulti-, homo- ja sooneutraalsuspropaganda toomist. Me ei lase teha oma lastest juurte ja identiteedita globalistlikku massi.

Suveräänsus peab säilima!

Ühtlasi oleme ainus erakond, kes ei luba muuta eestlasi taas orjarahvaks, tänapäeva keeles alltöövõtjaks. Eestlased ei saa jõukamaks, kui lepitakse odava allhankija rolliga rahvusvahelistes korporatsioonides, mis viivad kasumina riigist välja kümneid ja sadu miljoneid eurosid. Eesti saab jõukaks ainult siis, kui riik ei hakka mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes soosima rahvuslikku majandust ehk kohalikku (väike)ettevõtlust. EKRE kuulutab sõja omavalitsustes lokkavale bürokraatiale ja kavatseb lõpetada ettevõtjate kiusamise totrate euroregulatsioonidega. Peame vajalikuks piirata metsa- ja põllumaa müüki välismaalastele, sest eestlased peavad jääma oma maa peremeheks.

Me astume omavalitsustes, kus me võimule saame, samme ka ajaloolise õigluse jaluleseadmiseks Eesti eest Teises maailmasõjas võidelnute osas. Ajal, mil Eesti valitsused lasevad Vene Föderatsioonil meid Teises maailmasõjas taasokupeerinud nõukogude sõdurite mälestusmärke alles ja korras hoida, pole meil riiklikul tasandil tehtud midagi selleks, et sellesama verise Nõukogude okupatsiooni taastulemise vastu võidelnute kalme tähistada ja au sees hoida, neile mälestusmärkide püstitamisest rääkimata.

Lihula samba lugu mäletate? Me taastame selle! Sest lõppude lõpuks olid mehed, kes pidasid 1944. aasta septembris lootusetut võitlust Punaarmee sõjamasina vastu, need, tänu kellele õnnestus säilitada Eesti riigi järjepidevus ja meie iseseisvus taastada, mitte käsitleda Eestit uue, Venemaa armust sündinud riigina. Me likvideerime selle võla kõikjal, kus valija meile selleks võimaluse annab.

Maailmapoliitika aknast välja vaadates näeme, kuidas liberaalne demokraatia pankrotistub vaimselt. Brexit, Trump, Orbán ja suveräänsust taastav Poola on siin teetähised. Üha rohkem on neid, kes mõistavad, et liberaalne demokraatia on multikultuurilise maailma tekke väetis ja seab ohtu rahvuste, eriti väikerahvaste püsimise.

Eestil on rahvusena püsima jäämiseks vaid üks valik: suveräänne Eesti, meie rahvuskodu. See, mille eest seisime Balti ketis ja lubasime süüa kartulikoori. Meil ei ole tarvis liberaalset demokraatiat, piisab traditsioonilisest demokraatiast – sellest, et valitsejad arvestaksid oma rahva tahtega!

Tagasi üles