Erkki Bahovski: sotsiaalmeedia kasulikud idioodid

Erkki Bahovski Foto: Mihkel Maripuu

Lääne üks parimaid Vene-asjatundjaid, mõttekoja Euroopa Välissuhete Nõukogu teadur Mark Galeotti sai selle kuu algul valmis mõttepaberi «Kontrollides kaost: kuidas Venemaa juhib oma poliitilist sõda Euroopas». Sääraseid tekste on kirjutatud loomulikult varemgi ja kirjutatakse ka tulevikus, kuid et Galeotti raportis on märkimisväärne osa Eestil ja et see haakub ka päevakajaliste sündmustega, tasub tema tekstile pilk peale visata.

Nii näiteks on Galeotti kategoriseerinud mõne Euroopa Liidu liikmesriigi selle järgi, milline on Venemaa mõju nendes riikides ja milline võiks olla Venemaa edasine tegevus nende riikide suhtes. Eesti kuulub koos Poolaga sellesse kategooriasse, mida Venemaa ei suuda ilmselt enda poole võita ja seetõttu jääb Moskval üle neid riike vaid negatiivses valguses hoida.

«Moskva üritab neid demoniseerida, kasutades neid ära kui negatiivseid näiteid teistele, kas näidates neid mõtlematult paranoiliste russofoobidena või – kui võimalik – võtta nad sihikule kui mugavad hoiatused,» kirjutab Galeotti, mainides 2007. aasta küberrünnakuid ja Eston Kohveri röövimist 2014. aastal.

Üks Vene välisministeeriumi insider on Galeottile pihtinud, et «vaevalt suudaksime eestlasi meid enam rohkem vihkama panna, seega pole meil midagi kaotada». Poola puhul üritavat Moskva aga üles puhuda äärmusnatsionalistlikkust, vaatamata nende venevastasusele, et suurendada Varssavi lõhesid Washingtoni ja Brüsseliga ning et Poola paistaks oma liitlastele ebausaldusväärne ja äärmuslik.

Poola kohta käiva lause oleks võinud kirjutada ka Eesti puhul. Aga Galeotti polnud oma teksti kirjutamise ajal mõistetavalt kursis Eesti viimase aja uudistega, kus üks seltskond ülistab kommunismi ja teine tahab taastada Saksa mundris sõdinute mälestussamba. Viimane uudis tuli peaaegu vahetult pärast seda, kui Eesti kutse tagasi lükanud Kreeka justiitsminister Stavros Kontonis ja pärast seda muidugi ka osa Kremli-meelsest meediast oli süüdistanud Eestit natsismi ülistamises.

Galeotti kirjutab ka Venemaa strateegiliste uuringute instituudist (RISS), kes esindab Balkanil Venemaa agressiivsemat poliitikat ja toetab teatud Vene-sõbralikke rühmi. Olgu lisatud, et sõbralikku koostööd teevad ka Stavronise partei Syriza ja RISS...

Samas pole sugugi kindel, et Eestis Venemaad vihatakse. Nii võib pilt paista Vene välisministeeriumist, kuid ma isiklikult ei usu, et nii siinsed eestlased kui ka venelased Venemaad vihkavad.

Ent teisest küljest tähendab säärane mulje, et Venemaa ei taha ega soovi kasutada siin meetmeid, mida ta mujal kasutab. Kolmanda külje pealt aga tähendab Eesti paiknemine Venemaa demoniseeritavate riikide hulgas, et igasugune diplomaatiline läbimurre kahe riigi vahel on hulga raskem kui tavaliselt.

Galeotti jaoks on pooltoone vähe – võib ju öelda, et mõttekodalane peabki mingid kategooriad selguse huvides välja tooma – ja seega on Venemaa poliitilises sõjas selgelt tegemist pooltega.

Sotsiaalmeedias olevat mitut sorti rahvast – otsesed Vene-agendid ja trolliarmee, kuid ka need, kellele ei meeldi lääne liberaalsed väärtused ega nn kasulikud idioodid, kes ei saa isegi aru, kelle poolel nad selles sõjas on. See on karm hinnang, kuid vaadates Eesti sotsiaalmeedias toimuvat, on mul kahtlane tunne, et Galeottil on vägagi õigus.

Läänevastane, õigemini puhutine Euroopa Liidu vastane hüsteeria segatuna ksenofoobiaga paneb seltsimehed Kremlis üksnes rõõmust käsi hõõruma.