Raul Eamets: õigusteaduse surmast Tartu Ülikoolis

Raul Eamets Foto: Margus Ansu

Asja tuumast alustades tuleb tõdeda, et jutud õigusteaduskonna hääbumisest Tartu Ülikoolis on natuke ennatlikud. Samas on riigikohtu esimehe Priit Pikamäe artiklis toodud probleemid väga põhimõttelised ja nendega tuleb tõsiselt tegeleda, kirjutab Tartu Ülikooli sotsiaalteaduste valdkonna dekaan Raul Eamets.

Tõele au andes tuleb nentida, et artiklis kirjeldatud probleeme on mitmes teiseski valdkonnas, ainuüksi sotsiaalteaduste sees, kui räägime alustava õppejõu palga võrdlusest turul teenitavaga. Samasuguse probleemiga maadleb majandusteaduskond, miinimumpalk on suhteliselt sarnane nii ülikooli assistentidel kui tavakooli õpetajatel jne.

Käärid on kõige suuremad tõesti ilmselt õigusteaduses.

Mida siis teha? Lasta teistel õigusteadust õpetada ja panna õigusteadus Tartu Ülikoolis kinni? Olukorras, kus õigusteadust on Tartus õpetatud juba 385 aastat? No ei tule kõne alla. Haridus- ja teadusministeerium on ülikoolidevahelisi vastutusvaldkondi jagades otsustanud, et õigusteadus kuulub Tartu Ülikoolile. Seega on õigusõppe valdkonnas Eesti Vabariigis «kõrgel tasemel ja ühiskonna vajadustele vastava õppetegevuse toimumise, kvaliteedi ja arengu eest» ainuvastutaja Tartu Ülikool. Ja ilmselt ei ole kellelgi kahtlust, et kõige pädevamat ja kvaliteetsemat juriidilist haridust annab Eestis tänapäeval just Tartu Ülikool. Selle tõestuseks piisab faktist, et ainult seal on võimalik kaitsta õigusteadustealast doktorikraadi. Rääkimata sellest, et meie juristid osalevad aktiivselt nii Eesti õigusloome kui -poliitikate kujundamises.

Olukorrast ülikoolis

Palkadest rääkides on ülikoolil olnud paremaid ja halvemaid aegu. Nii kurioosne kui see ka ei tundu, said professorid nõukogude aja lõpus vähemasti neli keskmist palka, dotsendid kaks ja lektor ühe keskmise palga. Praeguseks oleme nendest suurustest suhteliselt kaugele jäänud.

Tõsi, ülikool teeb ponnistusi, et keskmise palga tõusuga kaasas käia, aga oludes, kus koosseise on päris tublisti kokku tõmmatud ja paljud on juba siirdunud era- või avaliku sektori jahimaadele, hakkab inimeste arvu vähendamine mõjutama mõne valdkonna õpetamise jätkusuutlikkust.

Ülikoolile makstakse raha tudengite arvu pealt ja kui mitmes valdkonnas vastuvõttu drastiliselt vähendame, siis tähendab see ka seda, et vähendame riigilt saadavat õpetamiseks mõeldud raha. Juristide vastuvõtt on parimate aastate 691 pealt nüüdseks kukkunud 388 peale, kui arvestada n-ö klassikalisi õigusteaduse bakalaureuse ja magistri kavasid.

Erasektori käest on keeruline raha küsida, sest meil on ju tasuta kõrgharidus. Nii olemegi olukorras, kus õppejõud peavad eliitülikoolis tegelema suhteliselt väikeste rühmade õpetamisega ja saavad vähenenud tudengite arvu tõttu selle eest võrreldes kohtunike, advokaatide või notaritega ka suhteliselt närust palka.

Kui aus olla, on mul majandusteadlasena suhteliselt keeruline aru saada, miks me ei tohi kõrgharidusse kaasata erasektori raha, eriti kui see sektor on veel nõus maksma? Osakoormusega õppes saab seda teha, aga eks see tundub natuke trikitamisena. Miks peaksid näiteks päevases õppes õppivad bakalaureuse tudengid õppima osakoormusega, kui nad saavad ja tahavad õppida täiskoormusega?

Lahendused

Millised on siin õigusteaduskonna võimalused? Üks võimalus on kindlasti just tööandjate raha kaasamine teatud õigusteaduse valdkondade arendamiseks. Siin on ülikool kõigi juristkonna sihtgruppidega – kohtunikud, advokaadid, prokurörid, notarid, kohtutäiturid, pankrotihaldurid ja NB! justiitsministeerium (kõigi oma vastutusvaldkondadega) – ühes paadis. Me muretseme sama asja pärast: kuidas tagada kõrgetasemeline ja jätkusuutlik juristide õpetamine Tartu Ülikoolis.

Ettepanek kaasata erarahastust on tingitud kasvõi möödunud aastal toimunud õppekavagrupi hindamisest, kus välisekspertide soovitustest jäi kõlama sõnum: «Hetkel ei ole õppekavade rahastus piisav. Soovitatav on leida juurde lisarahastust erasektorist.»

Kindlasti peaks suurendama ka tasuliste tudengite osakaalu, jäädes seejuures ettevaatlikuks, sest kui Tartu Ülikool üksi muudab osa õppest tasuliseks, võib see tekitada konkurentsieelise kahele teisele avalik-õiguslikule ülikoolile, kes ka juriste koolitavad.

Minnes veel konkreetsemaks – riigikohtu esimees tõi välja terve rea valdkondi, kus king praegu kõige rohkem pigistab:

-riigiõiguse õpetamine, uurimise toetamine ja arendamine võiks olla justiitsministeeriumi toetuse konkreetne objekt;

-perekonna- ja pärimisõiguse toetamise võimaluse pakuksime välja Notarite Kojale;

-äriõiguse valdkonda võiksid ühiselt toetada tugevad advokaadibürood, kelle tegutsemisvaldkond on äriõigus.

Kindlasti tekitab selliste eelistatud valdkondade teke paksu verd teaduskonna sees. Eks meile ikka meeldib naabri rahakotti kiigata ja kui naaber paremini teenib, siis vingus nägu teha. Aga juba praegu on ülikoolis erialati suured palgakäärid, mis tingitud teadusprojektidest, välistoetustest, sihtrahastusest jne. Kui leiaksime lisavahendeid n-ö turukõlblike valdkondade toetamiseks, vabaneks raha ka teiste «mitte nii seksikate alade» arendamiseks – õiguse ajalugu, haldusõigus, filosoofilised distsipliinid.

Lõpetuseks on sobilik teada anda, et õigusteaduskonna initsiatiivil tuleb kokku ümarlaud, kus kõik asjast huvitatud osapooled (juristide tööandjad) saavad kokku ja arutavad tekkinud probleeme. Kindlasti leitakse seal ka lahendusi, kuidas saaks erasektori vahendeid kaasata, et parandada õigusteaduse õpetamise kvaliteeti õppejõudude toetamise kaudu. Ülikool on igatahes valmis!

Raul Eamets on Tartu Ülikooli makroökonoomika professor, sotsiaalteaduste valdkonna dekaan, TRÜ õigusteaduskonna vilistlane aastast 1987.