Hanno Pevkur: me peame rääkima... meist

Hanno Pevkur. Foto: Sander Ilvest

Pärast terrorirünnakuid otsime jälle sõnu ja vaidleme, kas piirid tuleks kinni panna või mitte. Kuigi teame, et avatud ja targalt juhitud Eestile pole alternatiivi. Avatuse vajadusele juhtis häälekalt tähelepanu ka tänavune inimarengu aruanne. Valikud Eesti rahva püsimajäämiseks on meie kätes. Peame sellest rääkima nüüd ja kohe, sest äratuskell on juba ammu kõlanud, kirjutab Reformierakonna esimees Hanno Pevkur.

Tänavune Eesti inimarengu aruanne kordas meie oma teadlaste varasemat hoiatust: kui me oma silmaklappe nüüd ja kohe eest ei võta, siis juba 70–80 aasta pärast elab Eestis 1,3 miljoni asemel 800 000 inimest. Pool miljonit vähem kui praegu.

Kindlasti on siis piisavalt lasteaiakohti ja kinnisvara saab võileivahinnaga. Aga edasi? Kardan, et sellega positiivne programm lõpeb. Pole meil siis tasuta tervishoidu, kõrgharidust ega ühistransporti, vanemahüvitisest ning suurperetoetusest rääkimata. Lõpuks ei ole ka demokraatiat ja vaba Eestit. Kui inimarengu aruandes toodu realiseerub, saab Eestist väljakurnatud väikeriik ääremaal, mis senisel kujul riiklikke teenuseid ja hüvesid pakkuda ei suuda. Fakt, et minuvanuste põlvkond seda kõike ei näe, ei vabasta meid vastutusest.

«Praeguse sündimuse jätkudes peaks Eesti rahvaarvu püsimiseks sisserände toel lisanduma 21. saj lõpuks nüüdsega võrreldes umbes 440 000 inimest. /.../ Ainsana tagab Eesti rahvaarvu kasvu (1,4 miljoni inimeseni aastaks 2100) stsenaarium, mille kohaselt tõuseb sündimus pärast 21. sajandi keskpaika tasemele keskmiselt 2,1 last ühe naise kohta ja rändesaldo on positiivne ligi 200 000 inimese võrra.»

Need ei ole väljavõtted Reformierakonna Tugeva Eesti valimisprogrammist, vaid selged sõnumid meie teadlastelt sellestsamast inimarengu aruandest. Käsulauad, mis tuletavad järjest teravamalt meelde, et asendustegevuste ja iseenese okupeerimise asemel on aeg tegeleda Eesti riigi ja rahva tegelike probleemidega. Et meil, poliitikutel, on viimane aeg oma kinganinade passimise asemel fookus paika keerata, ühest valimistsüklist kaugemale vaadata ja juba praegu otsuseid langetada.

Iga inimene on oluline

Ma ei väida, et selle väljakutse seljatamine on lihtne. Vastupidi, see nõuab laiemat ühiskondlikku konsensust ja poliitiliste jõudude head koostööd, sest lahenduse võrrandis on sellised märksõnad nagu avatus, sisseränne ja lõhestunud ühiskonna sidumine. Kolm võtmeteemat, mille arutelud on viimastel aastatel enamasti lõppenud paraku tupikus.

Kahjuks ei ole meil enam tupikuteks aega. Me peame need ebamugavad vaidlused maha pidama, sest nende tulemustest sõltub, kui kauaks Eesti riiki ja rahvast veel jagub.

Alustame kõige lihtsamast. Kui meil ei ole piisavalt ettevõtjaid, kes töökohti loovad, ja inimesi, kes tööl käivad ning makse maksavad, siis pole meil ka häid arste, õpetajaid jne. Kui meil ei ole häid arste ja õpetajaid, siis pole meil ka terveid ja haritud inimesi. Kui meil pole piisavalt terveid, haritud ja teotahtelisi inimesi, ei suuda me ka atraktiivset majanduskeskkonda luua. See spiraal lõpeb põhjas, kus lõpuks ongi meil riigi ja rahvana keeruline püsima jääda. Ehk veel lihtsamalt öeldes: Eesti rahva säilimiseks on tähtis iga inimene. Riigi arengu seisukohast iga maksumaksja.

Selleks et tupikusse jõudmist ennetada, ei pea jalgratast leiutama. Nii mõnigi lahendus on ammu teada. Me peame julgema neist lõpuks rääkida ja otsuseid langetama.

Ränne – meie kodu, meie reeglid

Võtame kasvõi paljuräägitud sisserände piirarvu. Ettevõtjad hoiatasid juba aastaid tagasi, et nõudlus välismaiste spetsialistide järele saab olema suurem, kui välistööjõule kehtestatud lagi ette näeb. Seega ei saanud tulla üllatusena, et jaanipäeva paiku piirarv täitub. Aga uus valitsus ei võtnud hoiatusi kuulda, vaid alustas lahenduse otsimist alles piirarvu täitumisel. Moodustati komisjon ja esimesi ettepanekuid oodatakse jõuludeks. See ei ole valitsuse kiire tegutsemine, vaid ettevõtjate narrimine.

Üks fakt veel inimarengu aruandest: Eesti heaolu kasv on viimase 26 aasta üks kõrgemaid kogu Euroopas. See tähendab, et ühelt poolt tõmbab Eesti järjest kasvav heaolu siia välistööjõudu ning teiselt poolt soovivad meie ettevõtjad neid järjest enam tööle võtta. Näiteks peaksime senisest targemalt ära kasutama ukrainlaste üha kasvavat huvi Eesti tööturu vastu. Kuid selleks peame esimesel võimalusel muutma oma sisserände poliitikat ja hakkama ise rännet targalt juhtima.

Me peame lähtuma põhimõttest, et Eesti on ja jääb avatud riigiks, kuid kõik, kes soovivad siia tulla, peavad aktsepteerima meie komberuumi, meie riigist, rahvast ja siin kehtivatest seadustest lugu pidama.

Seega, esimese asjana tuleb praegune primitiivne kvoodipiirang asendada lahendusega, mis on läbi arutatud erinevate majandussektoritega, kelle arengut töökäte puudus praegu pidurdab. Näiteks on teadlased inimarengu aruandes välja pakkunud, et Eesti üks tee võiks olla nn punktisüsteem, millega hinnatakse uue tulija võimekust ühiskonda sulanduda, võttes arvesse tema haridust, keeleoskust, töökogemust ja palju muud. Tingimusi saab vajadusel veel täpsustada, ent sõnum on lihtne: meie kodus on meie reeglid. Kõik, kes tulevad siia pahatahtlike kavatsustega või toetuste najal jõude elama, peavad siit lahkuma.

Nagu näitab värske uudis, et 72 protsenti Eesti elanikest ei toeta sisserände piirarvu tõstmist, teatakse sellest teemast vähe ja pigem langetakse loosungite lõksu. Kordame siis üle: sisserände piirarv ja pagulased ei ole omavahel seotud. Sisserände piirarv puudutab inimesi, kes soovivad Eestisse legaalselt tööle tulla ja meie majandusele oma väärtusliku panuse anda. Näiteks muuhulgas sellega, et nad aitavad oma teadmistega luua uusi töökohti.

Välismaal elavad eestlased on meie eestlased

Pole kahtlustki, et osalt just madalate palkade tõttu on aastate jooksul Eestist lahkunud tuhanded tublid mehed ja naised. Mööda Eestit ringi sõites on näha, et võõrsilt on hakatud tagasi tulema, kuid neid võiks olla oluliselt rohkem.

Väga kõnekas on väide, et üle 70 protsendi võõrsil elavatest eestlastest ei tunne, et Eesti riik neid vajab. Me peame seda suhtumist muutma. Välismaal elab ligi 200 000 eestlast, kelles peitub suur potentsiaal Eesti riigi ja rahvuse säilitamiseks. Me peame üle olema küsimusest, miks nad siit ära läksid. Kõik nad peavad teadma ja tundma, et nad on oodatud Eestisse tagasi. Kui nad aga ei saa koju tagasi tulla, siis soovib Eesti riik kindlasti nendega sidet pidada. E-riigi asjades musta vööd omades peaksime hargmaisuse oma tugevuseks pöörama ja leidma nutikad lahendused, kuidas väliseestlased näiteks e-teenuste kaudu rohkem Eesti ellu kaasata.

Samas tuleb austada neid eestlasi, kellest on võõrsil saanud teiste riikide kodanikud. Me ei tohi sünnijärgseid Eesti kodanikke karistada sundvalikuga, kas Eesti või koduriigi kodakondsus. Kui tahame, et nende side Eestiga säiliks, siis on topeltkodakondsuse lubamine vähim, mida me nende jaoks teha saame.

Kelle huvides on lõhestunud ühiskond?

Taas kord inimarengu aruandele viidates on eesti- ja venekeelse elanikkonna sidemed nõrgad. Põhjused peituvad meie erinevates haridussüsteemides, mis on juba maast madalast kasvatanud eesti- ja venekeelseid lapsi paralleelsetesse ühiskondadesse, muutes vene emakeelega noored tööturul vähem konkurentsivõimeliseks. Paralleelühiskondade tekkele on kaasa aidanud ka Keskerakonna aastaid kestnud teadlik isolatsioonipoliitika – vene keelt rääkivatele inimestele on Stolitsa ja PBK vahendusel maksumaksja raha eest näidatud vaid seda reaalsust, mis on parasjagu sobilik vaid Keskerakonnale.

Ühiskonna sidumiseks on ainult üks lahendus – eestikeelne lasteaed ja kool, mille järel saavad kõik noored tööturul võrdselt konkureerida. Nii nagu me ei taha esimest ja teist Eestit, nii nagu meil ei ole eraldi eestlastele ja venelastele kehtivaid seadusi ja sotsiaalsüsteemi, nii ei tohi olla ka kahte haridussüsteemi. Need tuleb liita üheks tugevaks Eesti hariduseks.  

Mida teie, Reformierakond, seni teinud olete?

Ennustan juba ette, et see artikkel tekitab küsimusi, et mida teie, Reformierakond, tegite kõik need aastad valitsuses, et Eesti püsima jääks. Vastan. Me oleme ehitanud vabal eneseteostusel ja inimeste põhiõigustel tuginevat Eestit, kus ettevõtluskeskkond oleks minimaalsete piirangutega ja kus maksusüsteem on lihtne ja läbipaistev; kus riik ei ütle ette, mida laps koolipuhvetist osta võib. Me oleme ehitanud Eestit, kus on kõrged peretoetused ja kus üks vanematest saab olla lapsega poolteist aastat kodus; kus kehtib põhimõte: ei eales enam üksi – me kuulume ELi ja NATOsse; kus Eesti on maailmas tuntud ning tunnustatud – eelkõige maailma e-vedurina. Me võime rahvana olla uhked selle üle, mida oleme saavutanud. Oleme oma 26 vabaduseaastaga olnud teerajajad ja meid seatakse maailmas suurtele eeskujuks. Me oleme alati teinud ja teeme ka tulevikus kõik endast oleneva, et Eesti rahvas ja riik oleks hästi hoitud ja parim koht elamiseks igale eestimaalasele.