Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristi Malmberg: kas taimetoit päästab maakera?

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristi Malmberg. FOTO:SANDER ILVEST/POSTIMEES | FOTO: SANDER ILVEST/

Õõvastavad lood linnu- ja loomafarmidest panevad küsima, kas peaksime kõik kollektiivselt liha söömisest loobuma. Loomade kannatuste kõrval on üks peamisi argumente ka see, et lihakasvatus on vägagi keskkonda reostav ning taimetoitluse ökoloogiline jalajälg tunduvalt väiksem.

Olles huviga juba mitu aastat lugenud selleteemalisi poolt- ja vastuargumentidega artikleid, jääb minu jaoks õhku rida küsimusi. Kui lihasöömisest loobuda, tuleb hüppeliselt rohkem hakata kultuurtaimi kasvatama, sest liha on teatavasti palju kõrgema kalorsusega kui taimed. Tõsi, üle jääb hulk põllumaad, mida seni on kasutatud loomasööda kasvatamiseks. Kas aga sellest piisab või tähendab taimetoitlus siiski uute põllumaade raadamist?

Samuti reostab ka köögi- ja teravilja kasvatamine mingil määral nii õhku kui maad. Näiteks riisi kasvatamise ökoloogiline jalajälg on pea võrreldav kanaliha tootmise omaga, seda seetõttu, et riis tahab kasvamiseks palju vett. Kui nüüd maailma suurima sealihatarbija Hiina ja ka muu Aasia elanikud asendaksid senise sealiha suuremate koguste riisiga, siis mida see tegelikult tähendab planeedile?

Ja mis saab neist sadadest miljonitest inimestest, kes elavad meiega sarnases kliimas, kus suurt osa toiduks kasutatavaid taimi tuleb enamiku aastast sisse tuua? Suur osa taimetoitlaste lemmikutest, nagu soja, kookos, banaanid, mandlid, goji- ja chia-marjad jne, kasvavad kulukate, ressursse raiskavate transporditundide kaugusel. Kui kallis on keskkonna mõttes üks kookosvee ja banaani põhjal tehtud smuuti võrrelduna Eestis lüpstud piima klaasiga?

Ma pole näinud veenvaid arvutusi kõigi nende tegelikult lihtsakoeliste küsimuste kohta. Küsida aga tahaks veel. Kui kõik loobuvad loomade söömisest, siis mis neist loomadest saab? Kas enamik koduloomade populatsioonist kaob või jäävad nad ikkagi lemmikloomana alles? Kui jäävad, jääb vähemalt mingil määral alles ka nende söötmise vajadus ehk põllumaad tuleb igal juhul juurde teha. Kui kodusead, lehmad ja kanad aga kaovad, on loomastik jälle vaesem. Koduloomade kadumine pole tegelikult ju ka see, mille eest loomakaitsjad seisavad.

Seda, et loomadesse suhtumine suurtootmistes peab paranema, ei sea keegi kahtluse alla. On selge, et näiteks karusloomafarmid kui praktilise väärtuseta loomapiinamise liik peab kaduma. Kas aga maakera järjest kasvavat rahvastikku on võimalik ära toita ainult taimetoiduga, on enam kui kahtlane. Pigem sööksid inimesed maakera kiiresti paljaks nagu rändritsikad.

Põllumajanduse järjest suurem mehhaniseerimine, uute viljakamate sortide aretamine ja tõhusamate väetiste välja töötamine käib kõik järjest suurema saagikuse nimel, sest toidu järele on suur nõudlus. Elades jõukas Euroopas, on lihtne rääkida ainult ökotoidu tarbimisest või kutsuda üles taimetoitlusele. Kogu maakera kontekstis on küsimus pigem selles, kas suur osa inimestest üldse saab kõhu täis.

Tagasi üles