Karmo Tüür: igaüks on välisminister

Karmo Tüür. Foto: Sander Ilvest

Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikult on rahvusvaheliste suhete võrgustik mitu korda tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.

Riikide kõrval, peal ja all tegutseb terve müriaad osalejaid, asutusi ja isikuid, kes kõik tegelevad signaalide saatmisega sellesse võrgustikku. Selles poleks iseenesest midagi head ega halba, ainuke probleem on, et enamik ei mõtesta isegi omaenda tegusid, laiema pildi hoomamisest rääkimata

Paradiplomaatia

Rahvusvaheliste suhete uurijad on seesuguste mitteriiklike tegutsejate ülepiirilisele toimetamisele andnud veidi kummaliselt kõlava nime: paradiplomaatia. Ei, see pole paranähtus selle sõna tavalises tähenduses, midagi ebamaist, niimoodi lihtsalt eristatakse näiteks ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse tegutsemist.

Kes võivad siis olla sellise paradiplomaatilise aktiivsuse allikad? Kes iganes, kellel kas endal piiri taha asja või kes kasvõi tugitoolist lahkumata välismaailmaga suhtlevad.

Kohalikud omavalitsused on kõige lihtsam näide, peaaegu igaühel neist on ka mõned sama tasandi partnerid välisriikides. Lepingute sõlmimise õigus ja võimekus on neile seadusega antud, ehkki tuleb tunnistada et enamik kasutab seda üsna huupi. Või vihuti, olgu näiteks ühe Tallinna-lähedase asumi pikaajaline rõhutatud asjaajamine Vene partneritega.

Protodiplomaatia

Keskvalitsuste seisukohalt on paradiplomaatiline tegevus kohati isegi soovitatav – las riigialamad askeldavad ise ja korraldavad oma elu, ilma et nad suverääni oma muredega liiga palju tülitaks.

Kurjaks muutub asi siis, kui need kodanikud ei tahagi enam nii väga selle riigi alamad olla ning ajavad kas separatismi või setsessionismi asja. Ehk mõtlevad kas omariiklusele või mõne teise riigiga liitumisele. See on küll lohamakate riikide mure, kuid ka meie siin kodukamaral võiks mäletada eraldumisjutukesi.

Eraldujate jaoks on igasugune välissuhtlus eriti hinnaline – seeläbi legitimeeritakse ennast. Nii näiteks oli veel mõned aastad tagasi sõit Krimmi lihtne turismi- või ärireis, praegu aga juba diplomaatiline akt, mida Kiiev mõistab vaenulikuna.

Diplomaatiline jalajälg

Lisaks ökoloogilise, energeetilisele, elektroonilisele jne jalajälgedele on meil kõigil ka diplomaatiline jalajälg. Mõnel suurlinnal ja rahvusvahelisel ettevõttel võib see olla suuremgi kui väikeriigil.

Rahvusvahelist suhtlust arendav MTÜ võib olla oma mõjukuselt asjade kulule samaväärne mõne ministri visiidiga. Religioossete ühenduste haare võib olla globaalne või isegi surmav – olgu näiteks kasvõi terroriusku Daesh.

Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes. Olgu selleks üksikisik või riigiasutus, me võiks vähemalt üritada mõtestada, mida me oma kohalolekuga ja tähelepanuga vääristame, mida heaks kiidame ja kuhu oma vähesed ressursid suuname. Valides oma suhtluspartnereid, defineerime ka ennast, lastes end kaasata kahtlase väärtusega võrgustikesse, seame aga ise ennast manipuleeritava isendi mittekadestamisväärsesse rolli.