/nginx/o/2017/08/21/7014837t1h6107.jpg)
Miks Valgevene ja Venemaa on geopoliitiliselt nii seotud ja mis rolli mängib see kahe riigi tänavuses ühises, palju kõmu tekitanud sõjalises õppuses Zapad 2017, kirjutab erukindral ja riigikogu liige Ants Laaneots (Reformierakond) esimeses osas sarjast «Valgevene keerulised ajad».
Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aasta detsembris ja Sõltumatute Riikide Ühenduse loomist 1992. aastal algas Venemaa ja Valgevene vahel kiiresti laienev kahepoolsete sidemete tugevnemise protsess.
Erilise hoo sai see sisse, kui 1994. aastal valiti Valgevene presidendiks noor ja energiline Alaksandr Łukašenka. Kõvakäeline mees lõi riigis lühikese ajaga «korra majja», taastati rahulik ja stabiilne olukord. Kuid seda endise ehk sotsialistliku riigisüsteemi jätkamise hinnaga.
Veel kümmekond aastat tagasi võisid Valgevene teedel sõitvad inimesed näha teeviitu «Kolhoos Zavetõ Iljitša» (mõeldud oli Leninit), «Kolhoos Punane partisan» ja nii edasi. Minski elanikud naljatavad: «Batka (vene keeles «isake») juhib Valgevenet nagu oma kolhoosi, kuid see ongi tegelikult kolhoos.» Linnade keskväljakutel seisavad Lenini monumendid. Sotsialism on Valgevenes jõus siiani, 70 protsenti riigi majandusest on riigi omandis.
Jälgides Venemaa 1990ndate aastate juhtimisprobleeme ja majanduslikku kaost, püüdis Łukašenka igati vältida naaberriigis tehtavaid vigu ja tagada oma riigis rahu. Valgevene muutus suurele naaberrahvale peagi positiivseks eeskujuks ja lähimaks liitlaseks.
Peale kahe slaavi rahva sarnase mentaliteedi on Minskil Venemaaga ka pikad ajaloolised ja väga tihedad majanduslikud sidemed. Riik on täielikult sõltuv Venemaa energiakandjatest – odavast naftast ja tema saadustest, gaasist ning ka naaberriigi hiigelturust.
President Łukašenkal olid Venemaaga seotud ka suured isiklikud ambitsioonid. Arvestades president Boris Jeltsini suutmatust tagada suurriigis kord, tekkis Valgevene riigipeal idee – miks mitte ühendada kaks vennasrahvast üheks riigiks ja saada ise selle juhiks, ehk presidendiks.
Ta asuski 1996. aastal oma plaani ellu viima, esitades Kremlile ettepaneku luua Venemaa ja Valgevene Liitriik, mis tema arvates võis olla isegi «pehme föderatsiooni» kujuline. Peaaegu samaaegselt Łukašenkaga käis sarnase idee välja ka Kazahstani president Nursultan Nazarbajev, kes aga nägi tulevast liitriiki mitte föderatsiooni, vaid maksimaalselt konföderatsioonina. Tema ettepanek ei sobinud Venemaa juhtkonnale ja Moskvas jäädi Łukašenka esitatud projekti juurde.
2. aprillil 1997 kirjutasid presidendid Łukašenka ja Jeltsin alla Venemaa Föderatsiooni ja Valgevene Liidu kokkuleppele. Kohe algas ka liidu täitevorganite loomine. Järgmisel aastal kinnitasid riigipea deklaratsiooni Venemaa ja Valgevene edasise ühendamise kohta.
Integratsiooniprotsess jätkus suure hooga. 8. detsembril 1999 allkirjastasid kaks presidenti Venemaa ja Valgevene Liitriigi loomise kohta lepingu, mis kehtib siiani. Samas kinnitati ka selle lepingu elluviimise tegevusprogramm.
Liitriigi leping määratles selle kõrgeimaks juhtimisorganiks kõrgeima riikliku nõukogu, mille koosseisu kuulusid ja kuuluvad siiani liikmesriikide presidendid, valitsuste juhid ning riikide parlamentide komisjonide juhid. Liitriigi seadusandlikuks ja esindusorganiks on selle parlament. See koosneb mõlemast liikmesriigist võrdsel arvul, ehk iga parlamendi poolt delegeeritud kolmekümne kuuest esindajast. Liitriigi täitevorganiks on ministrite nõukogu. Selle koosseisu moodustavad ministrite nõukogu esimees, nii Venemaa kui ka Valgevene peaminister, välisminister, majandus- ja rahandusminister, liitriigi riigisekretär (Ministrite Nõukogu aseesimehe õigustes), liitriigi tähtsamate juhtimisorganite ja tegevusvaldkondade juhid.
Lepingu järgi kuuluvad liitriigi pädevusse: ühine välispoliitika, julgeolek ja riigikaitse, ühine eelarve, finants- ja maksusüsteem, tollimajandus, energeetika, side ja transport. Selles on ka märgitud, et iga liikmesriik säilitab suveräänsuse, territoriaalse terviklikkuse, relvajõud. Leping jõustus 26. jaanuaril 2000.
Enne aastatuhande vahetust hakati nii Minskis kui ka Moskvas rääkima Łukašenkast kui liitriigi võimalikust tulevasest juhist. Kuid Valgevene presidendile ootamatult astus haige Jeltsin 31. detsembril 1999 ametist tagasi ja määras riigi presidendi kohusetäitjaks hoopis teise mehe.
Venemaad asus juhtima ülimalt ambitsioonikas, impeeriumi vähemalt Nõukogude Liidu piires taastada püüdev mees – endine riikliku julgeoleku komitee (KGB) alampolkovnik Vladimir Putin. See purustas Łukašenka suured lootused. Kokku said kaks auahnet ja võimukat meest. Järgnevad aastad näitasid, et vanasõna «kaks kõva kivi head jahu ei jahvata» on vägagi õige. Kahe riigipea vahel tekkisid suured ja püsivad pinged.