Ivan Makarov: valimiste haiguslugu – püstistest juustest meningoentsefaliidini

Kolumnist Ivan Makarov. Foto: Erik Prozes / Postimees

Lähenevad valimised püstitasid küsimuse: kuivõrd tõsiselt võtame omaenda riiki? Kas valijad lubavad poliitikutel muuta maasoola kamandavate kohalike omavalitsuste komplekteerimise magedaks komöödiaks, küsib kolumnist Ivan Makarov.

Tähelepanu köitmine skandaalsel moel valimiste künnisel on üks äraproovitud abivahend edu saavutamiseks. Kurb, kui seda tehakse jälle rahvustevaheliste pingete üleskruvimise hinnaga. Yana Toom pöörduski eesti ja vene keeles lugejate poole, pahandades, et telesaate «Pealtnägija» uut liiget esitleti venelasena. «Kujutab keegi ette, et venelase asemel oleks näiteks juut? Või mustanahaline? Kas siis oleks ka selline pressiteade ilmunud? Kus me elame? Rahvusringhääling!» hüüatas Toom, juuksed tema enda sõnul peas püsti.

Jättes kõrvale asjaolud, et «venelane» pole sõimusõna, et venekeelse ajakirjaniku liitumine eesti uuriva ajakirjanduse tippsaatega on heast, aga mitte kurjast, ja et Yana Toomi europarlamenti pääsemise järel paljud tema edu üle rõõmu tundnud Venemaa väljaanded avaldasid teda nördima panemata uudise pealkirjaga «Europarlamendis hakkab Eestit esindama venelane», tuleb märkida, et meie eurosaadiku soeng peaks ju ta enda sõnakasutuse pärast olema permanentselt erigeerunud seisundis.

Ütles ju Yana Toom Keskerakonna kongressil oma Edgar Savisaare toetuseks esimeheks kandideerimisest loobumise kõne venekeelses osas nii: «Venelased omasid ei jäta! Valige nagu tarvis!» Kujutab nüüd keegi ette, et «venelaste» asemel oleksid näiteks juudid? Või mustanahalised?

Kusjuures eurosaadik ise kujutab sellist konkretiseerimist küll väga hästi ette: tema tellitud ja Delfis avaldatud uuringu kohaselt «suhtuvad eestlased ja venelased positiivselt sellesse, et töötada või elada koos teise rahvuse esindajatega. Muudesse rahvustesse on suhtumine aga tõrjuv, üsna ülekaalukalt ei taheta oma naabriks ei asiaate, mustanahalisi, araablasi ega mustlasi. Kõige skeptilisemad on inimesed mustlaste vastu, kelle naabruses elamise vastu oleks 84 protsenti inimestest. Araablaste vastu on 77, mustanahaliste vastu 68 ja asiaatidest naabrite vastu 63 protsenti vastanuid. Olulisi erinevusi eestlaste ja venelaste vahel selles küsimuses pole.»

Poliitkorrektsuse pärast nõnda ägedat muret tundev eurosaadik ise tellis äärmiselt provokatiivse rassistliku uuringu, sest kuidas siis muidu sai nii «täpselt» määratleda meie «valgete» elanike antipaatiat separeeritult araablaste, mustanahaliste ja asiaatide vastu, igal «kategoorial» oma personaalne protsent? Mis suunavad küsimused need küll olid?

Võrreldes järjekordse valimiseelse venelaste vastandamisega eestlastele on teised edu saavutamise nipid vaid näiliselt süütu iseloomuga, sest ei saa ju väita, et meie selles osas karastatud ja peaaegu immuunse rahvastiku kahte rahvusleeri utsitamine oleks fataalne, kuid selliseks võib osutuda nii paljude eestlaste endi hämmastavalt kergemeelne suhtumine oma riiki.

See, et Keskerakonna poolt juba aastakümneid valimiste eel leierdatud Lasnamäe trammi teema on sotsid nüüd üle võtnud, on halenaljakas. Nagu ka Jevgeni Ossinovski avaldus: «Sotsiaaldemokraadid võtavad neid valimisi erakordselt tõsiselt, mistõttu tulevad Rainer Vakrale appi ka teised ministrid ja riigikogu liikmed.» Rainer Vakra on kahtlemata tõsine tegija, kuid kas pealinnas kandideerivad Ossinovski, riigikogu esimees Eiki Nestor, siseminister Andres Anvelt, välisminister Sven Mikser, kultuuriminister Indrek Saar ning samuti paljud riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni saadikud oma põhitööd tõsiselt ei võtagi ja ministeeriumide uste peale tuleks riputada sildid «Vse ušli na front»? Ja kui kandideerivad riigimeedia ajakirjanikud ei tohi valimiste künnisel oma tööd teha, miks siis tohivad jätkata oma kohtadel riigi palgal olevad boonuskandidaatidest tippametnikud?

Loomulikult pole sotsid ainsad peibutuspardid, ja valijatel on alati võimalus muidukandidaatide poolt mitte hääletada, sest me ju ei nõustuks olukorraga, kui maksaksime kassas meie valitud kauba eest, mille võtaksid siis turvamehed raha tagastamata ära. Kuid rahvas on kõigi nende trikkide, skandaalide, kergemeelsete loosungite, katteta lubaduste ja erakondadevahelise sõimuga juba nii tuimaks tehtud, et võib ju ka käega lüüa. Seda enam, et inimeste postkastidesse potsatavad aina vasakpoolsete venekeelsed NATO-vastased lendlehed ja meediale läkitatakse pressiteateid näiteks Elvas loodud valimisliidust, mille eestvedaja on «patsifist ja aktiivne vegan», kes «põlgab vaktsineerimist ja sundajateenimist» ning lubab «teha kõik, et laienevas Elva vallas lihasööjaid maksimaalselt ahistataks». Mees nimetab riiki rahvast orjastavaks maffiastruktuuriks ja lubab jahimehed metsast välja kihutada.

Metsades luusimine jahimeeste segamise eesmärgil on vaktsineerimata tegelastele ohtlik: seal elutsevad puugid ja kolmandikul entsefaliidiga nakatunud inimestel võib viirus edasi tungida ajju ja ajukelmetele ning põhjustada erineva raskusastmega meningiiti või meningoentsefaliiti. See tõbi hävitab ajurakke, aga neid läheb tulevasel poliitikul ikka vaja. Eeldatavasti.