Vanemahüvitise süsteemis kohustusliku isakuu pealesurumine ahendab naiste valikuvabadust ega arvesta nende emadega, kes soovivadki keskenduda laste kasvatamisele, kirjutab haldusjuhtimise magister, kolme lapse ema Lea Danilson-Järg.
Lea Danilson-Järg: järjekordne rünnak koduste emade vastu? (9)
16. august 2017, 11:25
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sotsiaalministeerium on asunud kooskõlastama vanemahüvitise süsteemi muudatusi. Uus kord kitsendaks lapsevanemate vabadust otsustada ise peresisese tööjaotuse üle väikelaste eest hoolitsemisel. Edaspidi oleks perele majanduslikult kasulikum, kui lapsega jääb vanemahüvitisele lisaks emale osaliselt ka isa. Nii saaks lapsele tagada vanemliku hoole 18 kuu asemel 19 kuuks ilma sissetulekutes kaotamata.
Muudatus kahjustab peremudelit, kus lastega tegeleb peamiselt naine. Isakuu ajaks tuleks tööle minna ka lasterikka pere kodustel emadel, kelle jaoks pole karjäär esmatähtis ja kes sooviksid pühenduda hoopis laste kasvatamisele kuni peres on eelkooliealisi lapsi või kauemgi. Sisuliselt kohustusliku isakuu kehtestamine on rünnak selliste koduse emaga perede vastu. Kuna kodustel emadel sünnib keskmiselt rohkem lapsi, võib hoobi saada ka sündimus.
Vanemahüvitise süsteemi muutmise eesmärgid kõlavad pealtnäha hästi. Isakuuga soovitakse suurendada isade osalust laste kasvatamises, lootes, et väheneb palgalõhe ja kasvab sündimus. Muudatused ei arvesta aga asjaoluga, et kodustel emadel on tunduvalt rohkem lapsi kui nende töötavatel eakaaslastel. Kui riik paneb lapsi kasvatavad naised ebasoodsamatesse tingimustesse ja annab nõnda signaali, et traditsiooniline peremudel on taunitav, väheneb tulevikus ka niisuguste perede osakaal ja sündimus langeb. Palgalõhe on kahtlemata probleem, kuid kas selle lahendamine on ikka sündimuse ohvriks toomist väärt?
2011. aasta rahvaloenduse andmetel sünnitavad tööga hõivatud naised vähem lapsi kui mitteaktiivsed, st kodused naised. See kehtib kõigi haridustasemete, sh kõrgharidusega naiste kohta. Näiteks kui tööga hõivatud naiste vanuserühmas 35–39 eluaastat on keskmine laste arv 1,61 last, siis mitteaktiivsetel naistel on see 2,05 last. Kutseharidusega naiste puhul on need näitajad vastavalt 1,96 ja 2,46, kutsekeskharidusega naiste puhul 1,66 ja 2,12 ning kõrgharidusega naiste puhul 1,52 ja 1,94. Naiste tööga hõivatus mõjutab sündimust eriti just sel perioodil, kui lapsed on väikesed ehk kuni ema 44. eluaastani. Vanemates vanusegruppides on erinevused väiksemad. Kutseharidusega naiste puhul püsib tugev seos hõivatuse ja keskmise laste arvu vahel kauem ja ka keskmine laste arv naise kohta on kõrgem.
Koduste naiste tümitamine pole mingi uus nähtus. Eelmisest rünnakust pole just kaua aega möödas – see oli siis, kui püüti kaotada ühine tuludeklaratsioon. See katse kukkus õnneks läbi ja nüüdseks on eelkõige IRLi initsiatiivil otsustatud abikaasade ühisdeklaratsioonid suures osas endisel kujul säilitada. Nüüd siis järgmine jõukatsumine. Kas sel korral võidavad vasakpoolsed võrdõiguslased või perede valikuvabadust austavad konservatiivsed poliitilised jõud, saame näha.
Praegune eelnõu püüab meeldida mõlemale poolele, kuid tegelikult pole kumbki pool rahul. Ka võrdõigusvolinik Liisa Pakosta andis eelnõule hiljuti väga kriitilise hinnangu. Tema kümnes ettepanekus vanemahüvitise parandamiseks on muuhulgas öeldud nii: «1 kuu isapuhkust on liiga lühike aeg selleks, et mõjutada isasid rohkem lastega koju jääma ning muuta naiste riskistaatust tööturul. /…/ 2020. aastaks peaks isapuhkuse pikkus olema vähemalt 3–6 kuud.»
Seega on praegune eelnõu, mis näeb ette ühe kuu pikkust isa individuaalõigust vanemahüvitisele, vaid võimalus n-ö jalg ukse vahele saada. Tegelik siht on neil, kes isakuu eelnõusse sisse pressisid, seda perioodi tulevikus palju pikemaks venitada ja koduse emaga peremudelile lõplikult kriips peale tõmmata. Ikka võrdõiguslikkuse, naiste sissetulekute ja õnne nimel. Võrdõiguslastele ei mahu ilmselt pähe, et suur hulk naisi eelistab olla kodus ja tegelda lastega, selle asemel et karjääri ehitada ja rahahunnikuid kokku ajada. Nad paistavad arvavat, et kõik kodused naised tuleks «õigele (karjääri)teele» suunata ja «kodu ikkest» vabastada. Võrdõiguslastele ei tundu usutav, et naised võiksid tõepoolest ise soovida kodused olla, kuna nende enda eesmärgid on seotud eelkõige karjääriga.
Lapsi kasvatada armastavad naised on tänapäeval riiklik rikkus, sest suuremat lisandväärtust andvat tööd, kui on laste kasvatamine, peaaegu pole. Vaid väheste naiste palgatöö loob ühiskonnale suuremat väärtust kui laste kasvatamine. Eestil on vedanud, et meil on endiselt naisi, kellele emadus sobib ja kes soovivad lapsi kasvatada. Neid naisi tuleks igati hoida ja toetada ja seda riik osati ka teeb. Rohkem kui kolme lapsega kodustele emadele on tagatud riigipoolne ravikindlustus. Eelmisel kuul hakati maksma ka kopsakat lasterikka pere toetust. Seetõttu on kummaline, kui riigi üks käsi teeb kodusele emale pai, aga teine annab laksu. Kui poliitikad on omavahel vastuolus, nii et ühtede meetmetega saavutatu nullitakse ära teiste meetmetega, on tulemus ebaefektiivne. Riik võiks võtta sihiks, et kõige tähtsam on sündimus ja alles seejärel tulevad palgalõhe, tööjõunappus ning muud lühema perspektiivi probleemid. Ainult selged eesmärgid ja sihikindel tegevus saavad muuta Eesti kestlikuks.
Ideoloogiavaba võrdõiguslus võitleks eelkõige valikuvabaduse eest, selle eest, et naisel oleks ka tegelikult valik, kas teha karjääri või olla kodune. Aus võrdõiguslikkus püüaks tagada, et kui naine näeb eneseteostust laste kasvatamises, mitte karjääris, oleks ta majanduslikult samaväärselt kindlustatud kui karjäärinaised, ja seda nii tööealise kui pensionärina. Naise võimalus kasvatada suurt peret ei sõltuks siis mehe rahakoti paksusest, vaid oleks võrdväärne teiste eneseteostuse valikute kõrval. Sellist võrdõiguslikkust meil kahjuks veel pole.
Kõigile naistele karjääri peale suruva võltsvõrdõiguslikkuse edendamisega sündimust ei kasvata. Rünnak koduste emade vastu on ühtlasi rünnak Eesti kestmise ja põhiseaduse vastu. Kuigi vanemahüvitise reformi serveeritakse sama osavalt ja ahvatlevalt nagu Lumivalgekesele punapõskset mürgiõuna, ei tohiks meelitustele järele anda. Katse kodused emad vaikselt nurka mängida tuleks seegi kord tagasi lükata. Loodetavasti ei lase Eesti kestmisest huvitatud ja perede iseseisva otsustusõiguse eest seisvad poliitikud ning kodanikud end selgi korral igavesse unne meelitada.
*Detailsemad andmed laste arvu ja hõiveseisundi kohta leiab statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmete tabelist RL0416.