Kertu Jukkum: 2000 hukatud kassi ja 15 tonni loomseid jäätmeid aastas – aitab juba!

Kertu Jukkum Pantriga. Foto: Erakogu

Parem lemmik steriliseerida kui hukata, kirjutab Postimehe meelelahutusportaalide juhataja ja MTÜ Nurru Ometi asutaja Kertu Jukkum.

Eelmise aasta jooksul hukati Eesti varjupaikades kokku ligi 2000 kassi. Tuhanded surid haigustesse, mis tänavaeluga kaasnevad ning varjupaigas stressi tõttu võimenduvad. Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehas sai aasta jooksul saagiks ligi 15 tonni loomade laipu, millest osa ka metsloomade omad. Muidugi ei jõua kõik hukatud lemmikloomad ka Väike-Maarjasse.

Iga arvu taga on hing, keda nimetame lemmikloomaks – inimese kodustatud loomaliigi esindajaks, kes samal ajal inimese tegevusetuse tõttu jääkapis purustusmasinasse saatmist ootab.

Keskmine emane kass toob kevadel ilmale viis poega, kellest kolm on emased. Viimased saavad suguküpseks pooleaastaselt, seega sügiseks on poegadel omakorda esimesed pojad. Selleks ajaks on ka vanemal emakassil uus pesakond. Kokku on nüüdseks 21 kassi. Kahe järgmise aasta jooksul võib ühest kassiemast ja tema poegadest alguse saada umbes 200 kassi. See on hulk loomi, kellele ka parima tahtmise juures kodusid leida ei õnnestu.

Varjupaigad on sundseisus, neil tuleb vastu võtta kõik abivajajad. Ainuüksi Tallinna Paljassaare loomade varjupaigas on viimastel kuudel kodu ootavate kasside arv püsinud üle 200. Varjupaikadesse toodud kassipojad ei pea sealsetes tingimustest tihti vastu – viirused ja stress saavad neile hukatuslikuks. Samal ajal jõuab varjupaika üksnes osa sündivaist – suur hulk lemmikloomapoegi leiab jätkuvalt kiire lõpu jões, välikäimlas või autorataste all.

Liikide arvukuse sälitamise eesmärgil peetakse loomulikuks, et inimene reguleerib metsloomade arvukust: kütitakse sigu, hunte ja karusid. Kui aga rääkida lemmikloomade steriliseerimise ja kastreerimise vajalikkusest, haarab paljusid tung «lasta loomal ise valida». Needsamad inimesed on tihti need, kes loomabeebid uputavad. 

Oma järeltulijate osas inimesed kalkuleerivad ja planeerivad, kuid lemmikutel, kes on meie hoole ja vastutuse all, tundub sünni ärahoidmine julmem kui massimõrv. Kuidas küll selline mõtteviis on juurdunud?

Sattusin kuulama jahimehe uhket praalimist, mida tema teeb soovimatute kassipoegadega: vastavalt vajadusele käib ta nende pihta tulistamas. Vahel aitab jahikoer loomi harvendada. Mees ise peab seda «maaelu paratamatuks nähtuseks».

Ometi on veterinaarid kättesaadavad ka maainimesele ning pealegi tean kümneid maal elavaid inimesi, kes on loomade neutraliseerimise teemal teadlikumad kui urbaniseerunud linnakodanikud. «Inimlikkus on üks – nii maal kui linnas,» ütles mu hea sõber Alar Sikk, kui kuulis jahimehe «uhket» lugu.

Jätkuvalt on levinud ka kutsikate-kassipoegade metsa viimine või tee äärde poetamine, et «probleem lahendada». Suurim tõenäosus on, et need pisikesed saavad seal kellegi toiduks või hukkuvad autorataste all. Halvemal juhul surevad piinarikkalt nälga-janusse. Tugevamatel isenditel õnnestub suureks kasvada ja suurendada hulkurloomade kogukonda.

Suur probleem on ka vanainimeste talude ümber hoomamatu kiirusega kasvavad kassikolooniad. End loomaarmastajateks nimetavad vanainimesed homse peale mõelda ei tihka. Reaalsus on aga, et kasside eluiga on pikem ning kui vanainimese päevad on loetud, jagatakse lähedaste seas küll talu ja maa, aga kasse ei taha keegi.

Omavalitsusel, kelle õlul sel juhul vastutus lasub, pole raha, et mitukümmend kassi varjupaika saata. Ühe kassi varjupaika toimetamine ning vastavalt seadusele 14 päeva hoidmine ja hukkamine maksab Eestis ca 150–250 eurot (see on kordades kallim kui looma neutraliseerimine).

Hullemal juhul mürgitatakse kamp omanikuta jäänud loomi rotimürgiga, nagu Tallinna lähedal mõni aeg tagasi juhtus, või hukatakse loomad teisel piinaval viisil, nagu Jõgeva linnas see segamatult aastaid käib.

Kas me saame jätkuvalt rääkida steriliseerimise moraalsusest? Meil tuleb sekkuda igal juhul – iseasi, kas teeme seda enne või pärast piinu.

Kõige suuremad müüdid on esiteks see, et loomad naudivad seksi ja soovivad järglasi. Mingil põhjusel kantakse inimlikud tunded üle oma loomale ja kujutatakse ette kurba lastetut emaslooma. Paraku on kõigist olendeist inimene ainus emane, kes on võimeline tundma seksuaalset rahuldust. Loom ei mõtle, vaid tegutseb instinktiivselt. Eriliselt keeruline on seletada meesterahvale isaslooma kastreerimise vajalikkust, kuigi see teema ei ole isiklik. Kastreeritud loom hoiab enam kodu, ei käi enam naabrikassiga kaklemas ega märgista majaseinu ning laste liivakaste.

Teiseks. Emaslooma ei või steriliseerida mitte enne, kui ta on ilmale toonud vähemalt ühe pesakonna. Sellel müüdil puudub igasugune teaduslik alus. Poegimine ei anna looma füüsilisele ega vaimsele tervisele midagi juurde.

Kolmandaks. Neutraliseeritud loom muutub laisaks ja ei püüa enam hiiri. Tegelikult on igal loomal erinev saagiinstinkt ja seda operatsioon ei mõjuta. Hea hiirepüüdja püüab hiiri ka pärast operatsiooni ja laiska hiirepüüdjat lõikus ei paranda.

Inimene, kes on teinud paar tiiru mõnes Eestimaa varjupaigas, vaevalt ta enam kurva lastetu ja laisa emaslooma või munadeta kõutsi peale mõtleb, vaid pigem, kuidas aidata kõik neid sadu, kes seal pikisilmi endale kodu igatsevad.

Loomadesse suhtumine näitab ühiskonna kultuuritaset. Oleks hea, kui me ei peaks otsustama ja kassid arvutaksid ise välja oma asurkonna suuruse ja piiraksid sigivust. Paraku ei ole see nii, ja kui me korra oleme hakanud vastutama, siis tuleb seda lõpuni teha. Nagu Väike Prints ütles: «Sa vastutad alati kõige selle eest, mis sa taltsutanud oled.»

Maaeluministeerium on eraldanud raha ennetuseks, et vähendada suures plaanis hulkurkasside ja lõpuks eutaneeritavate arvu. Vabatahtlike algatatud projekti raames õnnestub selle aastanumbri sees neutraliseerida 200 emast ja 200 isast kassi. Kogu eraldatud summa on mõeldud üksnes loomadele ja kõik vabatahtlikud on projekti kaasatud tasuta. See on meie panus parandamaks lemmikloomade olukorda Eestis.

Loomakliinikud Eesti eri paigus on nõustunud soodustingimustel loomi neutraliseerima ja MTÜ Nurru Ometi ülesanne on üles leida need loomaomanikud, kes oma jõududega koduste kassikampadega enam toime ei tule. Operatsioonidele saab end registreerida Nurru Ometi Facebooki või meili teel: [e-mail]. Samuti on oodatud samale aadressile info koduste kassikolooniate kohta.

Loo kirjutamiseks sain inspiratsiooni aastate taguse Karin Bachmanni loost, mis asub siin.