Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Priit Pullerits: häbitud värvivahetajad

19
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Priit Pullerits | FOTO: Margus Ansu

Selleks pidi olema pime, et mitte märgata, kuidas kergejõustiku MM-võistlustel Londonis esindas üüratul hulgal sportlasi riike, kus nad pole üldse sündinud ja isegi mitte suurema osa oma elust elanud.

Tegelikult, mäletate, sai seda absurdsust näha juba mullusel EMil Amsterdamis, kus Türgi eest võistlesid seitse Keeniast ja kaks Jamaicalt pärit sportlast, lisaks veel vähemalt viis mujalt tulnud kergejõustiklast. Londonis jäid säärase kodakondsusega sahkerdamisega silma ennekõike Bahrein ja Katar. Aga muidugi mitte ainult nemad.

Jah, vasakpoolsetele globalistidele, kes unistavad sinisilmselt piirideta maailmast, võis Londoni staadionil avanenud kirju ja segane pilt pakkuda silmarõõmu. Aga iga kainelt mõtlev inimene näeb, et kodakondsus, mis on läänes tehtud inimese identiteedi keskseks tunnuseks – «terrorirünnaku korraldaja oli Belgia kodakondsusega Abdelhamid...» –, on tegelikult muutunud lihtlabaseks kaubaks, mida ostetakse, müüakse, vahetatakse.

Kummalisel kombel leidub niisugusele formaalselt legaalsele inimkaubandusele õigustajaid. Et kui oled sündinud Keenias, siis on ju raske saada jooksjana Keenia koondisse, aga lihtne on saada Katari, Bahreini või Türgi koondisse. Oot-oot: ega kõik Leedu korvpallurid mahu ka Leedu koondisse. Kas ostame seepärast neist mõned Eesti koondisse?

Edasi: et pääsedes Keeniast näiteks Katari koondisse, pääseb inimene Keenia vaesusest. Pole jälle õige. Raha teenitakse ikka kommerts-, mitte tiitlivõistlustel – nägite ju, kui lahja oli Londonis meeste maratonil osalenute tase –, ja sinna pääsemiseks ei pea küll sünni- ja isamaad vahetama.

Ja veel üks õigustus: et sageli, eriti Euroopa riikide puhul, on mujalt pärit sportlane endisest asumaast. Tohoh tonti! Kas see ei haise mitte kolonialismi põlistamise järele?

Rõõmustaval kombel tõendab meie oma Eesti sportlane, et kodakondsusega sahkerdamisele pole põhjendust. Kümnevõistleja Maicel Uibo läks juba viis aastat tagasi õppima Ameerikasse, tuli kolm aastat tagasi isegi USA üliõpilasmeistriks, aga USA kodakondsust pole tahtnud. Tänavu veebruaris abiellus ta Bahama kiirjooksja Shaunae Milleriga, kes võitis Rio olümpial 400 meetri jooksu, ja nüüd harjutab Uibo peamiselt Bahamal, aga on ikka Eestile truu. Mis siis, et Bahama värves oleks tal kindlasti kergem tiitlivõistlustele saada, kui käia kaugelt suurte kümnevõistluse traditsioonidega Eestis oma koondisekõlblikkust tõestamas.

Tagatipuks tõukab Uibo abikaasa ümber õigustuse, nagu oleks abiellumine piisav põhjus oma riigile selg keerata. Pärast tanu alla saamist võttis ta lisaks mehe nime – nüüd on ta Shaunae Miller-Uibo –, ent ometi pole ta võtnud Eesti kodakondsust. Mis siis – ja siin lendab vastu taevast veel üks õigustus –, et Eesti kodakondsusega oleks tal mööda Euroopa rahavõistlusi palju kergem ringi reisida. Rääkimata sellest, et Eesti naiste jooksu taset arvestades oleks tal koondisekoht tagatud vaat et pensionieani.

Tagasi üles