Juhtkiri: häbi, poliitikud!

Päeva karikatuur 8.08. Foto: Urmas Nemvalts

Kooseluseadus võeti Eestis vastu 2014. aastal ning sellega sai Eestist esimene riik postsovetlikus ruumis, kus samasoolised paarid võivad notari juurde minna ja oma kooselu registreerida. See puudutab otseselt kaduvväikest osa meie riigi elanikkonnast, kuid ka neid paare – kellest ju paljud enne kooseluseadust pikalt koos olnud – võisid tabada raskused. Näiteks vara üleandmisel, kui üks kahest partnerist oleks surnud ja testament puudus, mis tähendanuks, et teine on automaatselt võõras, ning siis ei mängi rolli ka see, kui kaua koos elati. Ideaalis peakski kooseluseadus olema inimestele abiks raskuste ületamisel, mis igapäevaelus võivad ette tulla ja mille eest pole mitte keegi kaitstud.

Samasooliste abielude teema lõhestas kolme aasta eest nii Eesti ühiskonda kui ka poliitikuid. Viimaste hulgas oli nii tuliseid pooldajaid kui ka vastaseid, kellest osa oli vähemalt sõnades valmis kaamerate väljailmumisel mõne nõukogudeaegse sõjafilmi kangelase kombel särki seljast puruks rebima ning ambrasuurile viskuma – emba-kumba, kas siis kooseluseaduse poolt või vastu.

Samas oli toona selge, et kooseluseaduse puhul on tegemist «surnud seadusega», kuniks riigikogu XIII koosseis võtab vastu rakendusseaduse. Sest mis mõtet on ühel seadusel ilma rakendusaktideta? Põhimõtteliselt ju mitte mingit, kuna just nendega tagab riik seaduse ellu rakendamise. Siinkohal võiks ka erakondadelt ja poliitikutelt, kes kolme aasta eest toetasid kooseluseadust, küsida, miks on rakendusseadus endiselt vastu võtmata. Nõnda talitades õõnestatakse meie riigi autoriteeti. Või oligi toona nende, nagu ka oponentide jaoks tegemist pelgalt tühja poliitilise sammuga, et teenida poliitilises võidujooksus lisapunkte?

Teatavasti on kõige defitsiitsem ressurss poliitiku jaoks ühiskondlik tähelepanu. Tänapäevases maailmas on paraku palju olulisem kellenagi näida kui tegelikult keegi olla, ning PR-tööga loodud kuvandit kasutatakse isikliku ja sotsiaalse edu instrumendina. On äärmiselt kahetsusväärne, kui meie poliitikud näevadki kooseluseadust säärase instrumendina, mitte võimalusena oma kodanike probleeme lahendada.

Samamoodi suhtub asjasse ka näiteks justiitsminister Urmas Reinsalu, kes soovib kooseluseaduse tühistamist. Samas pole mõne lisapalli endale ja oma erakonnale teenimine väärt Eesti ühiskonna lõhestamist. See teema ei peakski olema Eesti sisepoliitika keskmes, ehkki sobib erinevat sorti padupopulistidele kahtlemata suurepäraselt sparringuteemaks, muuhulgas ka Reinsalule endale. Seda eriti valimiskampaania ajal. Kuid populistide võidujooks ei vii Eesti elu edasi ning seepärast ei tohi üldist hüve poliitikute isiklike huvide ohvriks tuua.