Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tuul Sepp: valedel ja emotsioonidel põhinev keskkonnakaitse viib ummikusse

9
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
GMO-vastane plakat. | FOTO: Flickr

Keskkonna kaitsmine peaks põhinema teadusel ja mitte emotsioonidel. Praegu oleme aga olukorras, kus looduskaitsjad ja teadlased on sageli keskkonna küsimustes teine teisel pool rindejoont, kirjutab arvamusportaali kolumnist Tuul Sepp.

Hiljuti nägin hoiatavat videolõiku kliimamuutuste mõjust. Selle kohaselt sureb juba sajandi lõpuks kliimamuutuste tulemusena välja iga kuues liik, inimeste keskmine eluiga lüheneb kümne aasta võrra, maailmamere tase tõuseb meile kurguni, samal ajal saab magevesi otsa ning toidupuudus põhjustab näljahädasid ja sõdu.

Ainuke asi, mis meid selle video kohaselt päästa võib, on see, kui lõpetame kohe kasvuhoonegaaside tootmise (illustratsiooniks pilt elektrijaama õhkulaskmisest) ja hakkame igaüks puid istutama.

Maailmalõpupaanika müüb, ja selle näite põhjal üritatakse maha müüa keskkonna kaitsmise vajadust. Konkreetsel juhul eesmärk aga abinõud ei pühitse. Kui inimtegevuse mõju keskkonnale osutub ennustustega võrreldes vähem negatiivseks, saab seda hoopis ära kasutada keskkonnavaenuliku tegevuse jätkamiseks ja õigustamiseks.

Kokkuleppe vorm versus teaduslik sisu

Kuidas inimene keskkonda mõjutab? Klassikalise arusaama kohaselt hävitab inimkond tehnoloogilise arengu käigus looduskeskkonda üha kiirenevas tempos. See arusaam ei põhine faktidel.

Suurimetajate väljasuremisi põhjustas inimene enne tehnoloogiarevolutsiooni oluliselt kiiremas tempos kui pärast seda, ning viimaste aastakümnete jooksul on vaatamata tehnoloogia kiirele arengule paljude väljasuremisohus imetajate arvukus pigem taastumas. Tõhusamad väetised, taimekaitsevahendid ja geenmuundatud taimed aitavad aga saada suuremat saaki väiksemalt põllupindalalt ning vähendavad nii survet looduslikele elupaikadele.

Võime rääkida Pariisi kliimaleppest ja avaldada nördimust Donald Trumpi otsuse üle sellest taganeda, kuid samal ajal näitavad teadustööd, et kui kõik riigid kliimaleppe tingimusi täidaksid, aitaks see kliima soojenemist pidurdada vaid paari kraadikümnendiku võrra selle sajandi lõpuks.

Kriitiliseks peetakse kliima soojenemist rohkem kui kahe kraadi võrra sajandi lõpuks ning praegust kliimasoojenemise tempot arvesse võttes ei ole mingit lootust Pariisi leppe abil seda vältida. Taas on tegemist emotsionaalse valega, mis juhib tähelepanu kõrvale tõelisest lahendusest – intensiivsest teadus- ja arendustööst odavate alternatiivide leidmiseks fossiilsetele kütustele.

Ehitades looduskaitse üles ebateaduslikele valeväidetele ja paanikale, jõuame olukorda, kus vähetõhusate kosmeetiliste meetmete (nagu Pariisi kliimalepe) taha peitudes keskkonda edasi ekspluateeritakse ja tõelistele keskkonnaprobleemidele avalikkuse tähelepanu enam ei jagu.

Siinjuures tuleb rõhutada, et suuremastaabilised rahvusvahelised kokkulepped, mida riigid ka järgivad, on keskkonna kaitsmisel tohutu potentsiaaliga. Tänu sellistele kokkulepetele on näiteks piir pandud osooniauke tekitavate ainete kasutamisele ja võetud rahvusvahelise kaitse alla lindude rändeteed. Kui aga kokkuleppe vorm on tähtsam kui selle teaduslik sisu, on tegemist aja, ressursside ja potentsiaali raiskamisega.

Kui kliimapaanikast auru üle jääks

Mõni näide küsimustest, millega peaks tegelema, kui kliimapaanikast auru üle jääks. Kõigepealt prügimajandus – keskkonna, sealhulgas ookeanide reostumine on tõsine probleem, ning maailma rahvastiku jõukuse kasvamise ja asjade tootmise odavnemise kontekstis on ilmselt tegemist üha suuremat tähelepanu vajava probleemiga.

Arvestades, et maailmamere vetikad ja tsüanobakterid on palju olulisemad hapniku tootjad ja süsihappegaasi atmosfäärist väljaviijad kui «maailma kopsudeks» nimetatud vihmametsad (mida tuleks kaitsta hoopis liikide mitmekesisuse säilitamiseks), tuleks ookeanide puhtust ja tervist praegusest palju tõsisemalt võtta.

Eestlastel on kahtlase väärtusega au elada maailma ühe reostunuima mere kaldal. Kas Läänemerest võiks saada mudelsüsteem ja eeskuju maailmamerede puhastamisel ja mere ökosüsteemide taastamisel?

Lisaks prügile mõjutab maailmamere elustikku ülepüük. See on klassikaline ühisvara teooria olukord, kus ressurssi mõistlikult tarbides saaksid kõik sellest rohkem, kuid iga üksiku riigi (või kalamehe) huvides ei ole varusid säästlikult majandada.

Meil oleks vaja vaid mõneks aastaks kalastamist maailma ookeanidest oluliselt piirata, et jõuda kalade arvukuses stabiilselt ennast taastootvale tasemele, ning pikemas perspektiivis saaksime nii välja püüda isegi suuremat saaki kui praegu.

Kokkulepe maailmamere kalavarude taastamiseks oleks nii majanduslikus kui ka keskkonnakaitselises perspektiivis oluliselt tulusam kui praegused lahjad kliimalepped, millesse isegi kokkuleppinud osapooled ise eriti ei usu.

Kolmas näide keskkonnavaenulikust looduskaitsest on vastuseis GMOdele ja teaduspõhisele põllumajandusele. Hiljuti jooksis uudistest läbi Vladimir Putini ettepanek muuta Venemaa GMO-vabaks riigiks. Keskkonnakaitsjad juubeldavad?

Võib olla küll, aga kes reaalselt usub, et Venemaa keskkonnast sisuliselt rohkem hooliks kui välisest mainest ja majanduslikust kasust? Ilmselt on nii mõnigi meist Venemaal looduskauneid kohti või põneva kultuuritaustaga linnu ja asulaid külastades tagasi põrkunud igal pool laiutavaid prügihunnikuid ja saasta nähes.

GMOd ei ole mutanttaimed, vaid sarnaselt tavapärasele aretustööle uute biotehnoloogiliste meetoditega välja töötatud lahendused, mis olenevalt sordist võivad aidata kokku hoida põllumajanduslikule tootmisele kuluvat maad või põldudele pritsitavate umbrohu- ja putukamürkide kogust. GMOdest loobumine võib ilus välja näha paberil, kuid teaduspõhiselt lähenedes näeme, et see otsus teeb keskkonnale pigem kahju.

Riik, kas võtad väljakutse vastu?

On väidetud, et nii Eesti kui ka maailma mastaabis on «toodetud» liiga palju teadlasi ning neile ei leita rakendust. Kasutagem seda väärtusliku ressurssi siis riigi ja looduskeskkonna huvides.

Emotsionaalne ja paanikapõhine lähenemine ei anna reaalseid lahendusi ega näita kätte tõelisi probleeme. Kas poleks põnev näha, kuhu me võiks välja jõuda, kui teadustööde tulemusi ja teadlaste arvamusi ka reaalselt arvesse võtma hakataks?

«Süstemaatiline teaduse integreerimine riigi tähtsatesse valdkondadesse on ilmselt üks kõige perspektiivsemaid ja samas ka kõige keerulisemaid tegevusi,» kirjutavad arvamusfestivalil teadusdoktorite tuleviku üle arutlevad teadlased. Riik, kas võtad väljakutse vastu?

Tagasi üles