Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aimar Ventsel: kasutage võõraid väljendeid siiski õigesti

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aimar Ventsel | FOTO: PP

On tore, et meie poliitikud ja arvamusliidrid tunnevad huvi akadeemilise sfääri vastu, kuid sellegipoolest tuleb sealt pärinevaid termineid õigesti kasutada, kirjutab Tartu Ülikooli etnoloogia vanemteadur Aimar Ventsel.

Viimasel ajal võib nii virtuaalses kui ka tavalises suhtlusruumis jälgida mitme enam-vähem akadeemilisest keelepruugist pärit termini kasutamise kasvu. Üks eurosaadik avastas sotsiolingvistika ja räägib «tapjakeeltest». Populaarsust on kogunud väljend «indoktrinatsioon», periooditi topitakse igale poole sõnu, nagu «getoiseerimine» või «Stockholmi sündroom».

Muidugi on tore, kui inimesed tegelevad eneseharimisega, ent paljudel juhtudel kasutatakse neid termineid vildakalt või nende kontseptsioonide ümber eksisteerivatest diskussioonidest aru andmata.

Kõige entusiastlikumalt ja vildakamalt näib kasutuses olevat «sotsiaalne kapital». See on kontseptsioon, millel on pikk ajalugu, ent mille defineeris lõplikult möödunud sajandi lõpus prantsuse marksistlik sotsioloog Pierre Bourdieu.

Teadusmaailmas hakkas termin ringi käima, kui inglise keeles ilmus Bourdieu raamat «Outline of a Theory of Practice». Seal mainitakse sotsiaalset kapitali, ent konkreetse definitsiooni annab sama autor artiklis «Forms of Capital», mis avaldati hoopis kooliõpetajate käsiraamatuks mõeldud kogumikus. Bourdieu eristab seal inimese elus eri kapitaliliike, kusjuures tegemist on materiaalse (ehk siis majandusliku) ja mittemateriaalse kapitaliga. Viimase alla paigutab ta nii sotsiaalse kui ka kultuurilise kapitali. Bourdieu hilisemates kirjutistes lisandus veel sümboolse kapitali kontseptsioon.

Sotsiaalne kapital on Bourdieu järgi inimese suhtlusvõrgustik ja võime võrgustikku ära kasutada. Inimese sotsiaalsed suhted on omaette ressurss ehk nähtamatu kapital. Võrgustikku hoiab koos usaldus, mis tuleb kõigepealt inimesel luua, tõestades oma tõsiseltvõetavust. Mida rohkem on inimesel sotsiaalset kapitali, seda enam on tal mõjuvõimu suhtlusvõrgustikus, seda enam on tal ka kindlustunnet, et vajalikul hetkel teda toetatakse või ta leiab abi.

Ameerika sotsioloog Robert Putnam andis mõistele teistsuguse tähenduse. Sotsiaalse kapitali see versioon on seotus kodanikuühiskonna eksisteerimisega. 2008. aastal ka eesti keeles ilmunud raamatus «Üksi keeglisaalis. Ameerika kogukonnaelu kokkuvarisemine ja taassünd» leiab Putnam, et kodanikualgatusel põhinevad assotsiatsioonid ja klubid on demokraatliku ühiskonna näitajad. Mida enam kodanikuühendusi, seda enam sotsiaalset kapitali ja demokraatiat. Bourdieu ja Putnami vahe on see, et viimane peab sotsiaalseks kapitaliks vaid formaalselt eksisteerivaid võrgustikke.

Eestis peetakse sotsiaalseks kapitaliks üldjuhul inimese mõjukust avaliku elu tegelasena elik see, kui palju kellegi sõna maksab. Kuna asja see külg ei hõlma otseselt inimese vahetut sotsiaalvõrgustikku, vaid inimese autoriteet annab kaalukuse ka väljaspool seda, on sellisel juhul paslik kasutada terminit «sümboolne kapital». Nii lihtne see ongi.

Tagasi üles