Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karmo Tüür: Venemaa Föderatsiooni tasalülitamine

5
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Venemaa president Vladimir Putin | FOTO: Aleksey Nikolskyi/Scanpix

Venemaa näol pole tegu erikihilise föderatsiooniga, vaid pigem pseudoföderatsiooniga, kirjutab kolumnist Karmo Tüür.

Vladimir Putini algatatud föderatsiooni tasalülitamine on lõppenud. Viimane föderatsioonileping – kümme aastat tagasi Tatarstaniga sõlmitud leping, mille kehtivusaeg sai täis 26. juulil 2017 – lõpetas kehtivuse.

Esmapilgul võib see näida tühise juriidilis-tehnilise muudatusena, kuna riigi nimeks jääb Venemaa Föderatsioon ning selle koosseisu kuuluvad ikkagi erinimelised subjektid: vabariigid, oblastid, kraid ja föderaalse alluvusega linnad. Kuid sisuliselt on meie kõrval nüüdsest muutunud riik.

Vladimir Putin sai Boriss Jeltsinilt päranduseks üsnagi kistud riigi. Nõukogude Liidu lagunemise ringlained loksusid Venemaa sees üsna tükk aega. Nn suveräänsuste paraadi ajal kutsus Jeltsin riigi osakuid võtma endale nii palju iseseisvust, kui nood suudavad alla neelata.

Keskuse ehk Moskva ja subjektide vahel allkirjastati toona kõikvõimalikke lepinguid (kokku 46), sõltuvalt kohaliku eliidi ambitsioonidest ja Moskva suutlikkusest neid ohjata.

Tatarstani ambitsioonid olid sisuliselt ei midagi vähemat kui omariiklus – vastav referendum sai 1992 üle 60-protsendilise toetuse. Hiljem oli Kaasan valmis möönma, et Tatarstan ja Venemaa on omavahel lõdvas konföderatiivses liidus.

2007. aasta leping nägi ette, et Tatarstan on siiski Venemaa osa, kuid lähtuvalt oma kultuurilistest eripäradest jäi nii mõndagi Tatarstani otsustada. Muuhulgas arvas näiteks Kaasan, et nad võiksid lülituda kirillitsalt ladina tähestikule, kuid Venemaa ülemkohtu otsusega kuulutati see põhiseadusvastaseks. Vabariigi presidendi ametinimetus õnnestus siiski säilitada, samuti klausel, et selle ametikoha hõivamiseks peab oskama tatari keelt.

Nüüd see leping lõppes. Tatarstani põhiseadust tuleb ühel või teisel moel taas muuta, sest senises versioonis on see viide föderatsioonilepingule kui kahe riigi omavaheliseste suhete alusdokumendile. Väga lühidalt – veel 10 aastat tagasi Vladimir Putini allkirjastatud arusaam, mis aktsepteeris «riik riigis» põhimõtet, enam ei kehti.

Selle aasta jaanuaris toimunud Vladimir Putini ja Tatarstani esimese riigipea Mintimir Şäymiev (ametiaeg aastatel 1991–2010) kohtumine sisaldas endas iroonilist vihjet, omamoodi koha kättenäitamist. Putin andis kingiks üle Suure Tartaria kaardi. Moskva poolt XVI sajandil vallutatud aladest on nüüd lõpuks ometi saanud lihtsalt üks Venemaa Föderatsiooni subjekt.

Lõpetuseks sobib esitada küsimus – kui Venemaa on sisemiselt valmis, kas siis on aeg pöörata pilk väljapoole? Annekteeriti ju vaid mõni aasta tagasi teine põline tatarlaste ala – Krimm.


Karmo Tüür (1967) on politoloog, Eesti Välispoliitika Instituudi uurija, alates 1997 tegutsenud poliitkommentaatorina. Tema uurimisvaldkond on Venemaa sise- ja välispoliitika.

Tagasi üles