Olev Remsu: Ungari valed valikud

Olev Remsu Foto: Erakogu

Kirjanik Olev Remsu kirjutab Ungari liidri Viktor Orbáni püüdlustest pöörduda sisepoliitikas mitteliberaalsete põhimõtete juurde ja tema veidrast kiindumusest Venemaad valitsevasse diktaatorisse.

Miks Ungari peaminister Viktor Orbán ja Venemaa president Vladimir Putin nii tihti kohtuvad? Putini motiivid on selged ja lihtsad. Isolatsiooni jäänud president teeb kõik, et  kodumaisele publikule demonstreerida ja oma reiting endiselt kõrgel hoida – ma ei ole üksinda, ma olen Venemaale palju uusi liitlasi leidnud. Nende abil lõhun ma Euroopa Liitu ja NATOt.

Pokazuhha eest tasub Putin majanduslike soodustustega, konkreetselt Ungari puhul Paksi aatomielektrijaama odava laiendamisega. Doonau kaldal asuv Paks annab juba praegu 40 protsenti Ungari elektritoodangust ning see on Venemaale üks hoob, millega Ungarit mõjutada. Ka ehitatav gaasitoru peaks läbi Ungari minema, sellegi rajamisel ja hooldamisel pudeneb raha ja teisi hüvitisi. Venemaa kavatseb Ungarit aidata Budapesti metroo (vanuselt Londoni metroo järel maailmas teisel kohal) renoveerimisel.

Kindlasti ei ole Ungari nii jõuline riik, et suudaks muuta ELi Venemaale kehtestatud sanktsioone. Ent meelehea maksmisega Ungarile loodab Putin enda poole saada veel Slovakkia, Tšehhi ja Bulgaaria. 

Aga  Orbán ja teised paremkonservatiivsed liidrid. Mida nemad tahavad? Nemad on teinud panuse praegu püsivale maailmakorra liberaalse mudeli loodetavale peatsele purunemisele. Mina loodan, et nad eksivad.

Miks nad aga Putinist lugu peavad, sagedaste kohtumistega sellest märku annavad? Sel lihtsal põhjusel, et nad on poliitikud. Püüame seletada. Poliitiku ülesanne on võimule tõusta ja hiljem seal püsida. Mida pikemalt, seda enam ollakse ennast realiseerinud.

Siin on Putin suur eeskuju. See mees on olnud võimul 2000. aastast alates ning otsustab oma elu ajal ise, millal ja kas lahkub. Euroopas teist nii vägevat meie sajandil ei ole, ehkki mitmed poliitikud on selle poole pürginud.

Meenutame Putini sõpra, omaaegset mitmekordset Itaalia peaminstrit Silvio Berlusconit. Võim peseb kõik puhtaks – maksupettused, seksisüüdistused, maailmavaate puudumise, kõik, kõik. Võim rahva võltsimatu toetusega seda enam. Itaalias võitis demokraatia, Berlusconi pühiti võimult, aga Putin püsib endiselt. Järelikult on tema veel kõvem mees kui meediaimpeeriumi ja miljonite poolt fännatud jalgpalliklubi AC Milan omanik.

Demokraatia üheks peamiseks tunnuseks on võimu roteerumine, ent poliitiku eneseteostuse insiigniaks pikk valitsemine. Riigile ja rahvale on kasulik võimu rotatsioon, poliitikule aga mitte. Ja õnnestumise korral suudab poliitik rahvalegi selgitada, et rotatsioon on toob ainult halba. Ja siin on Putin kadestamis- ja imetlusobjekt, seda nii Türgi juhile Recep Tayyip Erdoğanile, Prantsusmaa presidendikandidaadile Marine Le Penile kui mõnele teiselegi. Putin võib neile öelda – tehke järele!

Ma arvan, et sõbrustamine Putiniga on Orbáni vale valik, mis on iseloomulik Ungarile viimasel pooleteisel sajandil.

Mis suhted on Ungaril Euroopa Liiduga? Ühelt poolt vannutakse liidule truudust, teiselt poolt kritiseeritakse Brüsselit nagu jaksatakse, eriti vastutulelikkust ja abivalmidust põgenike vastu? Oma piiridele rajatakse okastraattarasid, mis meenutavad põgenemist ksenofoobiasse.

Kõikidele tänapäevaprobleemidele leiame vastused minevikust. Pikalt võimul püsimise igatsus viitab monarhiaaegadele, enesessetõmbumine Ungari puhul Austria-Ungari kaksikmonarhia perioodile. See oli pindalalt Euroopas Venemaa järel suuruselt teine riik ning laotus maa-alal, kus praegu paikneb kas osaliselt või täiesti 14 riiki: Austria, Bosnia, Hiina (Tianjin oli Austria-Ungari kontsessiooniterritoorium), Horvaatia, Itaalia, Montenegro,  Poola, Rumeenia, Serbia, Slovakkia, Sloveenia, Tšehhi, Ungari ja Ukraina. Riigikeelteks olid saksa ja ungari, ent seal räägiti kümneid keeli, suuremaid ja väiksemaid. 75 protsenti kogu rahvastikust oskas vaid oma emakeelt, mis tähendab, et rahvad elasid tegelikult omaette ning lukustasid end oma ksenofoobiasse. See on näide, kuidas kollektiivis võib olla üksinda. Meie mäletame sellist situatsiooni sunduslikust N. Liidus olemisest, ungarlastel on omad kogemused.

Rahvastevahelist suhtlemist peaaegu ei olnud, seetõttu hakati oma rahvust ülistama. Lihtsalt sel põhjusel, et tegelikult ei olnud kellelgi suurt aimu, kuidas elab rahvus su kõrval või ligidal.

Niisiis, tuhandeaastase Ungari kuningriik tegi 1866. aastal vale valiku, kui ei löönud Austriast lahku, vaid piirdus kaksikmonarhia staatusel laveerimisega. Praegu laveerib Euroopa Liidus täpselt samuti Orbáni Fidesz, partei, mis on oma ideoloogiat vahetanud ühest äärest teise. Esmalt oldi puruliberaalid, nüüd ollakse sõjakad konservatiivid. Mis see ideoloogia siia puutub? Peaasi, et püsitakse võimul! Võtame Putinist eeskuju.

Esimeses ja Teises maailmasõjas sõdisid ungarlased kaotajate poolel, jäid ilma väga suurest osast ungarlastega asustatud territooriumist. Siit vaen ja umbusaldus kõigi naabrite suhtes. Esimese sõja puhul tehti vale valik Austria all, teise puhul juba ise, et kaotatud territooriume tagasi saada. Ja kaotati uued alad, kuhu jäid diasporaamiinid.

Ungari hiljutine riiklik ja isiklikult Orbáni juhitud kampaania George Sorosi vastu meenutas kõige halvemat antisemiitlikku hoogtööd Suur-Saksamaal. Tõsi, Sorosi rahvust ei nimetatud, ent plakateil nägi ta välja kõigi vastavate klišeedega – konksus nina, kaarjad kulmud, ahne pilk ning kõverad, enda poole pööratud küüned.

Soros ei ole ettevõtja, ta ei tooda mitte midagi, ta on inimene, kes teeb rahast raha, ning (vana)katoliiklikule eetikale käib see täiesti vastu. Ungari on aga suuresti katoliiklik. Sorosi helde sponsoritöö tundub olevat justkui väljavabandamine – andke mulle andeks, et ma teid oma finantsriugastega nülin.

Orbáni-meelsed süüdistavad Sorosit selles, et ta tahab Ungari etteotsa panna endale ja Euroopale sobivama peaministri. Tegemist on liberaalse ja konservatiivse maailmavaate ägeda kokkupõrkega.

Praegu toetab Ungari Poola kohtureforme, mis kahjustavad kolme võimu lahushoidmise printsiipe. Orbán on lubanud isiklikult seista Brüsselis Poola eest. Minu meelest taas vale valik.

Tuhandeaastases Ungaris pole kuni 1991. aastani kunagi olnud demokraatiat (tõsi, Austria-Ungari oli küllaltki parlamentaristlik), Poolas 1794–1920 ja 1926–1991 samuti mitte.

Ja Putin võidutseb. Ungari 1956. aasta Nõukogude-vastase ülestõusu 60. aastapäevale pühendatud miitingul pidas Orbán kõne sovetiseerimise vastu. Ja kes tahab siis Ungarit praegu sovetiseerida? Selgub, et Brüssel. Pea peale pööratud maailm!

Kirjutan valed valikud, valed valikud… Millest ma lähtun? Orbán laskis parlamendihoonelt maha võtta ELi lipu, ta peab Brüsselis kõnesid, milles nõuab, et austataks ungarlasi. Rahvust, mitte niivõrd riiki.

Orbán on oma parteiga võimule tulnud demokraatlikul teel, talle kuulub ungarlaste enamuse toetus.

Ent olen arvamusel, et igasugune ELi nõrgenemine teeb kahju meile, eestlastele, ja usun, et ka enamikule eestimaalastele. Ja Orbáni juhitud Fidesz on Euroopa Liidus selle poolest kõige kangem, Poola, Tšehhi, Slovakkia ja Bulgaaria on tunduvalt tagasihoidlikumad.