Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Noored teadlased: vaktsineerimise vähenemine on teaduskommunikatsiooni läbikukkumine

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vaktsineerimine. | FOTO: Fred Tanneau /AFP / Scanpix

Pahatihti piirdub noore lapsevanema «info otsimine» vaktsineerimise kohta emmede foorumites surfamise või blogisabade kommentaaride lugemisega, halvemal juhul ka pseudoteaduslike paanikasaitide külastamisega, kirjutavad Eesti Noorte Teaduste Akadeemia liikmed.

Vaktsineeritud laste osakaal Eestis väheneb aasta-aastalt ning alla kaheaastaste hulgas on langetud juba tasemeni, kus vaktsiinidega ennetatavate nakkushaiguste epideemiline levik on reaalne oht.

Tegemist ei ole mitte ainult Eesti, vaid ülemaailmse trendiga – möödunud aastal jäi kogu maailmas vaktsineerimata iga kümnes vastsündinu. Kui teadustööd ja tervisestatistika näitavad vaieldamatult, et vaktsiinidega ennetatav oht tervisele on suurusjärkudes suurem kui oht vaktsineerimise tüsistusteks, siis lapsevanemate skeptilisus pigem kasvab.

Kas viga seisneb puudulikus kommunikatsioonis või ei ole ka parima tahtmise juures võimalik teatud osani ühiskonnast jõuda ning kohustuslik vaktsineerimine on ainus viis ühiskonda ohtlike nakkushaiguste naasmise eest kaitsta?

«Vargad» terve ühiskonna vastu

Vaktsineerimisotsuse juures on teataval määral tegemist mänguteoreetilise olukorraga. Kui kõik teised on vaktsineeritud, ei ole ühel konkreetsel indiviidil tõepoolest mõtet ennast (või oma last) vaktsineerida lasta, sest haigus ei saa nagunii kuskilt kaudu temani levida.

Selline indiviid «varastab» kaitset teistelt ühiskonnaliikmetelt, kes riskivad vaktsineerimise kõrvalmõjudega. Argument, et vaktsineerida tuleks ühiskonna huvides, niigi haiguse eest kaitstud indiviidile ei mõju, sest loodusliku valiku tagajärjel oleme kõik sisimas egoistid. Kui aga liiga suur hulk inimesi mõtleksid vaid enda peale, siis hakkab see lõpuks kõigile kahjulikult mõjuma.

Aastal 2017 oleme Eestis jõudnud olukorda, kus vaktsineerimisega välditavate nakkushaiguste (näiteks leetrid) puhul on ületatud vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimeste suhtarvu kriitiline piir väikelaste hulgas (ühiskondliku kaitse säilimiseks peab olema vaktsineeritud vähemalt 95 protsenti elanikkonnast).

Kas oleme valmis ära ootama aja, mil vaktsineerimata lapsed hakkavad massiliselt haigestuma, võimaldades pea väljasurnud viirustel taas hakata levima ja muteeruma, muutudes nii ohtlikeks ka juba vaktsineeritutele?

Varaste vastu kaitseb ühiskond end seaduste ja karistustega – nii võib tunduda, et kohustuslik vaktsineerimine või vaktsineerimata vanemate karistamine (nt peretoetuste vähendamisega) on ainuke viis ülejäänud ühiskonna kaitsmiseks vaktsineerimata inimeste poolt loodud ohu eest.

Kohaliku kriisisituatsiooni äärel

Teisalt tundub, et vaktsineerimise kohustuslikuks tegemine on mitte ainult demokraatliku riigi põhimõtetega vastuollu minev inimõiguste ja vabaduste piiramine, vaid ka kommunikatsiooni läbikukkunuks tunnistamine.

Iga vanem tahab oma lapsele parimat, ja kui arstidel-teadlastel ei õnnestu inimesele arusaadavalt selgitada, miks vaktsineerimine on parim otsus, on ohus lapse tervisele süüdi mõlemad pooled.

Küsimus ei ole ainult raskustes vähem haritud ühiskonnagruppideni jõudmises, kuna vaktsineerimise vähenemise trend on tõusmas sõltumata sellest, mis on vanemate haridustase.

Oleme olukorras, kus teatud elustiiligruppide hulgas on vaktsiinipelgus suurem ja teaduslike ning riiklike infoallikate usaldus väiksem. See tekitab ühiskonda nii-öelda raskesti ligipääsetavaid ja infole mittevastuvõtlikke taskuid.

Kui sellised taskud elavad geograafiliselt samas kohas ning nende lapsed lähevad samadesse lasteaedadesse ja koolidesse, tähendab see kohalikku kriisisituatsiooni. Võrdlemisi kinnises keskkonnas (üks klass, üks kool) võib vaktsineeritute ja vaktsineerimata laste suhe täiesti paigast ära olla (vaata ka terviseameti lehelt statistikat elanikkonna vaktsiinidega hõlmatuse kohta maakondade kaupa).

Vaktsineerimine on ka äri

Riikliku immuniseerimisprogrammi alusdokumendi autorid kirjutavad, et vaktsineerimise kohustuslikuks tegemine mõjub ühiskondlikele hoiakutele negatiivselt ning vähendab nii arstide kui ka ühiskonna teadlikkust vaktsiinide kohta.

Samas oleme praegu olukorras, kus hoolimata vaktsineerimise vabatahtlikkusest on inimeste usaldus vaktsiinide vastu pigem langenud. Osaliselt on selles kahtlemata süüdi vaktsiinide endi tõhusus, mis nakkushaigused nii haruldaseks muutnud on, et noorema põlvkonna lapsevanemad neid enam karta ei oska.

Lisaks muudab vaktsiinialased diskussioonid keerukamaks asjaolu, et vaktsineerimine ei ole ainult tervisekaitse ja teadus – see on ka suur äri. Kuna farmaatsiasektori moraalne maine on rahvusvaheliselt madal, on hirm, et korporatiivsed mõjud ulatuvad riiklike regulatsioonide väljatöötajateni mõistetav, ehkki seda peetakse vandenõuteooriaks.

Samas on aga tõestatud, et ärihuvid mõjutavad mitte ainult seaduste väljatöötamist, vaid kõigutavad mõnikord ka teadusuuringute objektiivsust. Ameerika Ühendriikides, kus rahal on eriti suur võim, on vaktsineerimiskavva kuuluvate süstide arv suurem kui meil.

Näiteks saavad lapsed enne kooliminekut kaks doosi mumpsi-, leetrite ja punetiste vastast liitvaktsiini (MMR vaktsiin) võrreldes Eesti ühega (teise doosi saavad Eesti lapsed 13-aastaselt), ning tuulerõugevaktsiin kuulub samuti riiklikku kavva.

Kuidas siis on, kas eestlased süstivad liiga vähe (tuulerõuged võivad osutuda väga ohtlikeks ja põhjustavad lastele suuri ebamugavusi) või ameeriklased liiga palju (sest vaktsiiniärikad on seadusandjaid sellise kava vajalikkuses veennud)?

Sisuline dialoog peab säilima nii sõnades kui ka tegudes

Vaktsineerimises kõhklevate vanemate muresid tuleb tõsiselt võtta ning mitte naeruvääristada. Kuigi teadlased ja arstid teavad, et vaktsiinid on vastsündinutele üldjuhul ohutud ning nende ülesanne on vaid lapse enda immuunsüsteem välja õpetada, ei saa süüdistada vanemaid, kes vaktsiinide kõrvalmõjusid ja tagajärgi pelgavad.

Sisuline dialoog peab säilima nii sõnades kui tegudes, et tagada lapsele ja ühiskonnale tervikuna vajalik kaitse.

Inimesed, kes vaktsineerimist vaid veidi edasi lükkavad, kuid põhimõtteliselt siiski oma lapsi vaktsineerida tahavad, ei tohiks lugeda vaktsineerimisvastasteks (praeguste vaktsineeritud-vaktsineerimata laste statistika arvutamise metoodika on selle koha pealt avalikus ruumis lahti seletamata).

Vaktsineerimiskava ise peaks olema lahti seletatud nii lühidalt, konkreetselt ja põhjendatult (viidetega teadusuuringutele), et see oleks veenev ja arusaadav nii põhiharidusega kui ka tippteadlasest lapsevanemale.

Sealjuures ei huvita kedagi neist selgitused, mis muudavad vaktsineerimiskava mugavamaks arstidele, vaid põhjendus peab lähtuma just lapse huvidest ja heaolust. Kui see praegu nii ei ole, tuleb vaktsineerimiskava muuta.

Vaktsineeritud laste osakaalu pidev vähenemine näitab, et selleteemaline dialoog teaduse ja ühiskonna vahel ei ole siiani toiminud kuigi hästi. Siinkohal saaksid paremat tööd teha nii teadlased kui ka arstid.

Info peaks jõudma sinna, kust lapsevanemad seda otsivad. Paraku pole selleks kohaks alati mitte kliinikumi kodulehed, teadusartiklid või isegi Postimehe arvamuslood. Pahatihti piirdub noore lapsevanema «info otsimine» emmede foorumites surfamise või blogisabade kommentaaride lugemisega, halvemal juhul ka pseudoteaduslike paanikasaitide külastamisega.

Kui asi nii on, peavad arstid ja teadlased jõudma ka sinna muredele vastama ja selgitusi jagama. Iga samm vaktsineerimisvastaste murede lahendamise suunas on samm turvalisema, nakkushaiguste eest kaitstuma ühiskonna suunas.

Mõned peamised vaktsineerimisvastased hirmud ja argumendid.

Levinumad hirmud ja küsimused

Meie vastus või arvamus

Kas MMR vaktsiin võib põhjustada autismi?Selle müüdi taga on Andrew Wakefield, kes üritas samal ajal arendada alternatiivset vaktsiini ja sai rahalist toetust vaktsineerimisvastaste kohtuprotsessidega seotud advokaatidelt. Tema pseudoteaduslik uuring on hiljem korduvalt suuremahuliste uuringutega ümber lükatud.
Kas vaktsiinides sisaldub mürgine elavhõbe?Vanemates vaktsiinides sisaldusid küll säilivusaega pikendavad elavhõbedaühendid, mida tänapäevastes vaktsiinides enam pole.
Kui tõenäolised on vaktsineerimise kõrvalmõjud?Tõsised kõrvalmõjud on väga vähetõenäolised. Kõige ohtlikum on allergilise reaktsiooni tulemusena tekkiv anafülaktiline šokk, kuid selle esinemistõenäosus on üks miljonist. Tüüpilised on kergemad kõrvalmõjud nagu süstekoha punetus ja palavik.
Miks erinevad vaktsineerimiskavad riigiti nii suures ulatuses?Riigiti erinevad vaktsineerimiskavad osaliselt kohalike eripärade tõttu haiguste levikus ja esinemissageduses. Lisaks mõjutavad vaktsineerimist kohaliku tervishoiusüsteemi rahalised võimalused. Eestis on ka viimasel kümnendil mitmeid vaktsiine lisatud (nt rotaviirus), mis on seotud prioriteetide muutuses ja/või rahaliste võimaluste suurenemises. Riiklike erinevusi on ka vaktsineerimise ajakavades. Kõik see tekitab probleeme eelkõige peredele, kes ajuti erinevates riikides elavad, sealhulgas paljud noorte teadlaste pered. Vähemalt Euroopa Liidu piires peaks ehk olema võimalik vaktsineerimiskava ühtlustada, või siis tunnustada teise liikmesriigi kava järgi vaktsineerimist.
Kas teistes Euroopa riikides vaktsineeritakse väikelapsi samade haiguste vastu mis Eestis?Paljudes Euroopa riikides vaktsineeritakse ainult mõne haiguse vastu ainult riskigruppe, mitte kõiki. Tuberkuloosi vastu vaktsineeritakse peamiselt nendes riikides, kus tuberkuloos on laialt levinud, sh Eestis. Muudes riikides vaktsineeritakse selle haiguse vastu ainult riskigruppides, näiteks sisserändajate puhul. B-hepatiit on paljudes Euroopa riikides vaktsineerimiskavades, aga seda ei alustada sünnitusmajas, vaid hiljem. Samas on C-meningiit ning pneumokokk enamiku Lääne-Euroopa riikide kavades, kuid puuduvad Eestis. Samuti on tuulerõuged mõne riigi kavades sees.
Miks on vaja vastsündinut kohe sünnitusmajas vaktsineerida ja millised vaktsiinisüstid tehakse sünnitusmajas?Juba sünnitusmajas alustatakse vaktsineerimisega tõenäoliselt eelkõige sellepärast, et esimesel eluaastal on kõik lapsed arstide kontrolli all ja kättesaadavad. Hiljem võib mõni ema oma lapsega arstide radarilt kaduda ning vaktsiin jääb nii saamata. Vaktsiinid, millega lapsi elu esimestel päevadel süstitakse, on tõendatult vastsündinutele ohutud. Sünnitusmajas tehakse kaks vaktsiini, tuberkuloosi ja B-hepatiit vastu. Eestis on tuberkuloos laialt levinud ning sellega kokkupuute vältimine ei ole garanteeritud ka beebiga kodus püsides ning rahvarohkete paikade vältimisega. Tuberkuloosivaktsiin tuleks saada enne, kui tekib kokkupuude keskkonnas olevate bakteritega, vastasel korral vaktsiin ei toimiks.
Kas vaktsiinidoos peaks sõltuma lapse kehakaalust?Vaktsiin pole ravim, vaid signaal inimese enda kehale hakata tootma antikehasid. Selleks pole vaja sugugi suurt kogust antigeeni – looduslikult saab meie keha hakkama ju ka vaid mõne viirusosakese äratundmisega. Pigem võib teaduskirjandusest lugeda ettepanekuid vaktsiinidoosi suurendamiseks väga väikese kehakaaluga vastsündinutele, kelle immuunsüsteem on nõrgem ning ei pruugi väiksema antigeeni koguse puhul piisavalt immuunmälu tagavaid rakke tekitada.
Tagasi üles