Pardon my Estonglish

Eesti rahandusminister Toomas Tõniste ELi majandus- ja rahandusküsimuste nõukogu juhtimas. Foto: FRANCOIS LENOIR/REUTERS

Euroopa rahandusministrite kogunemisel (ECOFIN) vastas meie minister Toomas Tõniste Itaalia Radio Radicale Brüsseli korrespondendi David Carreta küsimusele järgnevalt: «Eelarvetega on alati niimoodi, et kõik ei ole rahul, aga me oleme kindlalt sellel teel, et kokkulepped ja... probleeme me ei näe seal. Aitäh!». Laused kõlasid sulaselges, ent väga ebalevas eesti keeles. See oli ainukene vastus, mille ta kohtumisjärgsel pressikonverentsil andis.

Igaüks, kes jälgis kogu nädala vältel kirgi kütnud ministrite võõrkeeleoskuse temaatikat, leidis, et keeleoskusest tähtsam on asjade sisuline teadmine, võiks selgitada, mida Tõniste ütles, ja mõelda, kuidas see võiks kõlada näiteks mõnes teises keeles. On ju selge, et oma emakeeles sai ta esineda nii sisukalt kui võimalik.

Üks valitsuse juhtfiguure, Ühendkuningriigis ülikoolis käinud Jevgeni Ossinovski ironiseeris sotsiaalmeedias, et loomulikult ei ületanud uudiskünnist need poliitikud, kelle inglise keel on suurepärane.

Paratamatult see nii ongi, sest eestlaste standardid inglise keele osas on teistsugused kui ehk mõnes lõunapoolsemas Euroopa Liidu (EL) liikmesriigis. Me oleme harjunud, et ükskõik millises Tallinna vanalinna restoranis või pubis räägib leti taga töötav inimene vabalt inglise keelt ja oskab teha ka paar head nalja.

Sealjuures pole see neist kellelegi mingi lisaväärtus ja argument palgaläbirääkimistel, vaid nõue, ilma milleta tööd ei saagi. Paratamatult ootame vähemalt sarnast taset ka oma ministritelt, kes teenivad riigi tippesindajatena ligi viis korda rohkem kui mainitud teenindajad vanalinnas.

Me ootame, et ettevõtlusminister, kelle ülesanne on Eesti firmasid välismaal promoda ja välisinvesteeringuid Eestisse tuua, tunneks vähemalt ingliskeelset sõna entrepreneur ehk ettevõtja. Kui ei, siis tekib paratamatult küsimus, kuidas ta oma igapäevatööd teeb või kas keegi teeb seda tema eest? Kuuldavasti oli see komistus siiski vaid esinemisnärv ja Urve Palo inglise keel aruteludes on igati tasemel.

Ka Tõniste puhul võib uskuda, et see oli soovimatus rääkida midagi ülemäärast, sest iga ECOFINi järel valesti mõistetud sõna võib aktsiaturgudel tormi tekitada ja miljardid eurod kaovad hetkega õhku. Seega ongi parem hoida tagasihoidlikku joont.

Ent kindlasti tasuks rahulolematutel oma frustratsioon suunata Isamaa ja Res Publica Liidu juhi Helir-Valdor Seedri suunas, kes oli ministrite vahetamise arhitekt. Ka inimesed, kes pole ilmselt Marko Pomerantsi või Sven Sestri suurimad sõbrad, ütlevad, et nad nägid oma teemade ja keelealase ettevalmistusega kõvasti vaeva. Seedri soov oma nägu säilitada tekitaski läinud nädalal nii mõnegi jaoks mulje, justkui esindaksidki Eestit vaid kohalike eripärasid tundvad pikaaegsed agraarpartei liikmed.

Õnneks annab seda pilti veel märkimisväärselt parandada, sest tegu oli alles esimeste kohtumistega. Tihedamaks läheb ajakava alles sügisel ja selleks ajaks saavad kõik huvilised oma esinemises parandusi teha. Nii nagu tegi Euroopa Liidu ülemkogu alaline eesistuja Donald Tusk, kes enne ametikohale asumist inglise keelt tegelikult väga hästi ei osanud.

Kui seda aga ei juhtu, on üsna tõenäoline, et kohalikud irvhambad teevad eesti ministrite keeleoskusest meme’i ehk naljapildi, mida võiks võrrelda anekdooti sattumisega. Ja sealt, nagu ka laulust, enam välja ei saa.