Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Mihkel Mutt: valmistugem võitluseks võsa vastu

79
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mihkel Mutt | FOTO: Erlend Štaub

Mihkel Mutt mõlgutab suvemõtteid Eesti maaelust ning jõuab tulevikustsenaariumini, kus ühel päeval koosneb meie maa kultuursest osast ja võsastunud metsikust osast.

Suvi on ringisõitmise aeg. Tee ääres on sinised kohasildid. Liigud edasi ja näed, eemal ongi üks majake, kaugemal teine. Ootad, millal see päris koht tuleb. Aga ei tulegi, viie kilomeetri järel on juba uus silt. Vahel pole ühtegi hoonet, on lihtsalt paik. Silt on suurem kui paik.

Eriti südantliigutavad on valged viidad väikeste teede alguses, poeetiliste ja arhailiste nimedega (kõik need «Lööbe-Pügari Sassi» ja «Vanaveski-uuesopaaaugu»!) Vahel need külateed üle väljade ja läbi võsa viivad kuhugi, ühendavad midagi, vahel lõpevad kusagil niisama nagu mälestusmärgid Ivan Sussaninile. Need sildid kinnitavad, mida võib lugeda raamatust – kunagi käis siingi elu.

Siis tabad end ketserlikult mõttelt, et Eesti on liiga suur. Täpsemalt: inimesi on liiga vähe selle maa jaoks.

Me räägime vananemisest ja vähenemisest peamiselt selles võtmes, et meditsiinitöötajad lähevad mujale, et noored ei tule tagasi, et eesti kui kultuurkeele baas nõrgeneb, et pensionisurve eelarvele kasvab jne. Kokkutõmbumisel on nähtav mõju ka maa(elu)le

Maaelu vajalikkusest rääkides rõhutatakse traditsioone, see seostub eestluse kui maarahvaga, see on tervislik jne. Üks lihtne aspekt on veel: maad tuleb korras hoida, teda tuleb pidada. Just nimelt, kui sulle on maa antud, siis tuleb selle eest hoolitseda. See aspekt ei ole lahus muust maaelust, sest kui seda elu on, siis tuleb pidamine iseenesest. Kui pole üht, kipub ära jääma ka teine

Maa pidamisel on mitu vormi ning järku, aktiivsest põllumajanduslikust või tööstuslikust kasutamisest kuni metsamajandamise ning rahvuspargini. Igal juhul on maa teadlikult hõlvatud.

Rahvuspargid on toredad, aga nende mahul riigi pindalast on ilmselt mingi tervemõistuslik piir.

Eesti rahvastikutihedus on Euroopa üks väiksemaid. Kõik, kes ringi sõitnud, teavad mõnda tosina kilomeetri pikkust teelõiku, näiteks Läänemaal, millel elektritraadid, reflektoripostid ja valge joon keset asfalti on ainsad inimtegevuse jäljed.

Sõites läbi mõnest väiksemast keskusest ja peateelt kõrvale keerates avastad põlispuude tagant mustendavate akendega paneelmaju, mis kolhooside ajal ehitatud, et «maad linnale lähendada». Teisal on laguneva maja katus vajunud maadligi.

Rahvastikutihedus pole iseenesest peamine näitaja. Skandinaavias on see veel väiksem. Aga maad on mitmesugust. Osa ei nõua pidamist, kaljud ja kõrbed, stepid ja tundrad hoolitsevad enda eest ise. Norras pole kaks kolmandikku territooriumist olnud kunagi inimese asusutusalaks.

Aga Eesti kohta ütleb laulusalm õigesti, et «viljakandvat mulda on leida igal pool». Aga mida hakkab see kasvatama tulevikus?

Konsentreerumine linnadesse ja maaelu kahanemine on globaalne nähtus.

(Vahemärkusena. Praktika näitab, et inimesed on valmis elama üksteise kukil, aga nad peavad olema koos. Sest ainult üheskoos saavad nad rääkida ja tegutseda, omada ja rakendada võimu, algatada uusi asju, mis on spetsiifiliselt inimliku elu peamine tunnus erinevalt bioloogilise eksistentsi jätkamisest, mis sarnastab meid muu elusloodusega. Internet, mobiiltelefon jt ei ole seda muutnud sel määral kui vahel arvatud. Need vahendid vähendavaid vahemaid, aga peamiselt ikka linnade ja suuremata koosluste vahel.

Nii et kui teoreetiliselt on ükskõik, kas elada linnas või metsakülas, on sisuliselt vahe olemas. Ühelt poolt teeb see rõõmu, sest näitab, et inimene pole liiga palju muutunud, teisalt ei ole täitunud lootus, et elu hakkab paiknema ühtlasemalt üle maa.)

Kontsentreerumisel on riigiti erinev tähendus. Saksamaal ja mujal toimuvad mitmed samasugused sotsiaalsed  protsessid mis meilgi. Ka seal (eriti Ida pool) tekivad mitteperspektiivsed asulad, kus elu soikub, maaelu pole sealgi hiilgaval järjel. Aga seal on rahvastiku tihedus seitse korda suurem ja see paikneb ühtlasemalt, seega on järgmisse asulasse vähem maad, nii et üldine hõrenemine ei hakka nii silma kui meil, kus kaks kolmandiku rahvastikust  elab kolmes maakonnas.

Või mida tähendaks mõne asula hääbumine Hollandis või Belgias, kus maastikul on üldse raske leida kohta, kust ei paistaks kauguses mõnda teist asulat?

Enne Teist maailmasõda oli meil umbes 140 000 talu. Nimeliselt on majapidamiste arv isegi praegu vist natuke alla poole sellest, aga suur hulk neist on väiksed majapidamised, suvekodud-hobitalud, mitte aasta ringi elamiseks. Inimesed ei lähe maale tööd rabama, vaid «füüsilise» kaudu linnatööst puhkama.

Nagu kirjutas ETKLi peadirektor Kaul Nurm, hoiab inimest maal ettevõtlus, töö ja teenistus. Neid, kes tegelevad maal n-ö tõsiselt, on seitse tuhat. Nad peavad konkureerima suurtootjatega, sest riik ei loo neile soodustusi, nagu paljud teised riigid loovad oma väikeettevõtjatele (meie peame olema ikka usklikumad kui paavst!).

Sööma peame muidugi kõik, aga toidu tootmise efektiivsus ja maaelu säilitamine on eri tasandi nähtused. Kardetavasti kasvab nende maaettevõtjate arv, kes tüdivad vastuvoolu ujumisest. Siiski ei kao nad õnneks kunagi päriselt.

Meil on avaldatud arvamust, et elu üle maa ei suudeta niikuinii hoida ja et selle asemel tuleks keskenduda suuremate asunduste käekäigule. See (nagu ka haldusreform) lähtub kulupõhisest arvestusest ja elanikkonna kultuurse teenindamise printsiibist, mil pole samuti seost maa pidamisega.

Praegu ei ole pilt kõige hullem. Silma hakkab päris palju korras kohti, tee ääres viidad «see-ja-see talu». Suur osa sellest elust on loodud vabariigi taastamise vaimustuses, iseolemise rõõmu aimduses. Tunded ei ole paraku pärandatavad, neid tuleb uuesti kogeda. Seepärast mõtlen elukutselise skeptikuna, mis saab inimpõlve või kahe pärast? Siis kui Eestis elab 800 000 elanikku, kellest üle poole Tallinnas ühes selle valgaladega?

Enamikul uuest põlvkonnast on teised tööd ja tegemised.

Ka migrandid ei ole vähemasti maaelu puhul Eestile lahendus. Kogemused näitavad, et nood hakkavad kõikjal elama linnades, kus neil on võimalik koos püsida.

Vanasti kirjutas peremees, kui jaksu vähemaks jäi, talu ühele poegadest, uuemal ajal majad-krundid müüakse või antakse üürile. Hiinlased või araablased ostaks siia maad, aga äriprojektina. Nad külvaksid hiigelpõllud täis sajapealist rapsi, riisrukist või mõnd teist monokultuuri või imeasja. Muu maa korrashoid ei saagi neid huvitada.

Praegune haldusreform ei jää ilmselt viimaseks, toimub edasine koondumine ning ääremaade eluleek jääb veelgi väiksemaks.

On tõenäone, et tuleviku Eesti jaguneb tänasest palju teravamalt kahte, väiksem n-ö kultuurne osa ja ülejäänu. Esimese moodustavad linnaruum, ettevõtlustalud (mille hulk on alla poole praegusest) ja maniküüritud maakodud, majandatav mets ja üüratud põllud. Ülejäänu kasvab võssa, kuni kord metsastub, keskaeg tuleb loodusse tagasi.

Ka praegu sõidetavad kruusateed ei vii varsti enam kuhugi ja nendegi alguses valendavad sildid, mis mõjuvad poeetiliselt ja arhailiselt. Ja võibolla kunagi väga-väga kauges tulevikus loeb mõtlik rändur ka silti «Tallinn-Tartu külatee».

Tagasi üles