Kaupo Känd: Venemaa telos – lääne simulaakrum?

Kaupo Känd. Foto: .

Tuntud saksa filosoof Hegel väitis oma «Õigusfilosoofias», et filosoofid pole suutelised muutma maailma kulgu, sest nad saavad tähtsatest üleilmsetest sündmustest aru alles siis, kui need on juba möödanik. Hegelile vastandudes näib, et 2008. aasta augustis said analüütikud ja filosoofid «Minerva öökullil» siiski sabast kinni ning suutsid adekvaatselt hinnata Avnevi ja Nuli külade pommitamise olulisust mitte pelgalt Gruusia, Gruusia-Vene suhete, vaid laiemalt lääne ja Venemaa vastandumise maailmaajaloolises kontekstis. Nüüd on paljudele selge, et augustipuhkuste ajal Gruusias toimunu oli eelmänguks uue «maailmakorralduse» loomise katsele, mille visionääriks ja juhtfiguuriks on Venemaa peaminister Vladimir Putin.

Gruusia-Vene konflikt ei alanud mitte 7. augustil, vaid juba kuid, kui mitte aastaid varem. Konflikti juured on NSVLi lagunemiseaastates, mil sovetimeelsed jõud püüdsid meeleheitlikult elus hoida NSVLi ning suretada iseseisvuspüüdlusi liiduvabariikides. Baltimaades oli selliseks jõuks Interliikumine. Gruusias toonased sovetimeelsed liidrid, keda mahitasid NSVLi-meelsed jõud Venemaal. Gruusia koos Balti liiduvabariikidega boikoteeris 1991. aasta 17. märtsi üleliidulist referendumit, mille eesmärgiks oli säilitada NSVL. Selle referendumi korraldasid Abhaasia ja Lõuna-Osseetia toonased liidrid. Ettearvatavalt toetasid kohalikud elanikud NSVLi säilimist ning Abhaasia ja Lõuna-Osseetia liidu koosseisu jäämist.

Analüüsides Venemaa ettevalmistusi augustiks (lisavägede viimine Abhaasiasse, juulikuised sõjalised õppused Põhja-Kaukaasias jne) ning hilisemat tegevust sõjatandril, meedias ning diplomaatilisel areenil, on selge, et see polnud kaootiline tegevus, vaid kõigi aktsioonis otseselt või kaudselt osalenud üksuste, ametiasutuste ja isikute hästi ettevalmistatud ja koordineeritud plaani täpne rakendamine.
Selleks, et mõista Gruusia valitsuse 7. augusti otsuseid, tuleb vaadelda reaalseid valikuid, mida oli sisuliselt kolm: 1) hoida ühepoolselt vaherahu, lubada Kokoitõ jõududel endiselt rünnata Gruusia külasid ning oodata, millal Kokoitõ jõududega ühinevad Vene regulaarväed ja eriüksused, kelle lahinguülesanne polnud teada; 2) püüda hävitada Tshinvalis asuvad Kokoitõ jõudude tulepesad ning viia rinne Tshinvalist põhja poole, et peatada Vene vägede pealetung soovitavalt Roki tunneli juures või Java linnas; 3) võtta Tshinvali piiramisrõngasse, kuid mitte siseneda linna, õhkida Roki tunnel ja peatada Vene vägede pealetung.

Gruusia president Saakašvili otsustas teise valiku kasuks, peatades ühepoolse vaherahu ja andes käsu «taastada konstitutsioonile kord» Tshinvalis. See otsus pikendas sõda paari päeva võrra ning andis paljudele tsiviil-elanikele võimaluse lahkuda konfliktipiirkonnast enne rinde saabumist.

Paljud lääne diplomaadid arvavad senini, et hoolimata halbadest valikutest tegi Gruusia president tol ööl strateegilise vea. Tagantjärele hinnates näib, et kolmas valik oleks olnud kõige «sobilikum». Üks Gruusia minister on väitnud, et president andis selle käsu alles siis, kui sai ilmselgeks, et Vene armee on ületanud Gruusia-Vene riigipiiri. Gruusia eriteenistused avalikustasid septembri alguses tõendid, mis viitavad sellele, et Vene väed sisenesid Gruusiasse mitte 8. augustil, nagu Vene allikad väitsid, vaid 7. augusti varahommikul, st pea 20 tundi enne Tshinvali sündmusi.

Ajalugu annab hinnangu, kas Gruusia president astus avasilmi lõksu, sooritas strateegilise vea, või tegi oma valikuid arvestades ainuvõimaliku otsuse, kuid juba praegu on oluline analüüsida sõja algpõhjusi ja tausta, sest see aitab kujundada lääneriikide poliitikat Gruusia, Vene ja ELi suhete kolmnurgas. Kuna pooled interpreteerivad augustisündmusi vastandlikult, on oluline nendele sündmustele anda sõltumatu hinnang. Seetõttu on igati tervitatav mitme Euroopa juhtiva poliitiku initsiatiiv moodustada sõltumatu rahvusvaheline uurimiskomisjon. Loomulikult peaks see komisjon uurima rahvusvahelise õiguse järgi ka konflikti ajal toime pandud inimõiguste rikkumisi ja sõjakuritegusid. Gruusia valitsus on teatanud, et hakkab sellise komisjoniga koostööd tegema. Pall on nüüd Vene väravas.

Aastaid enne Kosovo iseseisvuse tunnustamist püüdis lääs aimata Venemaa reaktsiooni sellele, sest president Putin hoiatas juba 2006. aasta jaanuaris, et Kosovo loob Venemaale universaalse pretsedendi, mida Venemaa kasutab teiste endiste NSVLi «külmutatud konfliktide» (v.a Mägi-Karabahh) lahendamisel. Vahetult pärast Kosovo iseseisvuse tunnustamist ootasid lääneriigid pinevalt Venemaa vastusamme, kuid kõigile kergenduseks ei tunnustanud Venemaa kohe Abhaasiat ega Lõuna-Osseetiat. Näib, et Venemaa ei soovinud seda niisama lihtsalt teha, sest esmalt tuli luua soodne kontekst, s.t rahvusvaheliselt aktsepteeritav «põhjus».
Alates selle aasta veebruarist, kui mitte juba varem, tegelesid Venemaa ametiasutused selle põhjuse konstrueerimisega. Venemaa intensiivistas oma suhteid de facto võimudega ning suurendas avalikult sõjalist kohalolekut Abhaasias. Kasutades ära oma de facto (praeguseks de iure) sõjaliste liitlaste rünnakuid Gruusia valitsuse vastu, utiliseeris Venemaa jus ad bellum õiglase sõja ja «õiglase iseseisvuse tunnustamise» mõisteid. Täpsemini kasutas Venemaa jus ad bellum kontseptsiooni oma «rahutagamise» operatsiooni saatmiseks Gruusiasse, kuna ametlikult pole Venemaa siiani Gruusiale sõda kuulutanud.

Nagu igasuguse vaenutegevuse korral, on oluline ära aimata oponendi tegelik siht ja lõppeesmärk – telos. Gruusia kontekstis oli oluline mõista, kas selleks on mõne gruusia küla vallutamine, kogu Gruusia anastamine, režiimi vahetus Thbilisis, kättemaks Kosovo eest, NATO laienemise ärahoidmine, kontroll energiakoridori üle vms. Analüüsides Venemaa retoorikat ja tegevust, näib, et praegu on Vene välispoliitika telos’eks läänele paralleelse ja alternatiivse maailmakorralduse loomine, mille raskuskeskmeks oleks uus Venemaa. Lõuna-Osseetia külad said vaid juhuslikult selle «paralleeluniversumi» sünnikohaks. Selle visiooni omapäraks on lääne matkimine, olgu selleks Serbia pommitamine 1999. aastal, Milosevići kohtuprotsess või Kosovo iseseisvuse tunnustamine. Venemaa kasutab lääne argumente Gruusia kontekstis (näiteks «genotsiid» kui sõjalise sekkumise ja iseseisvuse tunnustamise põhjus). Lääs on selles üleilmses heitluses Venemaaga oma positsioone varasemate sammudega nõrgendanud. Venemaa järgnevad sammud on etteaimatavad, kuna teatud mõttes on tegemist läänemaailma simulaakrumiga – kujundiga ilma substantsita.

Nagu simulaakrumile kohane, on selle visiooni puhul tegemist läänemaailma tahtliku «moonutusega». Oluline, et kujund näiks publikule korrektne. Platon kirjeldab sellist simulaakrumit detailsemalt «Sofistis», viidates, et skulptorid moonutavad meelega monumentide ülemist osa, et monumendi jalamil seisvale vaatajatele näiks see «korrektne». Vene käsitlusi analüüsides näib, et Venemaa on loomas läänele alternatiivset hüperreaalset maailma, mis on tõene ainult Vene poliitilises ruumis. Võib juhtuda, et see visioon on samastumas prantsuse mõtleja Baudrillard’i arusaamaga simulaakrumist, mille järgi pole see enam reaalse moonutatud koopia, vaid saab tõeseks iseendas. Praegu on see simulaak-rum veel ühe isiku keskne, kuid 20. sajand näitas, et teatud visioonid on suutelised saavutama globaalset haaret, juhul kui neid ei peatata juba eos.

Kõik pooled on kandnud selles sõjas nii otseseid kui kaudseid kaotusi. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia tunnustamisega võõrandas Venemaa end nii nendest lääneriikidest, kes on juba tunnustanud Kosovo iseseisvust, kui ka nendest, kes pole seda veel senini teinud. Venemaa võõrandas ennast ka Serbiast, sest Kosovo kontekstis ei tule see samm Serbiale kuidagi kasuks.

Üks positiivne tulem Gruusia-Vene sõjast on Euroopa Liidu otsene kaasamine vaherahu sõlmimise, tagamise ja läbirääkimiste protsessi. ELi välis- ja julgeolekupoliitika juht Javier Solana ütles 30. septembril Thbilisis Euroopa Liidu vaatlusmissiooni avakõnes, et EL on täitnud oma lubaduse. Solana rõhutas, et mõlemad pooled peaksid nüüd täitma endale võetud kohustused. Eelkõige puudutab see 12. augusti vaherahu leppe ning selle rakendamise sätete täitmist Venemaa poolt.

Esimeses etapis tähendas see Vene vägede täielikku väljaviimist Lõuna-Osseetia ja Abhaasiaga piirnevatelt aladelt 10. oktoobriks. Prantsuse välisminister Kouchneri ja ELi Lõuna-Kaukaasia eriesindaja Semneby hiljutine visiit Gruusiasse johtus just sellest tähtajast lähtudes. Järgnevad Gruusia-Vene vaherahuleppe rakendamise sammud jäävad ootama uusi kõrgetasemelisi kohtumisi, sh EL eestvedamisel 15. oktoobril Genfis toimunud läbirääkimiste jätkumist.

Kaupo Känd on filosoofiadoktor ja Euroopa Liidu eriesindaja nõunik Gruusias.