Airi Värnik: aeg on esiplaanile tõsta rahva tervis

Dr Airi Värnik Foto: Peeter Langovits

Eesti riigil on aeg esiplaanile tõsta tervis, selle edendamine, hoidmine ja taastamine, mis tähendab senise lähenemise ümbermõtestamist, kuid õnneks me tasapisi selles suunas juba liigume, kirjutab arst ning Tallinna Ülikooli professor Airi Värnik.

Kolmkümmend aastat tagasi avaldas ajaleht Edasi minu artikli «Liiga vähe kostab arstide häält» (11.12.1987). See oli aeg, mil me õhinal taasasutasime arstide liitu, kavandasime haigekassat, unistasime maailmatasemel meditsiinist ja arvasime, et see tagab tervise. Võttis aega, mis võttis, aga arstide hääl kostab, kostab jõuliselt ja tulemuslikult.

Kuid vaatamata sellele, et arstide teadmised, oskused, efektiivsus ja aparatuur on väidetavalt esmaklassilised, haiglahooned kerkivad ning tervishoiu rahastamine on läinud pidevalt paremaks, ei ole rahvatervise peamine mõõdik – tervena elatud aastad – näidanud kasvutendentsi, vaid vastupidi, see on langenud.

Ometi on tervena elatud aastad see, mis annab meie elule kvaliteedi, tähendab ühtlasi töövõimelisi aastaid, mis oleks selge pluss ka meie demograafilise hädaolukorra leevendamiseks.

Midagi on valesti. Esiteks on kohe kindlasti vale mõttemall, et tervis on arstide toode. Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) väitel saab arstiabi rahvatervist mõjutada vaid kümne protsendi ulatuses.

Teiseks on segi läinud mõistete «tervis» ja «haigus» kasutamine. Arste koolitatakse eeskätt haigust ära tundma ja ravima, milleks haigekassasse meie palkade arvelt kogutav raha kannab nimetust tervisekindlustus. See nimetus ei vasta tegelikkusele, kui vaadata juuresolevat tabelit.

Foto: https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/uuringud_aruanded/haigekassa_aruanne_2017_web.pdf

Haigekassa 2016. aasta aruande järgi on miljardi euro suurusest tervise edendamisele kulutatud kogusummast vaid 1193 eurot (0,001%) läinud tervise edendamisele ja 8371 eurot (0,008%) haiguste ennetamisele. Haigekassal ongi põhikirjaliselt õigus ja kohustus keskenduda haigestumistele ja sellega seonduvale.

Meie lootus arstiabile on unarusse jätnud tegelikud tervisemõjurid: tervisekäitumine (50% !), keskkond (20%) ja pärilikkus (20%). Arstiabi rahastust on hoolega läbi töötatud. Meditsiinitöötajate streigiga seoses ilmnes ka rõõmustav uudis, et arstide puudus ei olegi ülimalt kriitiline, et raha eraldamisel kas ühiskassast või täiendavalt otse patsiendilt on võimalik rohkem haigeid teenindada küll.

Ent tervise heaks tuleks ressursside optimaalseks jaotamiseks teha põhjalik audit ka teistes ülalnimetatud tervisemõjurite gruppides, et saada teada, kuidas saab lisada inimelule tervena elatud aastaid, analüüsida, milliseid tegevusi ja spetsialiste me vajame ja mis see maksab. See oleks tänuväärt ulatuslik teadusliku uurimistöö teema, mis rakenduslikus etapis eeldaks eri ministeeriumide koostööd.

Uurimus ei tohiks jääda vaid üheks sadadest arengukava või strateegia nime kandvatest dokumentidest, mille saatus on koltuda erinevate kontorite sahtlites.

Rõõmustavalt erandlik on see, kuidas praegu püütakse tegelikkusesse tungida alkoholipiirangute ja mõningal määral toiduga seonduvate tegevuskavadega. Vastuseis on suur. Seda enam tuleks panna rõhku veenvatele selgitusele ja praktilisele abile tervislike valikute suhtes, alates lasteaiast kuni terviseteema integreerimiseni õppekavadesse ning poliitikatesse, tuleks koolitada ja rakendada tervisespetsialiste, kelle töö toimub selles faasis, kui tervis on veel alles.

Imestama panevad selle vastased, kes peavad esmatähtsaks tootjate hetkemuresid, majanduskasvu jm materiaalset, kuid mitte suunavõttu tervisekäitumisele. Tegelikult terve rahvas just ongi see, kes tagab majandusest lähtuvad hüved, ja hea tervis on see, mis laseb meil neid hüvesid nautida.

Vaja on ka vastuseid küsimusele, millisel määral ja millises osas peab riik vastutama rahva tervise eest ja milline vastutus on inimesel endal. Eesti põhiseadus sätestab vaid seda, et igaühel on õigus tervise kaitsele (§ 28), kuid ei täpsusta. Korrigeerimisel on rahvatervise seadus.

Kodanikuna ma leian, et riigi asi on tagada turvalisus, puhas vesi ja reostamata õhk, hoida looduskeskkonda, keelata tervist kahjustavate ainetega segatud toiduainete kaubastamine, seada mõistlikud piirangud legaalsete uimastite kaubastamisel (alkohol, tubakas), ohjeldada psühholoogilist ja mürasaastet, õpetada tervisekäitumist, rahastada läbimõeldult arstiabi jne.

Teiselt poolt, inimese vabadus oma tervist teadvalt kahjustada ei ole inimõigus, nagu püütakse väita. Patustaja tuleb ikkagi ravile solidaarse kindlustuse raames, kaotab statistilise tõenäosusega enneaegu töövõime ja elugi, tema kasvatamiseks ja õpinguteks kulutatud ressurss ja lootus on raisatud, kui arutleda pragmaatiliselt.

Kui vastata pealkirjas toodud küsimusele, siis olukorra tasakaalustamiseks on aeg esiplaanile tõsta tervis, selle edendamine, hoidmine ja taastamine. See on kontseptuaalne muutus, mis vajab tarka mõttetööd ja rakenduslikku taipu, vajab raha, kuid need kulutused on kasumlikud.

Tasapisi me liigume sinnapoole, kui silmas pidada «Rahvastiku tervise arengukava 2009–2020» teksti ja viimistlemisel olevat «Vaimse tervise strateegiat 2016–2025». Neil on jumet, oleks vaid poliitilist tahet seda ellu viia.