Mihkel Mutt: tark oleks lõimumisjuttudest ajutiselt üldse loobuda

Mihkel Mutt. Foto: Tairo Lutter

Ärgem raputagem endale lõimumisteemal liigselt tuhka pähe. Meil polnud kelleltki eeskuju võtta ja tuleb lihtsalt tunnistada, et tegelikkus ei kujunenud nii nagu paberil ette nähtud. Seepärast võiks proovida teistmoodi, kirjutab Mihkel Mutt.

Et lõimumise puhul peavad mõlemad teineteise poole nihkuma, on tavatõde. Paraku on see liiga üldine ja kehtib matemaatiliselt või laboratoorsetes tingimustes – näiteks kui võtta kaks rahvusrühma ja viia asustamata saarele. Praktikas on peaaegu iga juhtum unikaalne. Rääkida lõimumisest nagu võrdse osakapitaliga partnerite aktsiaseltsi asutamisest on sama, kui asetada võrdusmärk suurrahva rahvusluse (mis tahab ümberkaudseid endasuguseks muuta) ja väikerahva rahvusluse (mille ainus soov on püsima jääda) vahele.

Varem kõnelesime, et lõimumiseks on tarvis aega. Nüüd, kui varsti inimpõlv möödas, on tulnud tõehetk.

Tundub, et tõeliselt lõimuda pole Eestis tahtnud keegi peale selle eest vastutavate ametnike ja poliitikute ning mõne heatahtliku ja -uskliku. Teatud määral on see toimunud spontaanselt kahes sfääris: ärieliidi ja ühe osa haritlaskonna hulgas, samuti igapäevatasandil. Esimeste puhul surub majanduslik või vaimne ühisosa muud tegurid tagaplaanile. Teisel puhul on nii nagu vanasti «oma» komparteilastega: ka nüüd on paljudel «oma» koduvenelased-kodueestlased, kelle kohta üldreeglid ei kehti. Tõsi, veel on sportlased, kelle puhul seda probleemi justkui ei eksisteerigi.

Integratsioonist sai kattevari revanšile, mis rüütatud tsiviliseeritud ja koguni üllastesse loosungitesse. Eestlased tahtsid (enamasti küll alateadlikult), et ka venelased tunneksid, kuidas on olla n-ö teisejärgulised. See hoiak oli püsiv, aga eestlastele omaselt mittekirglik, pigem midagi vaikse parastamise ja manitsemise vahepealset. Mida põlvkond edasi, seda nõrgemaks soov «tagasi teha» muutub.

Venekeelsed kahtlemata võtsidki integratsiooni kui varjatud kottimist. Mille eest, see oli neile enamasti ebaselge, igal juhul ei tundunud proportsionaalne. Loomulikult tekitas see tõrjehoiakut (kas see oli õigustatud või mitte, pole praegu tähtis, sest nii, kuidas midagi tuntakse, nõnda see ongi).

Põhimõtteliselt mulle meeldiks, kui Eestis elaks parasjagu teisigi rahvaid, sest see teeb elu huvitavamaks ja erinevused rikastavad. Just sellepärast oleks idee venelased eestlaste hulka sulandada utoopiline ja jabur. See, mis välja tuleb, poleks siiras, või oleks see lame ja köndistatud. Nii nagu luhtus nõukogude inimese ja jugoslaavlase loomine, nii ei tule midagi ka nn eestimaalase tegemisest (välja arvatud geograafilises ja juriidilises tähenduses).

Integratsioon on suuresti taandunud keeleõppele. Muidugi on loomulik, et kõik elanikud oskavad mõne lausegi riigikeelt – nii nagu see on kõikjal maaailmas. Liiati on keel eestlastele ülimalt tähtis ja ka tulemused (vähemalt statistiliselt) ilmnevad siin selgemini kui varjatud muutused inimeste psüühikas. Ometi on just viimased kokkuvõttes tähtsamad, meel on olulisem kui keel.

Tunnistan, et pärast viimase veerandsajandi ponnistuste jälgimist mulle peaaegu piisaks enam-vähem heatahtlikust neutraalsusest ja Eesti riigi aktsepteerimisest. Muidugi oleks positiivsus ja konstruktiivsus üldise asja ajamisel paremad. Aga kuni neid pole, eelistan umbkeelset seaduskuulekat rahulikku elanikku säärasele sõnaosavale väänikule, kes meile meie oma keeles kaikaid kodaratesse loobib.

Viimase poole sajandi vaieldamatult kõige võimekam kohalik Eesti-vastaline poliitik Yana Toom valdab eesti keelt ju eeskujulikult.

Eesti- ja venekeelsed ei ela paralleeluniversumites selle klassikalises tähenduses, st üks või teine on irrelevantne «la-la-land». Ei, need on kaks kõrvuti toimivat, aga täiesti reaalset ühiskonda ühel maa-alal. (Paralleeluniversumis elavad need, kes annavad suuresõnalisi ja üldisi nõuandeid, kuidas neid kaht ühendada, ilma et ise teaksid, millest räägivad.)

Kuni nende kahe maailma vaheline sein pole kivinenud ja ühest pääseb teise, võivad nad koos eksisteerida.

Meil on peetud punaseks jooneks seda, et vene keel ei muutu teiseks riigikeeleks ja kõrgeima riigivõimu valimistel tohivad osaleda kodanikud. See joon tuleb mõistagi säilitada, ainult et tegelikult on see roosakas.

Kujutlegem, et kolmsada tuhat õpivad keele ära, saavad kodanikuks, loovad ühe partei, hääletavad selle poolt in corpore ja siis teevad, mis tahavad. See on väga vähe tõenäone, aga isegi selle lahjendatud variant tekitaks probleeme, kui sellega ei kaasneks vähemasti heatahtlik neutraalsus. Vastasel korral ei kaitse meid liitlaste viies ega ükski teine paragrahv. Keegi ei tuleks meile appi, pigem muiataks meie sisepoliitilise saamatuse üle. Seepärast oleks tark teha nii, et isegi mainitud stsenaariumi teostumise korral oleks võimalik siinkandis edasi elada.

Lõimumisel on kahtlemata julgeolekuline aspekt. Ent jällegi tundub, et meelele (meelsusele) panustades on meie šansid suuremad kui üksnes keeleõppe kaudu lojaalsuse imetegu lootes. Laiemalt võttes õpetab aga lähiajalugu, et kui kedagi tahetakse okupeerida, siis ettekäände leiab alati, sõltumata sellest, mis olukord rünnatavas riigis tegelikult valitseb. Küll propaganda selle eest hoolitseb, et valget mustaks värvida ja vastupidi.

Tark oleks lõimumisjuttudest ajutiselt üldse loobuda. Paneks pidurit. See on end diskrediteerinud (eelkõige oma kampaanialikkuse tõttu). Räägime (kuigi targem oleks üldse vähem rääkida) parem kodurahust, harmoonilisemast ühiskonnast. Jätame kõik võimalused eesti keelt õppida alles ja avardame neid, loome stiimuleid keele omandamiseks, aga ei sunni peale. Võtame inimesi enamikku ametitesse võimekuse, mitte soo, rahvuse või muu põhjal, teeme ühiseid kunsti- ja teatriprojekte jne.

Vastuargument eelöeldule on ilmne: kui venekeelsed n-ö rahule jätta, kas ei muutu nad veelgi Eesti-võõramaks, ei tõmbu veelgi rohkem oma kookonisse? Kas me ei kasvata ise endale hauakaevajaid jne? Seda ei saa välistada, aga isiklikult ma seda ei usu. Kuhu on neil enam tõmbuda? Muide, getostumisest. Soov elada omasuguste seas on kõige normaalsem inimlik soov. Seda saab muuta üksnes administratiivselt, aga euroopaliku Eesti puhul on see ju välistatud.

Võibolla kujunevad nõnda, isevooluteed minnes, meie suhted natuke lahedamaks. Tuleb arvestada, et ka venekeelsetel on generatsiooniprobleemid ja juba loodusseaduse järgi ei ole laste hoiakud säärased nagu nende vanematel.

Aga isegi kui miski ei muutu, siis ikkagi parem selline leige rahu kui külm sõda, kuumast rääkimata. Lõpeb lõimumistegevuse simuleerimine, enese ja teiste lollitamine.

Lõimumine ei ole niivõrd praktiliselt elutähtis (sel pole suurt pistmist nt Rail Balticu, haldusreformiga jne) kui hingelismoraalne küsimus. Kõige valusamalt puudutab see meid Narva puhul, kus ei saa eesti keelega hakkama. Realistlikku plaani, kuidas seal midagi muuta, muidugi pole ega saagi enam olla. Vägisi sealseid elanikke eestikeelseks ei tee ja minema neid ei kupata (ja kui viimane olekski võimalik, kust leida praegu kümneid tuhandeid eestlasi, kes linna üle võtaksid, enne kui seal kerkivad minaretid?). Küsimus taandub psühholoogilisele (enese)abile, kuidas teha Narva kadumine talutavamaks ja stoilise skepsise allikaks.

Tuleb de facto (muidugi mitte de jure!) tunnistada, et tegemist on autonoomse piirkonnaga. Esimese hooga tahaks soovitada eestlastel hakata Narvas käima, nagu baltisakslased käivad Eestis esivanemate valdusi vaatamas. Nad ei ole ju kurjad, vaid pigem liigutatud! Muidugi on kohasem paralleel venelastega, kes käivad Eestis aastalõppu veetmas. Nemadki pole tõredad. Igatahes võiks hakata Narvas rohkem käima kõige otsesemas tähenduses. Sooviksin, et seal toimuks rohkesti kultuurisündmusi, et turism elavneks jne. Las ta olla erinev, peaasi, et ei oleks eraldi.

Lõimumisteemat kokku võttes ärme raputame endale liigselt tuhka pähe. Kordan, kõik juhtumid on unikaalsed ja meil polnud kelleltki eeskuju võtta. Tuleb lihtsalt tunnistada, et tegelikkus ei kujunenud nii nagu paberil ette nähtud. Seepärast võiks proovida teistmoodi. Ei saa jääda eluotsani oma kujutluste vangiks.

Meenutagem, et (ajaloolist) õiglust on maailmas alati vähe olnud. Aga õnn (ikka veel olemas olla) on enam kui õiglus. Ja on rumal õigluse nimel õnnest tühjaks joosta.

Võibolla avaldub praegu eestlaste võimalus olla suurem oma saatusest, näidata oma väärikust ja targalt mõnest kavatsusest loobuda.

Seda enam, et ma ei näe hästi, mismoodi aitaks kolmesajale tuhandele eesti keele keskmisel tasemel selgeks õpetamine meid oma rahva säilitamisel ja kultuuri edendamisel. See ei parandaks kuigivõrd (ehkki erandeid kahtlemata leidub) eesti kui teaduskeele positsioone maailmas, ei pidurdaks ajude äravoolu, ei tugevdaks pereväärtusi jne. Eestlase päästmine on eeskätt eestlase enda asi. Just selleks tuleb koondada hingejõud ja muud ressursid. Eestlust ei ähvarda need siinsed kolmsada tuhat, ükskõik kas eesti- või venekeelselt, vaid globaalsed tegurid, mis on eksistentsiaalsed katsumused kõikidele väikerahvastele.

PS. Et mitte läbinisti pessimistlikult lõpetada: avalikkuses vilksatab nimekujusid, mille üks pool on eesti, teine vene algupära. Neid on muidugi alati olnud, aga paistab, et suundumus on tõusev ja keegi ei tee sellest numbrit. Nii et midagi kusagil siiski toimub.