Juhtkiri: Isamaa miinus kaks, mis saab edasi?

Margus Tsahkna ja Marko Mihkelson Foto: Liis Treimann

Eesti rahva ennemuistne jutt pajatab, kuidas siga ja hani sattunud kevadel jää lagunemise ajal Naroova jõel ühe jäätüki peale. Hani asunud ette nagu loots või kapten, siga taha tüürimeheks. Kui siis kosk lähedale jõudis, üritas hani nõu anda: «Keeraks natuke!» Siga aga ajas sõrad vastu: «Otse!» Üksmeelele ei jõutud: hani lendas viimaks minema, aga siga läinud jutu järgi «kosest alla kõigega puruks».

Niisamuti läksid lendu Isamaa ja Res Publica Liidu kaks juhtivat poliitikut, endine esimees Margus Tsahkna ja aseesimees Marko Mihkelson, kelle sõna ja mõtet erakonnas kuulda ei võetud. Rahvajutu motiivi kasutades peaks neile, kes edasi seilavad, kose kohin juba selgelt kosta olema. Ka poliitikavaatlejad ja IRLi poliitilised konkurendid kuulevad turmaheli – kes valjemini, kes vaiksemalt. Isegi kui mõni neist seda pisut häälekamaks kujutleb, on kosk üsna veenvalt olemas.

Tsahkna oli üks neid, kes kutsus esile Reformierakonna valitsusest viinud plahvatuse. Kuid ta ise langes selle lööklaines. Visioonidokumentidest pole kasu, kui neid ellu ei viida. Tsahkna püüdis «Isamaa 2.0s» sõnastada 21. sajandi teise kümnendisse ja edasigi sobivat uue aja konservatismi, mida võiksid toetada ka naised ja noorem põlvkond. Ideed tekitasid avalikkuses kõlapinda ja diskussioone, kuid erakonna jõujooni neist ei saanud. Vastupidi, kevadisel suurkogul ei soostunud erakond Tsahkna reformikavaga, sai Helir-Valdor Seederi näol uue esimehe ning näib edasi liikuvat Res Publica poliittehnoloogilise lipu all. Nn poistebändi vaimus, mida märgiliselt etendas 2015. aasta riigikogu valimiste Juhan Partsi kuulus maksumunade kampaania.

Kuigi kahe nimeka poliitiku kaotus pole muidugi 9000 liikmega erakonna lõpp, on sündmus siiski märgiline. Rahvuslik-konservatiivne valija, kes on üht erakonda eelistanud Isamaa ja ERSP aegadest peale, tunneb end veelgi õõnsamalt. Paremtiival pole sel osal elektoraadist eelistatavat valikut – IRLi kahanenud populaarsus näitab seda kujukalt. Seda ei paku üksikutele teemadele rõhuv populistlik EKRE, hägusa maailmavaatega Vabaerakond ega endiselt võimult kukkumisest uimane Reformierakond. Uue erakonna tulekut kuulutada oleks vara, kuid paljude poliitikute otsus eelistada oma erakonna asemel eelseisvatel kohalikel valimistel valimisliite näitab niši olemasolu.

IRLi riigikogu fraktsioon on kahe hääle võrra väiksem. Koalitsioon on kahe hääle võrra nõrgem. 54 häält on enamusvalitsuseks piisav, kuid kohalike valimiste eel pealinnas üha ägenev võimuvõitlus Keskerakonnas kummitab kahtlemata ka Toompead.