Peeter Espak: Türgi viskab teaduse koolist välja

Peeter Espak Foto: Margus Ansu

Türgi Erdoğani režiim andis äsja teada, et kavatseb üldhariduskoolide õppekavadest välja kärpida tänapäeva evolutsiooniteooria. Haridusnõukogu esimees Alpaslan Durmus põhjendas otsust sellega, et vastavad teemad ei ole õpilastele arusaadavad, sest neil puudub evolutsiooni ümber käiva arutelu mõistmiseks piisav teaduslik pagas.

Parem olevat «vastuolulised» asjad üldse eemaldada. 9. klassi kooliõpikutest võetakse teema välja ja jäetakse see käsitlemiseks kõrgkoolides. Märgatavalt vähendada kavatsetakse ka moodsa Türgi riigi looja Atatürki ja tema ellukutsutud sekulaarse Türgi pärandi õpetamist. Samas on plaan suurendada islamiõppe osakaalu, rõhutada üha enam islamiusuliste ja türgi teadlaste rolli ning eemalduda senisest Euroopa-kesksest maailmakäsitlusest ajalooõppes.

Praegused plaanid ei hõlma läänelike teadusteooriate keelamist või hülgamist kõrgemates õppeastmetes. Küll on aga ilmselge riiklik siht püüda võita enda poole toetajaid just kõige nooremast ja ühtlasi ka kõige kergemini ideoloogiliselt mõjutatavast rahvastiku osast – lastest.

Diktatuurirežiimide puhul pole koolilaste õppekavade kaudu «õige» maailmanägemuse kujundamises miskit uut. Uue inimese kasvatamisel oli laste seas tehtav ideoloogiatöö ülimalt olulisel kohal nii bolševismis kui ka natsionaalsotsialismis ja on seda praegu ka putinistlikul Venemaal.

Ja eks propageeritakse ka lääne kultuuriruumis mõnedes riikides «progressiivseid» ideid mõnede ideoloogide soovituna lasteaedade ja üldhariduskoolide kaudu. Lühidalt kokku võttes: Erdoğan mitte ei tegutse ebaratsionaalselt, vaid kindlustab oma ideoloogilist seljatagust. Praegused lapsed on tulevased valijad, sõdurid ja riigi palge kujundajad.

Paljudele Euroopas näivad Türgis toimuvad muutused uskumatute ja jaburatena. Ei suudeta mõista, kuidas islamit riigivalitsemisest pikalt eraldi hoidnud Türgis kaugenetakse järsku teaduslikust maailmapildist ja riigi senistest tõekspidamistest. Tegelikult pole aga toimuvas midagi üllatavat, sest Erdoğan on islami renessanssi ja sekulaarsest Atatürki ajastust tagasi Osmanite mõttelaadi juurde minekut toetanud kogu oma poliitikukarjääri vältel.

Puhtpragmaatilistel kaalutlustel hoidis ta ennast küll nii peaministri kui presidendina näiliselt mõõdukal positsioonil, kinnitas Türgi pürgimusi saada osaks Euroopast. Tema varasemaid sõnu ja tegusid analüüsides pole aga mingit kahtlust, et nüüd ettevõetav on olnud kogu aeg ta salasoov. Ebaõnnestunud riigipöördekatse, mis mitme arvamuse järgi võis olla suuresti lavastatud, andis Erdoğanile ja ta liitlastele võimaluse asuda ka päriselus tegema seda, millest nad on ammu unistanud.