Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Karmo Tüür: kuusteist Hiinat

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Karmo Tüür. | FOTO: Sander Ilvest

Samal ajal kui Eestis ollakse vastu enamikule uutele rajatistele ja projektidele, on meile lähenemas midagi suurt. Midagi väga suurt. Nimelt Hiina.

Viis aastat tagasi käivitas Hiina projekti nimega 16+1. Üks on mõistagi Hiina ja 16 tähistavad vastavat arvu Ida- ja Kesk-Euroopa riiki, keda projekti kaasatakse. Geograafiliselt kujutab see endast kirjut ahelat Balkanilt Balti riikideni, n-ö merest mereni. Sisuliselt aga Hiina-poolset valmisolekut investeerida nende riikide taristusse, eelkõige sellesse, mis on seotud kaubanduse edendamisega – lennujaamad, raudteed ja sadamad.

See riikliku tähtsusega projekt hakkab nüüd jõudma sellesse staadiumisse, et kui võtta arvesse kõiki vastavasisulisi üritusi, konverentse jne, peaks igas ministeeriumis ja ametkonnas olema palgal paar inimest, kes ainult selle teemaga tegelevadki.

Hiinlased on tuntud oma pikavinnalise strateegilise planeerimise poolest, sestap pole loomulikult Ida- ja Kesk-Euroopa riigid Hiinale eesmärk omaette. Laiemas plaanis on tegemist riikliku meganägemusega nn Uuest Siiditeest. Ühendusest tootmisvõimeka Hiina ja tarbimishimulise Euroopa vahel. 16+1 on vaid osake suuremast plaanist.

Rõhutatult eraldi sihik Ida-Euroopale pole juhuslik. Kui Euroopa suured riigid on inertsemad ja tõrksamad Hiina mängu kaasa mängima, siis näljased ja suurema kasvupotentsiaaliga n-ö vahe-Euroopa riigid on altimad omavahel konkureerimise käigus reegleid vabamalt tõlgendama. Ja tõepoolest, nende viie aasta jooksul on Hiina kaubavahetus selle piirkonna riikidega kasvanud mühinal, mõnekümnest protsendist kuni kohati lausa mitmesajani.

Selle Uue Siiditeega tabab Hiina kaks kärbest. Esmatasandil on vaja rakendust leida Hiina ülemäärasele tootmisvõimekusele, see käib ka betooni ja terase, masinaehituse (nt kiirrongid) jne kohta. Vastuvõtvate riikide sidumine tehnoloogia abil ja hiina diasporaade tekkimine on selle esmaülesande teine ots. Teisase, üliülesandena terendab aga soov luua n-ö Suur Euraasia, mis on suuremal või vähemal määral valmis mängima Hiinaga ühel väljakul.

Igasugune ajalooline paralleel on alati eksitav ja ajab tõsimeelsed ajaloolased tagajalgadele, kuid ma võrdleksin Hiina tegevust preventiivse Marshalli plaaniga. Ehk siis sellega, mida USA tegi Teise maailmasõja järel Euroopa toetuseks. Ega USA teinud seda puhtast idealismist, vaid ta kujundas Euroopast endale mugavama partneri.

Küsite, et kus on siis see suur sõda, mille järel Euroopa päästmist vajaks? Esiteks ei pea olema tegu kineetilise katastroofiga, vaid näiteks finantsilise kokkuvarisemisega, mida ennustab ka investeerimisguru Jim Rogers. Teiseks võib see seisneda lihtsalt Euroopa Liidu vaikses kuhtumises iseenda kohmakuse sisse, mille käigus liikmeriikidevaheline konkurents võimendab nende valmisolekut vaadata ringi uute partnerite järele.

Mõistagi ei tee ka Hiina seda suurest ligimesearmastusest ja erilisest kiindumusest vana Euroopa vastu. Lihtsalt lähtudes oma mõttemudelist on ta kiirustamata valmis. Võib-olla mitte niivõrd tahteline, aga võimeline taas võtma seda rolli, milles nägi iseennast enne segaseid aegu, mil Euroopa temast arengus mööda põrutas.

Lõpetuseks aga – mida siis tähendab pealkirja rolli tõstetud väljend «kuusteist Hiinat»? Aga lihtsalt seda, et igal kuueteistkümnel vahe-Euroopa riigil on oma nägemus Hiinast ja enda võimalikust kasust.

Tagasi üles