Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Arvamusliider Madis-Ulf Regi päevik: kui istuksin kohtus Edgari kõrval...

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Madis-Ulf Regi | FOTO: Erakogu

Endale näpuvurri muretsenud arvamusliider Madis-Ulf Regi vaatleb oma päevikus ühiskondlikke ja poliitilisi sündmusi koduvabariigis ja raja taga.

3. juuni

Täna ähvardati, et kui nii edasi läheb, siis sajandi lõpus elab Eestis ainult 800 000 inimest. Seega on osa neist, kes peavad õppima elama väikerahva liikmena, juba sündinud. Kas ka nemad leiavad selle käputäie hulgast üles Pärdi või Kerese, keda meie olime harjunud leidma miljoni hulgast?

5. juuni

Seoses Postimees 160ga tekkis huvi, kas esimesest Postimehest annaks midagi tänasesse lehte sõna-sõnalt üle võtta. Kas või ühegi lause aastast 1857, nii et lugeja ei märkakski, et loeb muldvana teksti. Aga ei anna! Kirjaviis on vahepeal ikka tundmatuseni muutunud. Samas leidus esiklehe sisus palju õigeid mõtteid, mida võiks ka praegu edukalt rakendada. Olgu või see soovitus: «Pöörge pattust ja parrandage meelt!»

6. juuni

Mihkel Mutt ütles ükspäev festivalil «Head read» lugejatega (sh minuga) kohtudes, et kirjanik peab aitama lugejal vältida meeleheidet (või umbes nii). Ja aitab ta sellega, et näitab lugejale: sa ei ole ainuke õnnetu! On veel keegi, kellel on raske!

Seda öeldes Mihkel küll muigas malbelt, nagu ikka, kui ta villast viskab. Ja samal ajal publiku reaktsiooni kontrollib. Eks ta sai ise ka aru, et see on kõigest pool tõde. Paljudele, nt minule ei ole vaja ühegi kirjaniku lohutust. Mina lohutan ennast ise ja olen valmis ka kirjanikku lohutama. Ütlema talle, et ostsin ta raamatu. Juba see paneb kirjaniku silma särama. Ja lugemisest pole vaja enam rääkidagi.

Täna võitis noor sõber Vahur romaanivõistluse. Pealkiri «Serafima ja Bogdan» ei ütle suurt midagi. Sügisel pidi ilmuma, eks siis vaatan, kas ostan. Peaasi: ärgu kippugu mind lohutama. Mul on niigi raske.

7. juuni

Sain sõnumi, et olen võitnud 1 961 777 €. Ja meiliaadressi, kuhu peaksin kirjutama, et raha kätte saada. Tegin juba kiire peastarvutuse, kui palju sellest kätte jääb, kui ma tulumaksu ja kõik oma võlad ära maksan – päris palju! –, aga siis lõin araks. Ja kustutasin selle sõnumi nii ruttu, kui sain – et ei tuleks viirust või midagi veel hullemat.

Rääkisin kirjast ka vastasmaja Serafimile. Tema, avar slaavi hing, ütles, et oli saanud sihukese sõnumi juba aprillis. «Mulle sa ei öelnud?» – «Ma ei tahtnud öelda, sa oleksid tulnud kohe laenama.» Ja rääkis, kuidas ta oli sõnumile viisakalt vastanud ja kogu raha sulas välja võtnud. Kui olin halvast uudisest toibunud, küsisin, kus ta hoiab nii roppu raha. «Igatahes mitte pangas. Ma ei usalda ühtegi panka!»

Ei kujuta ette, mida teeb selle rahahunnikuga inimene, kes oskab investeerida ainult alkoholi ja tubakasse.

Žirinovski partei tegi täna ettepaneku võtta Vene hümniks vana armas «Bože, tsarja hrani». Tuletades nii meelde ainsa venekeelse laulu, mis võiks olla eesti laulupidude repertuaaris. Sest seda «Keisri laulu» lauldi juba I laulupeol. Siis küll ainult eesti keeles.

8. juuni

Olen juba ammu näinud tänaval lapsi, kes krutivad käes mingit vigurit. Pidi olema näpuvurr ja pidi aitama keskenduda. Täna ostsin endale ka. Keskenduda ei aita see küll muule kui ainult vurrile. Mul aga oleks vaja keskenduda oma mõtetele, nt kuidas ühendada kõik Eestis töötavad näpuvurrid ühtsesse energiasüsteemi.

9. juuni

Lugesin huvi ja kadedusega «222 kirja» Rail Balticu vastu. Kadedusega, et olin jätnud kasutamata soodsa võimaluse ka oma nime trükituna näha. Huvitav aga oli eelkõige allkirjanike koosseis – nii palju asjatundlikke loovisikuid! Kas nad ei karda, et see nimekiri on kassas, kui raudtee ükskord valmis saab, ja sealt siis vaadatakse, kellele müüakse Berliini pilet ja kellele ei müüda. Öeldakse, et sõitke bussiga oma allkirja andmise 10. aastapäeva kokkutulekule, kui tahate.

Huvitav on ka see, kui tõsiselt allakirjutanud ise oma kirja võtavad. Või kui tõsiselt loeks sõber Erkki-Sven 333 raudteelase ja transiidiärimehe kirja Eesti Kontserdile: «Palume tungivalt jätta E.-S. Tüüri marimbakontsert «Ardor» esitamata, kuna meile ei meeldi see pill.»

10. juuni

Vana hea Vesa-Matti Loiri ei saanud Soome päeval Vabaduse platsile esinema tulla. Õnneks Uuspõld tegi asja kuidagi ära. See päästis päeva.

Veel selgus, et Anu Saagim teeb viis kuni kümme tuhat sammu päevas. Jah, ma ise teen ka. See on meie vanusegrupile täpselt paras. Vähemast ei ole kasu ja rohkem ei viitsi.

Homsest saavad ukrainlased ilma viisata Eestisse ja mujale Euroopasse. Sel puhul tsiteeris president Porošenko eufoorias rahvale Lermontovi: «Прощай, немытая Россия!» Eestlased on selleski küsimuses lõhenenud. Kas peab ütlema «kasimata Vene», nagu on tõlkinud August Sang? Või «pesemata Vene», nagu on tõlkinud Marie Under, Uno Laht, Olev Remsu jpt. Või tohin ma jääda oma «mõsemata Vene» juurde, mida olen eluaeg kasutanud?

11. juuni

Täna oli mitu parteifoorumit. Sotsid mõnitasid Reformi, Reform Keski, ja ma pole kindel, kas kõik selle žanri uudised üldse minuni jõudsid. Mingi võrdlemisi lame «huumor» on tunginud viimasel ajal meie poliitikute sõnavõttudesse. Ühest küljest magedad kujundid, teiselt poolt veel magedam otseütlemine. Unustatakse, et nt riigikogu liikmetest on ainult Arvo Haugil ja Anti Liivil olnud õigus kedagi idioodiks pidada. Paraku ei saanud nad oma teadmisi ühiskonna huvides avalikult rakendada – arstieetika kammitses. Ülejäänuid ei kammitse miski.

Seda kirjutades meenutan endale neid Vene kaunishingedest vaatlejaid, kes kurdavad juba ammu, et Putini lansseeritud «kangialuste leksika» on tunginud kõikidesse keelekasutuse sfääridesse.

12. juuni

Algas nn Savisaare protsess. Arusaamatuks jääb, miks nimetatakse protsessi, kus on nii palju kaebealuseid, ühe inimese järgi? See, mis ajakirjanikele on mugav, on teistele kohtualustele alandav ja solvav. Kas mina tahaksin istuda praegu Savisaare kõrval? Jah, miks mitte, kui leitakse vähegi usutav põhjus. Aga siis tuleks seda ka nimetada ausalt Regi ja Savisaare protsessiks.

Savisaare protsess praegusel kujul tekitab kaks suurt küsimust. Kõigepealt tervis. Kas ma pean vastu? Kas suudan läbi töötada kogu selle materjaliuputuse, mida meedia mulle pakub? Äkki nad loodavad, et mu huvi edaspidi kahaneb? Ma ise küll loodan.

Ja siit kohe teine küsimus: mida tahetakse selle protsessiga varjata? Eesti eesistumist ELis? Peale tulevat Tallinna Sadama protsessi? Seda pean veel uurima.

13. juuni

Protsess ei olnudki täna enam nii huvitav. Esialgne ažiotaaž õnneks vaibub. Selle järgi võin juba öelda, millega see kõik lõpeb: 100. istungil vaatab Edgar huviga saalis ringi, ja tõepoolest! – ta on ainus, kes ei maga.

Teise pool päeva otsisin kohta, kus saaks anda allkirja Tallinna Kaubamaja kaitseks – ei leidnud. Kas selle lammutamise vastu ei tõusegi rahva pahameelelaine? Kas ma ei näegi oma nime trükituna? Homme otsin edasi.

Tagasi üles