:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
Mis me siin käratseme loosungitega «talendid koju» ja laseme konverentsitäitel ametnikel selle jutu saatel küpsist krõbistada. Palun, teil on üks talent, kes ise tahaks väga Eestisse jääda. Kirjandusmuuseumi direktor Urmas Sutrop aga saadab ta sõimuga minema (vt EE 7.06; PM 9.06).
Lugedes, kuidas eesti teadlane Renata Sõukand Tartust välja puksiti, imestan, kõige halvemas mõttes! Kas meil Eestis on tõesti ülemäära palju uuenduslikke ideid, andekaid inimesi, (teadus)raha ja väga prestiižika Euroopa Teadusuuringute Nõukogu (ERC) grandi saajaid?
Kas võimegi endale lubada seda, et asutusjuhid, administraatorid seavad mingid enda huvid, tunded, kadeduse ning asutuse siseintriigid Eesti huvidest kõrgemale? Lepime ise sellega, et meil antakse isegi end juba tõestanud inimestele sõnum: «Välja, välja, välja, siin kolkas on vaid tülid!»? Selmet kümne küünega kinni hoida inimestest, kes vähe sellest, et neil on uuenduslik idee, on ka suutnud selle idee uurimiseks ise raha koju tuua. (Sõukandi ERC grandi suurus on poolteist miljonit eurot – tüüpiline asutusele minev osa sellest oleks 20 protsenti.)
Küsimus on ühest juhtumist palju laiem. Eesti ei asu eraldi planeedil. Lääne-Euroopa tugevad ülikoolid meelitavad süstemaatiliselt ERC grantide saajaid oma meeskonda. See lisab veelgi prestiiži ja raha – tugevamad saavad üha tugevamaks. Näiteks ei töötanud paari aasta taguste andmete järgi ükski leedulasest, rumeenlasest ega serblasest ERC grandi saaja oma riigis[1]. Neist poolakatest, kes on ühe maailma prestiižikaima teadustoetuse hoidjad, töötavad välismaal pooled.[2]
Pigem peaks asutus häbi tundma, et nad ise ei ole osanud head ideed ära tunda, ning tegema kõik, et inimesele vähemalt nüüd rahulik tööõhkkond kindlustada.
Kolimine pole kuritegu ja keskmiselt töötabki oma kodumaal 68 protsenti ERC grandi saajatest. Ometi on mõned riigid talentide kodumaal hoidmisel keskmisest märksa edukamad: juudid, britid, rootslased, soomlased, norralased ja prantslased näiteks. Eesti valik ongi, kas me laseme intriigikultuuril vohada ja astume seega paratamatult rumeenlaste jälgedes või võtame lipukirjaks ja tegutsemisjuhiseks, et oma inimesi tuleb hoida.
«Me julgustame inimesi riske võtma. Spontaanselt kaldub akadeemiline kogukond olema konservatiivne, sest inimesed tahavad olla tõsiseltvõetavad, teha soliidset tööd,» ütles Postimehele antud intervjuus ERC president Jean-Pierre Bourguignon (PM 9.10.2015). Pakkuda ideid, mille peale mitte keegi pole varem tulnud. Vaadata suundadesse, kuhu mitte keegi inimkonna ajaloos varem vaadanud pole. Otsida ideid, mis võivad anda läbimurdelise tulemuse – selles on asja iva.
Keskeltläbi saab ERC-lt raha iga kümnes teadlase esitatud plaan. Asjatundlik kogu on seega öelnud, et Sõukandi uuenduslik idee väärib järeleproovimist – 1,5 miljoni euro eest ja viie aasta jooksul. Meil aga väidab direktor Sutrop, et muuseumis pole väikesele uurimisgrupile isegi tuba jmt… Üürige siis, raha ju on! Ja mis jabur palgajutt veel kostab? Et kui inimene sai enne 745 eurot kuus (bruto), siis ongi talle õige öelda, et sina, talupoeg, meil siin raamatupidajast rohkem teenima ei hakka? Pigem peaks asutus häbi tundma, et nad ise ei ole osanud talenti ja head ideed ära tunda, ning tegema kõik, et inimesele vähemalt nüüd rahulik tööõhkkond kindlustada.
Vägisi lähevad mõtted sellele, et Eesti kohad mitmesugustes edetabelites, kus hinnatakse, kui atraktiivsed on riigid talentidele, pole just hõiskamist väärt. Ja loomulikult meenuvad tõsiste inimeste aastaid kestnud jutud, et Eestis on väga vaja tegeleda juhtimise kvaliteediga.
Feodaalsüsteem ja tšinovniklus oli see maailm, milles elasid, õppisid ja töötasid Nikolai Vassiljevitš Gogoli ja Anton Pavlovitš Tšehhovi tegelased. Õukonnaintriigidest pajatavad meile kümned ja kümned romaanid. Praegune Eesti võiks olla siiski parem.
:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)