Poksitreenerite Martin Linnamäe ja Lembit Maureri endine õpilane, praegu poksiõpetaja ja -analüütikuna tegutsev Ülo Telgmaa valgustab selle spordiala olemust tänapäevases Eestis nii sisult kui ka vormilt.
Ülo Telgmaa: Eesti poks vajab uuendamist
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Poks on üks vanemaid olümpiaalasid. Sageli väidetakse, et see on sisutu, toores ja julm üksteise tümitamine. Aga nagu on öelnud kadunud teatritegelane Voldemar Panso: «Seni, kuni sõnadega võib inimesele haiget teha, ei ole poks julm.» Ja nii ongi!
Spordialana on poks tõsine väljakutse. Siin on vaja julgust ja kõrget valuläve. Samuti tugevat psüühikat ja mahukat tehniliste kogemuste pagasit. Ja kuna poks on eelkõige võitluskunst, eeldab see ka loomingulisust, et leida edu tagavaid lahendeid. Ei ole juhus, et maailma poksitippude hulgas kohtame sageli loomeinimesi.
Just noil põhjustel on poksitreeneri vastutus märksa tõsisem kui paljude muude spordialade puhul.
Treeneril on valida vaid kaks suunda: ta kas näitab tehnilisi elemente õigesti või teeb seda valesti. Kolmas suund puudub. Aga mis on poksis vale ja mis õige? Vastus on lihtne: treener peab olema suuteline selgitama üksikasjadeni, miks see tehniline element tuleb omandada nii ja mitte teisiti. Õpilase võimalikule täiendavale küsimusele peab kõlama kindel selgitav vastus. Kui seda ei tule, on treeneril põhjust peeglisse vaadata.
Tehakse midagi valesti
Ilmselt peaksime tunnistama, et Eesti poksijate algõppes tehakse praegu midagi valesti.
Olen televiisorist jälginud 2015. ja 2016. aastal Tallinnas ning tänavu Tartus toimunud Eesti meistrivõistlusi. Tehnilist praaki oli seal küllaga. Rahule võis jääda üldjoontes vaid kolme-nelja kohtumisega, kuid nendegi tase oleks olümpiakonkurentsis kindlasti ebapiisav.
Tippspordist rääkides on sportlase unistuseks pääs olümpiale. Ent spordis tipptasemele jõudmiseks ja seal püsimiseks on aega paraku vähe, sõltuvalt alast heal juhul 10–15 või pisut enam aastaid noorusajast, ei enamat. Seega, mistahes eksimusteks, ümberõppeks treeningu käigus, pole lihtsalt aega.
Märkimist väärib siiski noor neiu – Astrid Johanna Grents –, kelle etteastet pean tänavustel meistrivõistlustel üheks paremaks. Neiu on noor ja seega arenguruumi piisavalt, kuid viimane aeg on teha tema puhul otsus, kas valida klassikaline olümpiastiil või midagi muud, sest Tokyo olümpiamängud ei ole enam kaugel.
Mitme isanda teenimine ei ole mõistlik. Tänapäeval näivad olevat idamaiste sugemetega alad (kikk- ja taipoks) märksa popimad (ka oluliselt ohtlikumad!) kui seda on nn olümpiastiil. Kuid nende klubide kasvandikel klassikalise poksi tiitlivõistlustele asja ei ole, sest terve rida klassikalisele poksile omaseid tehnilisi elemente on neile asjaosaliste sõnul tundmatud. Lubatud löögid jalgade ja küünarnukkidega jne välistavad vajaduse võitluseks lähi- ja keskdistantsil, rääkimata paindlikust keha liikumisest s.t aktiivsest kaitsest (põiked, sukeldused, alla isted, korrektne löökide tehnika jne).
Samuti tundub, et praegu on Eesti klubides poksitreeningutel pandud rõhk hoopis füüsilise potentsiaali arendamisele. Kuid poksija pea ei tohi osutuda rusikate nii-öelda katsepolügooniks.
Vaja on muutusi ja pühendumust
Üldiselt tasuks poksihuviliste individuaalne suund ja tehniliste elementide omandamine treeningute algetapil selgelt lahus hoida. Poksija võimalikust kujunevast võitlusmaneerist võib hakata rääkima paremal juhul alles teisel või pigem kolmandal treeningaastal.
Selleks ajaks omandatud tehniline pagas peab tagama poksijale valikud vastavalt individuaalsetele kalduvustele – mida, millal, kuidas, kui palju, kelle vastu jne.
Kõik see algab aga klubide tasandilt. Tähtsat rolli mängib siin treenerite kvalifikatsioon ja nende osavõtt koolitustest (vähemalt kvartaalsed treenerite keskustelud).
Veel on tähtsal kohal ka niinimetatud lahtise ringi võistluste organiseerimine vastavalt osalejate tasemele ja sparringutrennid (treeninglaagrid) erinevate klubide poksijate vahel. Seda kõike selleks, et vahetada kogemusi.
Kindlatel alustel vajaks taaskehtestamist samuti järgusüsteem (märgid, meened, vimplid vastavalt tasemele) kui poksijate kvalifikatsiooni näitaja ja arengu stiimul.
Muutused ei toimu üleöö, mistõttu vajab kõik see pühendumust. Ning alaliidul on selles tähtis osa.
Olen nõus, et muutunud on treeningute metoodika, intensiivsus, koormus, treeningvahendid, võistlusreeglid, spordimeditsiin jne. Aga poksitehnikaga kaasnevad seaduspärasused on jääv ilming.