Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Ilmar Raag: kes on õige moslem?

36
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Ilmar Raag | FOTO: Loco Studio/ERR

Kui kõik sõdivad osapooled palvetavad viis korda päevas ühe jumala poole, aga väidavad, et vastaspool saab sellest valesti aru, siis on kindel vaid üks fakt – seda religiooni ei ole üheselt mõistetud, kirjutab Ilmar Raag.

18. jaanuari hommikul 2017. aastal kogunesid Malis Gao linnas kodusõja endised vastased ühisele rivistusele. Nad kõik olid leppinud lahingutegevuse lõpetamisega ja hea tahte märgiks plaaniti nüüd ühiseid patrulle linnas, kus võimutses kuritegevus. Kell 8.50, umbes samal ajal, kui ülesanded said jaotatud, murdis laagri nõrgast valvest läbi pikap-auto, mis sõitis gaasi andes meestesumma keskele. Käis plahvatus. Auto otsekui haihtus tule- ja suitsupilve. Kohe sai surma 77 inimest, kellele lisaks loendati hiljem sadakond haavatut. Raske mootoriblokk lendas umbes 100 meetrit ja peatus sõdurite köögi kõrval. Need, kes olid autole lähemal olnud, kadusid plahvatuses täielikult. Hiljem korjati maast üksikuid rebitud sõrmi või saabastes jalalabasid, aga suuremate tükkide puudumisel loobuti kõikide hukkunute identifitseerimisest. Kindel oli vaid üks, kõik hukkunud olid moslemid. Ja rünnaku võttis omaks samuti moslemite organisatsioon: Al-Qaeda kohalik haru Al-Murabitun.

Paar päeva hiljem istusin sealsamas Gao linnas Nigeri jõe kaldal vaibal koos paari kohaliku mehega. Jõime ülimagusat teed. Minu vestluskaaslased olid moslemid. Selles ei olnud midagi erilist, sest 90 protsenti Mali elanikkonnast peabki ennast moslemiks. Veel enam, nad on pika ajalooga moslemid, sest juba 1325. aastal käis nende keiser Moussa Keita palverännakul Mekasse, kinkides oma teel niipalju kulda, et Egiptuse kullaturg varises kokku. Samal ajal voolas kaugelt üle maailma Timbuktusse õpetlasi, et sealsetes raamatukogudes lugeda ülitarku raamatuid prohvet Muhamedi pärandist. Nii et kui islam tähendab tõlkes Allahi tahtele alistumist, siis need noored mehed olid selle teadmise saanud koos emapiima ja kõrbetuulega.

Mind intrigeeris väga nende sõnakasutus. Kui nad rääkisid 2012. aasta džihadistide lühikesest võimuperioodist Põhja-Malis, siis kasutasid nad peaaegu eranditult väljendit «okupatsioon». Osalt tuli see suurest arvust välismaalastest džihadistide eesotsas, osalt jälle, et märkida vastumeelsust džihadistide vastu üldisemalt. Igal juhul oli see kõik muutunud kohalikuks folklooriks, kus lood kandusid suust suhu, kohati muutusid, aga mõned teemad jäid alati samaks. Nii jõuti varem või hiljem terrorini, sest kõrbest tulnud nomaadid käivitasid linnades pealekaebamist õhutava islamistliku politsei, kes jälgis, et tänaval kõndivad naised ei kannaks Aafrikale igiomaseid kirevaid riideid ja üleüldse, et nad püsiksid kodus. Jalgpalli ei tohtinud mängida ja muusikat ei tohtinud kuulata. Avalik piitsutamine suitsetamise eest oli veel tühiasi võrreldes varastel käte maha raiumisega. Seda kõike jäädvustati massiliselt mobiiltelefonidega, et veel aastaid hiljem neid klippe segaste tunnetega uuesti ja uuesti vaadata.

Nüüd, neli aastat pärast okupatsiooni ja paar päeva pärast terrorirünnakut, söandasin ma ettevaatlikult küsida: «Aga mis siis ikkagi eristab teie islamit džihadistide omast?» Reaktsioon oli välkkiire. Mu vestluskaaslased hakkasid ühekorraga rääkima: «Ei ole erinevaid islameid. See, millest nemad räägivad, see ei ole islam.» Põlevate silmadega Mahmoud, kelle vanaisa oli olnud sufi õpetlane ja marabu, jätkas: «Islam õpetab alandlikkust. Vaata, näiteks meie Prohvet oli alguses lihtne karjus. Ja tead, tal oli juudist naaber, kes iga hommikul viskas tema ukse ette prahti. Aga Prohvet korjas selle alati rahulikult üles ja viis prügimäele. Ja siis ükskord ei olnud Prohveti ukse taga enam prahti. Ei olnud ka järgmisel päeval. Kui nädal oli niimoodi möödunud, siis läks Prohvet oma naabrit vaatama. Õnnetu juut lebas haigena voodis. Prohvet nägi seda ja hakkas tema eest hoolitsema. Juut oli sellest nii liigutatud, et vahetas usku.» Sel ajal kui Mahmoud leebete silmadega mulle ainitiselt otsa vaatas, võttis Ahmed jutujärje üle: «Kui džihadistid tulid Timbuktus ühte mošeesse, siis ei suutnud nad seal imaamiga väidelda. Näiteks ei teadnud nad lugu ühest hadithist, kus Prohvet, keda mitmejumala kummardajad peksid, palvetas samal ajal: «Oo, issand, andesta sellele rahvale, sest nad ei tea.» Need džihadistid on lihtsalt noored pätid, kes ei tea koraanist midagi.» Mahmoud katkestas nüüd omakorda Ahmedi sõnadevoolu, et panna lauale veel üks argument: «Kui me tervitame üksteist, siis me ütleme «As salam aleikum» – «Rahu olgu Su peal!». Aga Allah ongi rahu allikas. Koraan ütleb: «Kui nad valivad rahu, tehke teie sama moodi.» (Koraan 8:61). Rahu on islami eesmärk, aga mida nemad teevad…?»

Selle jutuajamise mõistmiseks on oluline endale teadvustada, et need Mali noored ei olnud iial läänes käinud, Euroopa terrorirünnakutest ei olnud nad kuulnud, nii nagu ka mitte islamofoobiast. Nemad elasid oma maailmas, mis pidi mõtestama, miks üks Al-Qaeda võitleja lasi ennast õhku Gaos keset rahuprotsessis osalevaid moslemeid. Eks meiegi tee sama.

Mida me enam-vähem kindlalt teame? Et prohvet Muhamed elas umbes aastatel 571–632 praeguses Medinas ja Mekas, Saudi Araabias. Tema õpetus on laias laastus Vana ja Uue Testamendi ümberjutustus araabia nomaadi perspektiivist. Jeesust kirjeldatakse aupaklikult ühena jumala prohvetitest, aga tema surm oli inimeste kurjuse tagajärg ja mitte jumalik lunastusplaan, sest islamis puudub pärispatu idee. Tõsi, jumal karistas Aadamat ja Eevat sõnakuulmatuse pärast, kuid Jumal on selleks liiga suur, et pikalt viha pidada. See aga tähendab, et iga inimene sünnib puhta lehena ja tema taevasse pääsemine sõltub ainult temast endast ja mitte esivanemate pattudest. Poliitikuna oli Muhamed paindlikult pragmaatiline. Seepärast sisaldas tema õpetus ühteaegu reegleid ja samas ka nendele tehtavaid erandeid. Näiteks ramadaani paastu tuleb pidada, aga see ei ole kohustuslik, kui oled reisil või haige. Sama käib naiste kohta, kui nad on lapseootel. Liha on halal, kui tapetud loomal on veri kohe välja lastud, et vältida nii looma piinlemist kui ka roiskunud liha söömist.

Kõik islami erinevad voolud peavad usutunnistuse aluseks viit kohustust – ainujumala tunnistamine, palvetamine, paastumine, palverännak Mekasse ja kogukonna jaoks makstav annetus. Džihaad nende kohustuste hulka ei kuulu, aga kuna seda mainitakse koraanis, siis on tegemist olulise mõistega. Islami probleem džihaadiga saab alguse sellest, et pühakirjas mainitakse seda erinevates kontekstides, mis võimaldab ka erinevaid tõlgendusi. Keeleliselt tähendas džihaad pingutust ja nii osutatakse teatud pärimuses, et Muhamed pidas vaimsel enesetäiustamisel tähtsamaimaks nn suurt džihaadi. Samas on olemas ka väljapoole suunatud väike džihaad, mis võib tähendada islami levitamist sõnaga, aga mõnikord ka sõda uskumatutega. Kuna Prohveti algset kogukonda rünnati, siis töötas ta välja «õiglase sõja» kui kaitsedoktriini. Just seda kasutavad tänapäeva salafistid ja vahhabistid, kui nad väidavad, et «ristisõdijad ja juudid» on neid rünnanud, mistõttu nemad ei tee muud, kui kaitsevad ennast. Samas ei ole islami õpetlased kindlasti ühte meelt kontseptsioonis, mis käsitleb džihaadi kui sõjaga usu levitamist. Näiteks edastab üks hadith Prohveti sõnu: «Moslem, kes valab moslemitega rahus elava mittemoslemi verd, ei pääse paradiisi.» (Hadith Bukhari) Ja koraan ütleb «Võidelge Jumala teel nende vastu, kes võitlevad teiega, aga ärge rünnake ise.» (Koraan 2:190) Mine nüüd võta kinni.

Kohe Muhamedi surma järel läks lahti võitlus tema pärandi mõtestamise ümber ja see killustas kogukonna. Kui islamit vähe tundvad inimesed suudavad moslemite seas eristada šiiite ja sunniite, siis on see sama jäme üldistus nagu kogu Nõukogude Liidu elanikkonna pidamine ühtemoodi venelasteks ja kommunistideks. Suhteliselt kerge vaevaga võib kasvõi internetist leida üle 20 erineva islami haru kirjelduse, igaühel oma nägemus. Sama mitmekesisus valitseb ka sharia tõlgendamisel. Isegi kui algselt oli tegemist ühe reeglite kogumikuga, siis juba keskajal arenesid välja erinevate jurisdiktsioonide koolkonnad. Seega, kui keegi ütleb, et kusagil rakendatakse sharia-seadusi, siis tuleb kõigepealt küsida, millisest õiguslikust koolkonnast nad sel puhul lähtuvad. Näiteks naiste peakatted hidžaabi osana: kui sufi Malis või vahhabiit Saudi Araabias väidab, et mõlemad järgivad sharia’t, siis miks on ühel nägu avatud, aga teisel kaetud musta looriga?

Kui loeme nüüdisaegse poliitilise islami alguseks koloniaalimpeeriumite lagunemisaja, siis sel hetkel leidis islam ennast konkureerimas mitme muu ideoloogiaga. Türgi oli I maailmasõja järel näidanud ilmaliku riigi võimalikkust endisel islamialal ja panarabism liikus sisuliselt samal modernismi rajal. Võib arvata, et neile, kellele religioosne identiteet on oluline, mõjus selline areng mandumisena. Kuna igale jõule tekib vastasjõud, siis ei ole ka üllatav, et sunniitide seas hakkasid arenema konservatiivsed äärmusliikumised. Saudi Araabias kerkis esile vahhabism, mis sarnanes Egiptuses arendatud salafismiga. Nende ühine joon oli kriitika tänapäeva islami liigse modernsuse suhtes. See tähendab, et juba tänapäeva salafistliku džihaadi algsesse ideoloogiasse oli sisse kirjutatud vastandumine moslemite peavoolule, mis on teinud muutuva maailmaga liiga palju kompromisse.

Üheks konservatiivse islami teetähiseks kujunes 1962. aastal Ülemaailmse Islami Liiga asutamine Saudi Araabias, kus kohalik kuninglik perekond oli lähedalt seotud vahhabistlike vaimulikega. Seetõttu kasutati naftabuumiaegseid dollareid heldelt ka vahhabistlikus missionitöös kõikjal üle maailma. Paraku mõjus see Lähis-Ida kontekstis ärritavalt saudide suurimale geopoliitilisele konkurendile – Iraanile. Sealsed šiiidid tajusid vahhabistide usukuulutust oma nurga alt. Nende jaoks oli eelkõige tegemist sunniitlikku ajupesuga. Järgnevas ajaloos võis näha, kuidas polariseerunud maailmas vastased üksteisega sarnanevad. 1979. aastal toimus Iraanis šiiitlik revolutsioon, mille tulemusena tekkis islamistlik vabariik, mille kõrgemaks juhiks sai vaimulik. See vastas täielikult šiiitlikule doktriinile, kus islamiriigi kaliifid peavadki eelkõige olema imaamid ja alles siis valitsejad. Samas lõi Iraani islamirevolutsioon aga pretsedendi oma vastaste sunniitide jaoks. Edasi oli vaid aja küsimus, mil vahhabiidid hakkasid rääkima vajadusest kehtestada oma riiki. 1984. aastal avaldas Afganistanis võitleva Al-Qaeda kaasasutaja Abdallah Azzam fatwa «Moslemi maade kaitse», milles kirjeldati strateegilise eesmärgina vajadust oma territooriumi järele. See tähendas, et Azzami meelest ei olnud «õigel» islamil sel hetkel oma territooriumi. Ei Indoneesias, ei Egiptuses, ei Saudi Araabias ega mujal. Kõik need moslemi elanikkonnaga riigid olid justnagu õigelt rajalt eksinud…

Isegi kui Afganistani sõda on meil vaadeldud peamiselt Lääne-Ida konflikti valguses, siis tegelikult seati just seal kõik valmis marginaalse, aga väga agressiivse salafismi ja vahhabismi kokkupõrkeks islamimaailma establishment’iga. Lääs kui vastane esineb selles kombinatsioonis eelkõige uusislamistide retoorilise raaminguna, samal ajal kui ülejäänud islamimaailmale ei olnud see teema samavõrd oluline.

1997. aastal avaldasid Osama bin Laden ja Ayman al-Sawahiri fatwa «Maailma islamirinde džihaad juutide ja ristisõdijate vastu», milles nad nõudsid džihaadi kui iga moslemi püha kohuse tunnistamist. Siin on selgelt näha kavatsus monopoliseerida islami eestkõneleja roll. Kui USA juhitud koalitsioon vallutas 2003. aastal Iraagi, siis ei olnud Al-Qaeda vastaseks mitte ainult ameeriklased, vaid ka kõik moslemid, kes ei tunnistanud Al-Qaeda kohaliku ninamehe Abu Musab al-Zarqawi võimu. Selle strateegia osaks oli teadlik kaose külvamine, et tekkinud olukorras iseennast uue stabiilsuse kehtestajana esitleda. Omal moel sarnaneb see loogika vene bolševike omaga I maailmasõja järel.

Kui 22. veebruaril 2006 lasi Al-Qaeda õhku šiiitide tähtsaima pühakoja, al-Askari pühamu Samarras, siis palju kaugemale ei olnud provokatsioonidega enam võimalik minna. Lõviosa Iraagi kaotustest tsiviilelanikkonna hulgas tuli just sektide omavahelisest sõjast. Ometi ajas Iraagi Al-Qaeda võimupilli lõhki, sest ta läks lõpuks tülli ka oma kõige lähemate liitlastega – sunniitidest kõrbehõimudega. Isegi kui vormiliselt räägiti selles tülis kontrollist hõimude majandustegevuse üle ja maksude maksmisest, siis kõrvale ei saa jätta ka lihtsat hõimutülide aspekti. Iraagi Al-Qaeda võitlejad olid tihti väljastpoolt tulnud jordaanlased, saudid, egiptlased ja süürlased, kelle puhul kohalikud iraagi hõimud võisid õigustatult küsida: «Mis õigusega sa tuled meie maale seadusi tegema?» Nii moodustasid sunniidi araablased «Iraagi poegade» liikumise, et kontroll Al-Qaeda käest tagasi võita. Sel eesmärgil soostuti tegema koostööd koguni ameeriklastega.

Kui võtta ainuüksi see episood lähiajaloost, siis on ka kõige entusiastlikumal kõrvaltvaatajal keeruline aru saada, kes sõdivatest osapooltest esindas «tõelist» islamit. Pigem sarnaneb olukord Voltaire’i «Candide’is» kirjeldatud ususõdadega ja motoga: «Kui jumalat ei oleks olemas, siis tuleks ta välja mõelda.» Praegusel juhul õigustamaks oma võimustrateegiaid sotsiaaldarvinismi lahinguväljadel. Kui kõik sõdivad osapooled palvetavad viis korda päevas ühe jumala poole, aga väidavad, et vastaspool saab sellest valesti aru, siis on kindel vaid üks fakt – seda religiooni ei ole üheselt mõistetud.

Konflikti lahendamise huvides tuleb salafismi või vahhabismi esiletõusu vaadeldes esitada veel kord ka küsimus: «Kas meil tegelikult ikka on tegemist ususõjaga?» Isegi kui Huntingtoni vaimus väärtuste konflikt tõepoolest osaliselt motiveerib võitlejaid, näitab lähem vaatlus, et usulise suuresõnalisuse taga lahendatakse lokaalselt palju maisemaid probleeme. Sealsamas Malis lugesin Senegalis ja Lõuna-Aafrikas paikneva Julgeoleku Uuringute Instituudi 2016. aasta uuringut aafrika noorte radikaliseerumise põhjustest.[1]

Islamistlike terroriorganisatsioonidega liitumisel ei mainita esikohal sugugi teoloogilisi argumente, vaid hoopis sotsiaalseid paineid. Näiteks mitmes madala vabadusindeksiga riigis nimetatakse valitsuse vägivalda kui peamist põhjust. See argument tuli eriti selgelt välja Egiptuse araabia kevade puhul, aga ka Nigeerias, kus Boko Haram on endaga liitnud politsei vägivalla vastu protestijaid. Malis ühinevad noored peuli hõimu liikmed Al-Qaedaga, selleks et kaitsta ennast ja oma pere liikmeid bambara hõimu juhitud riigipolitsei omavoli eest. Siia haakub sujuvalt korruptsiooni teema.

Ligi 70 protsenti noortest Nigeeria Sokoto ja Borno osariikidest mainisid korruptsiooni kui peamist takistust normaalse ühiskonnakorralduse tekkimiseks ja seega faktorit radikaliseerumise jaoks. Kui isegi keskklass väidab, et tahaks areneda, aga korruptsiooni pärast ei saa, siis ajab «sotsiaalsete liftide» puudumine noored vägivalla kui viimase õlekõrre juurde. Boko Haram omakorda tunnistab probleemi olemasolu, aga lisab, et korruptsiooni põhjus on lääne-tüüpi haridus.

Järgmise argumendina enne usulisi põhjuseid tulevad vaesus ja ebavõrdsus. Terroriorganisatsioonid esitlevad end sel juhul otsekui sotsiaalseid ettevõtjaid, kes pakuvad tööd või otsest abiraha äärmuslikus vaesuses kogukondadele. Näiteks maksab AQIM Malis, Nigeris ja Burkina Fasos mitme kuu palga vaestele nomaadidele, kui need lasevad lõhkeseadeldisega valitsusvägede auto õhku. See ei ole mitte usulisest fanatismist, vaid puhtast ellujäämisstrateegiast tingitud käik. Üpris sarnaselt on Euroopa ja Ameerika uuringud osutanud, et radikaliseerumine algab eelkõige sotsiaalsest lootusetusest, mis lubab valguskiirt näha ükskõik millises ideoloogias: olgu see siis salafism, kommunism või mõne rahvuse muistse hiilguse taastamine. Malis oli üks huvitavamaid väiteid seegi, et radikaliseerumisele aitas kaasa traditsiooniliste medresede (islami koolide) sulgemine kodusõdade ajal, mille tõttu noored ei saanud enam koolitust kohaliku islami põhiväärtustest. Ja just see olevat valmistanud pinnast džihadistide jutlustajatele, kes väitsid end teadvat, mis on tõelise islami sisu.

Tol õhtul Gaos kuulasin oma vestluskaaslasi kerge hämmeldusega. Mingil hetkel võttis üks meestest oma asjade hulgast väikese koraani ja luges sealt lõigu: «Kui Sinu issand oleks seda tahtnud, oleksid kõik maailma inimesed usklikud. Kes oled Sina, et sundida inimesi uskuma?» (Koraan 10:99) Kes olen mina, et otsustada, milline on tõeline islam? Seda enam muutub tugevamaks arusaam, et ma pean iga inimest hindama eraldi tema tegude järgi. Inimese väärtus ei ole nimes, millega ta jumala poole hüüab, vaid viisis, kuidas ta teisi enda ümber kohtleb. Terrorist jääb terroristiks, ükskõik, mida ta ettekäändeks toob, aga pärast seda, kui olen näinud moslemi mehi, relv käes, võitlemas oma iseseisvuse eest Al-Qaeda või Daeshi vastu, on mul väga raske neid kõiki ühte patta panna.

PS.

Sotsioloogilise objektiivsuse huvides tuleb nüüd lõpuks aru saada ka salafismi ja wahhabismi tegelikust kandepinnast. Üheselt on selge, et nad suudavad oma radikaalsuse tõttu peaaegu monopoliseerida poliitilise islami diskursuse, samal ajal kui nad tegelikult esindavad uskumatult väikest kildu ühiskonnast. See ei vähenda sugugi nende tegude tohutut mõju. Malis rääkis üks saksa sõjaväeluure radikalismi uurija, et Saksamaal hinnatakse radikaalsete moslemite arvuks kaks protsenti moslemite üldarvust. Kuid seegi arv ei näita kogu saksa islamikogukonna dünaamikat. 80 miljoni Saksamaa elaniku seas on kaks kuni neli miljonit ennast moslemiks pidavat inimest, aga nende usklikkus on väga suhteline. 52 protsenti neist noortest tunnistab, et on küll moslem, aga ei palveta pidevalt. Samal moodustab radikaalsete moslemite hulk (kaks protsenti) sellegipoolest ligi 40 000–80 000 inimest koondava kogukonna. Terrorismi baasiks on seda rohkem kui küll. Kõikide ülejäänud moslemite elu põrguks muutmiseks on seda aga veelgi rohkem.


[1] Raeesah Cassim Cachalia, Uyo Salifu, Irene Ndung’u, «Les dynamiques de la radicalisation des jeunes en Afrique: Revue des faits», 2016, https://oldsite.issafrica.org/publications/papers/les-dynamiques-de-la-radicalisation-des-jeunes-en-afrique-revue-des-faits

Tagasi üles