Jaak Jõerüüt: loosungite hukutav mõju

Jaak Jõerüüt Foto: Peeter Langovits

Loosungid näivad tavalised ja lihtsad, kuid on lähemalt vaadates mõistatuslikud, arusaamatud ja petlikud, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt.

Esiteks on neid liiga palju ja teiseks ei mõelda paljususe tõttu sellele, mis on loosung ja mis mitte. Alustame värskete terroriuudiste pinnalt.

«ISIS (või kes iganes) võttis vastutuse.» «Vägivallale ei ole õigustust.» «Oleme mõttes teiega!» Mitu korda juba on inimkond saanud elu jooksul neid kolme fraasi kuulda ja lugeda? Mitu korda peab neid kordama, et fakt või siis katse inimlikku tunnet edasi anda muutuks pleekinud loosungiks? Kas keegi saab sellise korduva loosungi puhul enam aru, mida tähendab vastutuse võtmine, peale selle, et hulk meediakanaleid täitub uuesti ja uuesti nende kulunud sõnadega?

Meeleavaldus Londonis. / Reuters /SCANPIX Foto: Reuters /Scanpix

Vägivallale pole loomulikult õigustust, aga miks peab seda argist tõde kordama just siis, kui kusagil on tõeline tragöödia? Et nii olevat kombeks? Aga mis juhtuks, kui iga poliitik igas maailmanurgas saadaks igal hommikul välja oma pressiteate täpselt sama sõnumiga?! Kas kuluks paremini pähe? Kas loosung värskeneks või pleekuks kiiremini? Kellele tegelikult on see tsiviliseeritud inimese kaanon määratud, niimoodi nätsutatult on see ju tühi?!

Kes on need «meie», kes on kellegi «teiega» mõttes koos? Mida see tegelikult tähendab? Mitu sekundit, minutit või päeva peaks viibima mõttes seal, terroripaigal, kannatanute haiglavoodi ääres või tapetute juures morgis? Aga nii on kombeks öelda, kuulen vastust. Jah on, aga kas nende kohustuslike sõnade lõputust kordamisest tekkivat tühjuse kõmisemist nemad, kordajad, ise ei kuule? Arvan, et kuulevad, paraku, aga nad jätkavad, sest muud nad ei oska.

On ainult üks õigustus, mis muudaks sellised loosungid uuesti usutavaks eneseväljenduseks. Teod! Tehke sõnade asemel ükskord tegusid, te kutsutud ja seatud, tegusid, mis likvideerivad olukorra, mis sunnib teid kordama isegi pühi sõnu seni, kuni need ära võiduvad ja narmendama kuluvad. Tegusid, mis lõpetavad olukorra, mille tõttu saab keegi kusagil jälle «vastutuse võtta» nii, et see mõjub ähvardusena, mõjub lubadusena, et jubedused jätkuvad.

Inimeste kõrvad hakkavad huugama, kuuldes sajandat korda, et (sellisele, jubedale, pretsenditule, lubamatule, hämmastavale, ennenägematule, korduvale, mõttetule, raskele, ohtlikule, ootamatule, kurnavale, täiesti lubamatule) vägivallale pole (mitte mingisugust, mitte mingil juhul, ei iialgi, mitte kunagi, enam, üldse, kahtlemata, ometigi, absoluutselt mitte, vähimalgi määral, teadagi) õigustust.

Reformierakonna 2007. aasta riigikogu valimiste loosung oli viia Eesti Euroopa viie rikkama riigi hulka. Foto: Mihkel Maripuu

Viie rikkama hulka

Loosungite klassika on muidugi valimisloosungid. Üks tuntumaid loosungeid Eestis on lubadus jõuda viieteist aastaga viie jõukama Euroopa Liidu riigi hulka. Selle ümber on tehtud palju sõnu, küll pateetilisi, küll ilkuvaid, aga ma pole märganud, et keegi oleks küsinud lihtsalt ja otse: mis on jõukus?

Poliitikud mõtlevad rikkusest teatud piiratud kategooriates, kasutavad mõõtmisi, mille kaudu saab riike võrrelda, à la SKT isiku kohta. Aga miljonäride maailmast on kuulda ka teistsugust vaadet rikkusele. «Mitte su pangaarve, vaid su investeeringute väärtus näitab su tegelikku rikkust, see on su varandus» – selline on üks võimalik arvamus. Kuid kuhu jäi rikkuse filosoofilisem tähendus?

Tolles valimisloosungis polnud rikkust defineeritud, sest kõik loosungid peavad alati olema just nii lihtkohtlased, et sinna alla mahuks mida tahes, vastavalt vajadusele. Seega ei keela keegi kedagi sellest loosungist aru saamast nii, et tuleb hinnata ära Eesti potentsiaalne turuväärtus, kogu puhta õhu ja vee, kalade, lindude, loomade, tulevikku vaatava turismiperspektiivi ja tulevikus kättesaadavate maavaradega.

Summa tuleb mõtteliselt jagada kodanike vahel ja võrrelda, mida on teistel riikidel vastavalt vastu panna. Midagi sellist pole siiani kellelgi ilmselt kavas, sest kuna igapäevaelu justkui sunniks 24/7 tegelema argise pudi-padiga, ei ole asistel inimestel aega mõtiskleda rikkuse olemuse üle, las loosung töötab omapead edasi!

Olen juba öelnud, et huvitavam oleks teistsugune üleskutse: viieteist aastaga viie kultuursema Euroopa riigi hulka! Jah, seegi on loosung, ent selline, mis algusest peale ei tõmba käima mitte banaalset vaidlust, kui kiiresti SKT kasvada suudab, vaid kaelamurdvalt keerulise ning äärmiselt huvitava vaidluse kultuuri olemuse üle, sest kultuurist saavad kõik erinevalt aru.

Ometi on kultuur üks vähestest päästeparvedest, millel püsides suudab väikeriik Eesti säilitada eneseväärikuse. Aga ainult enesest lugupidaval inimesel, seega ka tervel rahval, on šanss püsima jääda sellises maailmas, kus ühed teisi rahumeeli tapavad, aga pealt- ja kõrvaltvaatajad võtavad vastutust ja deklareerivad, et see on lubamatu – kuni järgmise korrani.

Robotid ja sisserändajad

«Meie rahvastik vananeb, seega jääb töökäsi puudu, seepärast tuleb neid juurde tuua väljast!» «Robotid võtavad ära inimeste töökohad, suur hulk inimesi jääb varsti tööta!» Kumb loosunglik poliitiline refrään on tõepärasem, kumba peab uskuma, sest korraga, ühel ja samal ajal ei saa nad kehtida ega tõepärased olla? Kuid neid vastandlikke hüüatusi võib kuulda isegi samade kõrgeauliste huulte vahelt, üks päev ühte, teine päev teist.

Olen mõnelt poliitikaga tegelevalt inimeselt seda juba uurinud, kuidas saab olla külm ja kuum korraga. Olen saanud vastuseid, millest selgub, et ongi korraga külm ja kuum ning minu viga, kui ma nii ei tunne. Sellist selgituse jagamise stiili nimetas kunagi üks kogenud advokaat vasema kõrva kratsimiseks parema käega ja tingimata kukla tagant.

Sellises robotite ja sisserändajate kontekstis meenub ka tuntud rahvajutt karjapoisist, kes lõbustas end, hüüdes: «Hunt tuleb!» Kui inimesele, kel veel kübe loogikat järel, hüüda ühte kõrva loosungeid robotite ja teise loosungeid sisserännu paratamatusest, siis ei usu see inimene kumbagi.

Üks loosung, mis ei tule kõrgetelt toolidelt, vaid tavaliste inimeste suust, kõlab iga kord pärast sündinud terroritragöödiaid umbes nii: «Elame edasi nagu ikka!» Vale ja enesepettus! Isegi niinimetatud rahulik elu teeb iga inimese päevades ja aastates ootamatuid pöördeid, rääkimata terrorist, mis nina alla on jõudnud. Ei ole tegu ka vapruse ja vastuhakuga, nagu sellist hoiakut on püütud esitada, see on hoopis sammhaaval taganemine. Endist elu enam ei tule, eilne on alati läinud, ja muutma peaks paljut. Kui mitte juba kõike...

Loosungite loosung

Nüüd veel see leierdatud «multikulti». Loosungite loosung. Mida selle all tegelikult  mõistetakse, kas keegi on üritanud sõnastada?

Fotomontaažiga loosung «Emme Multikulti» kantsler Angela Merkelist AfD-partei meeleavaldusel Erfurtis. Foto: JENS MEYER/AP

Tausta selguse jaoks midagi isiklikku.

Saan peale emakeele normaalsel tasemel hakkama kolme keelega ja vähemal määral veel kolmega. Olen elanud ja töötanud ligi 17 aastat välisriikides. Mul on püsivaid sõpru ja kirjasõpru kuues välisriigis (Facebooki ei ole siin arvestatud). Raamatuid ja netiportaale loen pidevalt neljas keeles. Aga rahvuslust pean ma Eesti puhul eksistentsiaalselt oluliseks.

Kui see kõik kokku verbaalselt agressiivseid multikulti-külvivolinikke ei rahulda, siis ma küsin: mida te tahate? Kas tahate öelda, et mu taust pole piisav rahvusvahelise imedemaa mõistmiseks, et mu silmaring on piiratud? Või väidate, et alates kolmanda võõrkeele valdamisest on rahvuslus keelatud, ja pealgi pole rahvuslus moes, ja pealegi on see ohtlik?

Kunagi oli mood, et muna ei tohtinud süüa, olevat ohtlik. Või kas ma peaksin loobuma loogikast, veel etem kui mõtlemisest üldse, ja mitte vahet tegema alandlikel sõjapõgenikel ning näkku irvitavatel majandusmigrantidel? Või kas ma peaksin ajaloo õppetunde unustades pimesi uskuma, et riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide juht- ja sõlmkohtadel on alati eranditult süütud ja ausad, kellest kellelgi pole kas otse või kaude «käsi sees» inimsmugeldusäris, korralikult raha tilkuvates toetusprogrammides vms?

Või kas ma peaksin sõnast «kodumaa» ise maha kriipsutama sõna «kodu»? Ja seejärel avama anonüümseks köndistatud «maa» uksed pärani ja hüüdma pseudovagalt silmi pööritades «tulge kõik!»?

Kas seda võib nimetada multkulti-ja-mina-suhte ammendavaks selgituseks? Mida veel?

Integratsioonist on vorbitud loosungeid. Aga mida teab põgenev inimene, oma mahajäänud maailma ja oma murede või soovide paratamatus lõksus olev, Eesti rehielamu unikaalsusest või siinsete hiite, allikate ja muude pühade paikade tähendusest ja tähtsusest? Isegi kõikidel kohalikel põliselanikel pole need asjad selgeks saanud.

Miks levitada naiivset arvamust, et Aasiast või Aafrikast Põhja-Euroopa väikeriiki saabuvad inimesed õpivad kõik ära eesti keele 14 käänet ja astmevahelduse? Me ju teame, et ka päris lähedalt, praeguse idapiiri tagant tulnute seast pole määratu hulk suutnud seda teha isegi pool sajandit siin elades. Jne, jne.

Usaldus sulab lumena

Kulunud lõimumisloosungite lehvitamise asemel on vaja mõista, et põgenikud tahavad koju tagasi ja võõrsil tahavad nad ühte hoida, need on loomulikud inimlikud tungid. Muud väita on kas ülim naiivsus või pahatahtlik sõnadega žongleerimine.

Kas on unustatud, kuidas käitusid väliseestlased, meie oma sõjapõgenikud ja okupatsioonipõgenikud? Nad hoidsid ühte ja säilitasid eestlust ja igatsesid vabasse koju tagasi.

Milles seisneb loosungite hukutav mõju? Nii loosungite koostamine kui ka loosungitesse uskumine nüristab mõtlemisvõimet ja tõmbavad inimestel lõpuks reaalsuse vaiba jalgade alt. Usaldusest loosungitega vehkijate vastu ei maksa üldse rääkida, see sulab kui juunikuine lumi. Aga kui mõtlemisvõime on nürinenud, usaldus kadunud ja vaiba alt tõmbamise tunne tugevnenud, siis on selliste inimestega manipuleerida tunduvalt lihtsam kui vastupidistel juhtudel.

Muidugi, ennast võib ju lohutada sellegagi, et kõik pole kuld, mis hiilgab, ja kõik pole loosungid, mida öeldakse, aga mina küll ei võtaks sellise lausekonstruktsiooni loogika eest vastutust.