Karmo Tüür: meile on kuulutatud sõda

Karmo Tüür. Foto: Elmo Riig / Sakala

Kui sind rünnatakse, on kaks võimalust: kas hakata vastu või mitte. Mõlemad on selles mõttes halvad valikud, et sa ei tea, millega asi lõpeb, kirjutab politoloog Karmo Tüür.

Pidin hiljuti vastama küsimusele, mida siis ikkagi teha praeguses julgeolekuolukorras, pidades silmas terroriakte ja kasvõi meie lähenevat laulupidu. Laiutasin käsi ja ütlesin midagi stiilis «see ongi uus reaalsus». Alles hiljem taipasin, et selline vastus on kõige halvem, mida saab anda. Sedasorti «uue reaalsuse» allaheitlik omaksvõtmine on iseenda ja oma laste suhtes kuritegelik.

Lääne tsivilisatsioonile on kuulutatud sõda. Terroriaktid toimuvad hajali nii ajas kui ka ruumis, kuid see on äärmuslike islamistide sõjapidamise viis. Seejuures pean vajalikuks teha kohe kaks täpsustust: religioon ei tapa ja mitte iga moslem pole terrorist! Surma külvamisega tegelevad üksikud, enamasti ülejäänud ummaʼst ehk moslemikogukonnast irdunud radikaliseerunud tegelased. Neid on tühine vähemus, kuid nad üritavad rääkida kõigi nimel.

See vähemus üritab üksikute, kuid veriste torgetega provotseerida meid vastama. Soovitavalt vastama konventsionaalse sõja vormis või siis kõigi moslemite vastu suunatud vägivalla vormis, mis omakorda võimaldaks neil mobiliseerida kogu umma n-ö otsustavaks võitluseks.

Meie esimene võimalus on mitte reageerida, lasta asjal sumbuda, loota, et oleme võimelised selle torgete laine üle elama ilma suuri kahjusid kandmata. Teine võimalus on teha just seda, mida meilt oodatakse: puhuda sõjasarve, kuulutada end sõjas olevaks, hakata raginal vastu ja loota, et me oleme tugevamad.

Nagu alati, on ka siin kahe äärmuse vahel või kõrval olemas kolmas variant. Meie parim võimalus on olla jõuliselt ja veenvalt enesekindlad. Tegelikult ka kaitsta neid väärtusi, millesse me usume, eelkõige selliseid nagu kõigi inimeste võrdne õigus elule ja võrdne vastutus seaduse ees.

Surma ihalevatele ja külvavatele tegelastele saab ja tuleb vastu astuda jõuga, kuid seda ei saa ega tohi teha samasuguste meetoditega, nagu teevad seda surmakummardajad – me ei tohi vihata valimatult. Ent kui keegi tõstab Euroopa tänavatel ja/või sotsiaalmeedias Daeshi musta terrorilipu (või ükskõik missuguse muu terrorimärgi), peab ta teadma, et teda koheldakse terroristina.

See tähendab vabaduse ja turvalisuse vahelise tasakaalupunkti nihkumist vabadusest eemale. See tähendab lisavolitusi eristruktuuridele. See tähendab vajadusel ka automaatureid tänavatel ja muid heidutuselemente. Suuremaid kulutusi jõustruktuuridele kuni Euroopa ühtse piirivalvesüsteemini välja. Kuid praegusel hetkel peame tunnistama, et oleme sõjaseisukorrale väga lähedal.

Me ei tohi seda sõda vastu võtta, vähemalt mitte nende tingimustel. Me ei tohi ette alla anda ega minna lausvaenamise teed, vaid peame saatma surmaihalejatele ja hirmukülvajatele selge sõnumi: «Me oleme tugevamad.»