Tarmo Soomere essee: loodusvarad kui riigi põhikapital

Tarmo Soomere. Foto: Avo Seidelberg

Ilu on ikka vaataja silmades ja sõltub ka sellest, millise nurga alt ja mis ajahetkel vaadata. Noortena kipume mõtlema, et oleme saanud oma keskkonna, looduse, ühiskonna, kultuuri ja ka maapõue päranduseks (esi)vanematelt. Keskeas panustame selle kõige ümberkujundamisse. Vanemaks saades mõistame, et oleme planeedi, keskkonna ja eelkõige taastumatud loodusvarad võtnud laenuks järgnevatelt põlvkondadelt.

Small is beautiful (väike on ilus – ingl k), tavatsetakse öelda, mõtlemata, kui olulist rolli mängis see fraas majandusteoorias. Selle tõi käibele inglise majandusteadlane Ernst Friedrich (Fritz) Schumacher (1911–1977). Ta oli paarkümmend aastat Ühendkuningriigi söetööstuse nõukogu esimene majandusnõunik; üks neist, kelle ettenägelikkus aitas panustada ulatuslikult Briti majanduse toibumisse pärast Teist maailmasõda. Kõnesolev fraas iseloomustab tendentsi, et väikesemahuline, hajutatud tootmine ja selleks sobivad tehnoloogiad innustavad sageli inimesi märksa rohkem kui suurtootmine.

Schumacher väitis, et kaasaegne majandus ei ole jätkusuutlik juba selle tõttu, et loodusressursse tõlgendatakse kui tuluallikat. Tegelikult peaks taastumatuid ressursse käsitlema kui põhikapitali ning majandus kukub kokku siis, kui see kapital on ammendatud (nt fossiilkütused ära kasutatud). Teine etteheide oli tollase majandusliku mõtlemise võimetus tajuda erinevate ettevõtmiste jaoks sobivaid mõõtmeid ning arvestada inimeste arvamusi, vajadusi ja piiravaid tegureid.

Eesti on väike, aga mitte tingimata ilus selles mõttes. On ka väiksemaid. Maailma väikseim sõltumatu vabariik on Nauru Vaikses ookeanis. Elanikke alla 10 000, seega vähem kui Haapsalus, ning pindala vaid 21 ruutkilomeetrit, mis on õige natuke suurem kui Naissaar.

Saarel leidus rohkelt fosforirohket guaanot. Selle kaevandamine tõi nii palju tulu, et 1970ndatel oli naurulaste sissetulek elaniku kohta maailma tipus. Praeguseks on 80 protsenti saare pindalast läbi kaevandatud ning üle 90 protsendi metsast hävinud. Looduskahjustusi püüti leevendada ning kaks kolmandikku tuludest investeeriti pikaajalistesse fondidesse. Need pidid tagama korraliku sissetuleku pärast fosforiidivarude ammendumist.

Aga ka investeerimist tuleb osata. Kui 1991. aastal oli fondide väärtus 1,3 miljardit dollarit, siis aastaks 2002 vaid 138 miljonit dollarit. Majanduslikust kindlustatusest ei saa enam rääkida. Pigem on riik pankroti äärel, teenides rahapesu ja immigratsioonilaagri pidamisega. Teisisõnu, 20 aastaga kukuti tipust näoli mutta.

Ootamatud probleemid ilmnesid mujal. Naurust on saanud riik, kus rasvunud inimeste hulk rahvastikust on kõige suurem: 97 protsenti meestest ja 93 protsenti naistest on ülekaalulised, 72 protsenti rasvunud meditsiinilises mõttes. Riigis on maailma kõrgeim teist tüüpi diabeedi levik. Üle 40 protsendi saareelanikest on suhkruhaiged. See ei ole hariduse puudujääk: 97 protsenti täiskasvanuist on kirjaoskajad ja kohapeal paikneb ülikooli kampus.

Õppida on sellest loost palju (vt näiteks Eesti Ekspress, 12.05.2012). Kõigepealt, kindlasti ei saa mistahes hinnaga rikkaks pürgimine olla ühe rahva peamine ülesanne. Veel olulisem on, et maapõuevarade kasutamine on tugevas korrelatsioonis mitte ainult looduskeskkonna seisundiga, vaid ka inimtervise, ühiskonna sidususe ja kultuuri järjepidevusega. Kui majanduse laostumise saab veel kuidagi ajada kellegi süüks, siis haritud inimeste tervise allakäigul on sügavamad põhjused. Seetõttu tuleb kindlasti küsida, mis juhtub ühiskonnaga, kes võtab kasutusele unikaalsed taastumatud loodusvarad, ning millele peaksime seda tehes tähelepanu pöörama.

Sisemajanduse kogutoodang (SKP) inimese kohta paigutab meid pigem arenguriikide sekka. Oleme vähendanud vahet rikaste riikidega, aga pigem selle arvelt, et neil on viimastel aastatel kehvasti läinud. Nende rikkus tuleb efektiivsemast tööst. Tootlikkus on Eestis (ka suhtarvudes) ühe inimese kohta üle kahe korra madalam kui Põhjala riikides. Osa vahest tuleneb sellest, millist rolli me rahvusvahelistes väärtusahelates mängime. Klassikaline tootmine, kaevandamine, esmane väärindamine (nt sorteerimine või prahi eemaldamine) ja transport toovad kasu, aga vähe ning paiknevad pigem mugavustsoonis.

Üha suurem osa lisandväärtusest luuakse teadmuspõhiselt. Ühes paja servas insenerimõtte rakendamise, uute ja löövamate toodete väljamõtlemise, disaini ning ideaalis tippteaduse nutikate rakenduste kaudu. Teises paja servas efektiivse logistika, turunduse ja ideaalis eriti väärtusliku brändi kaudu ehk samu asju kallimalt müües.

Sisuliselt rikkamaks saaksime siis, kui suudaksime parandada Eesti ettevõtete kohta globaalsetes väärtusahelates. Nii tootlikkuse kui ka loodetavasti üldise heaolu kasvu saavutamiseks peab kasvama kõrgema lisandväärtusega tegevuste osakaal. See on üldjuhul võimalik vaid siis, kui majandusstruktuur muutub teadmusmahukamaks. Tähtis pole enam see, milliseid tooteid riik valmistab, vaid see, missuguseid tegevusi riik tootmisahelas teeb, ütlevad OECD spetsialistid.

Mida kõrgemal väärtusahelas toimetavad meie ettevõtted, seda enam on neil vaja ülikoolide ja teadusmaastiku tuge. Peter Drucker (1909–2005) on öelnud, et rikkuse allikaks on teadmine; nüüdisaegse sõnaga teadmus. Kui rakendame selle tuntud ülesannete lahendustele, muutuvad protsessid efektiivsemaks ja tootlikumaks. Kui rakendame teadmuse uute ülesannete lahendamiseks, on tulemuseks innovatsioon.

Teadus- ja arendustöötajate vähesus on üsna kindlalt üks meie riigi arengu pidureid. World Economic Forumi riikide konkurentsivõime summaarses indeksis 120 näitaja alusel oli Eesti 2015/2016 Ida-Euroopa riikidest parimal (30.) kohal 140 riigi hulgas. Väga head (20. ja 22. koht) olime kõrghariduses ja teadusinstitutsioonide kvaliteedi lõikes.

Suurimaks nõrkuseks on inimeste hoidmine. Teadlaste ja inseneride olemasolu ja kättesaadavuses olime 73. kohal, võimekus hoida talente paiknes 93. kohal ja võimekus meelitada siia talente oli 86. kohal. Teisisõnu, meie nõrkus on inimeste motiveerimises ehk neis aspektides, mille eest Schumacher hoiatas ja mis Peter Druckeri arvates pärsivad efektiivsust ja innovatsiooni.

Haigutavat lünka maavaradele fokuseerunud teadusmaastikul demonstreeris maapõue konverentsil ilmekalt Ene Kadastik haridus- ja teadusministeeriumist. Ilma tippteaduse olemasoluta või seda genereerimata on äärmiselt riskantne hakata arendama niivõrd tähtsat valdkonda, nagu seda on maapõue kasutus. Eriti kui vaatleme sealseid ressursse kui põhikapitali.

Millegi tegemiseks vajame kolme sammast: ideed, ressursse ja inimesi. Inimesi, kes suudaksid näha asju laiemas plaanis ja mõelda raamidest välja. Nii tehnika- ja tehnoloogiaspetsialiste, insenere, doktorikraadiga tegijaid kui ka tippteadlasi. Nemad moodustavad kolmanda samba. Kui see on puudu või vildakas, võib mõni asi ju õnneks minna, aga koore riisuvad tõenäoliselt ikka need, kes asju läbi ja lõhki tunnevad.

Seega tuleb vastav teadus luua või taastada. Sellele pole alternatiivi. Vastutustundetu oleks loota, et saaksime oma teadmised-oskused kätte populaarsetest ülevaadetest või internetti pandud näidetest.

Kui ammutame teadmised monograafiatest, oleme ca 10 aastat teaduse eesliinist maas. Kui orienteerume konsultatsioonifirmade soovitustele, oleme 15–20 aastat maas. Ehk sama palju, kui kulus Naurul tipust mutta langemisele.

Selles aspektis liigume praegu kursil, mis ei tõota midagi head. Teaduse kogurahastusest tuleb umbes pool Euroopa Liidust ning rahasummad kipuvad vähenema. Suhtarvudes on kadunud lootus jõuda ühe protsendi läveni SKPst maksumaksja rahakotist või kolme protsendi läveni koos ettevõtluse panusega. Suur hüpe 2011–2012 oli seotud investeeringutega põlevkivikeemia sektoris ja väga tõenäoliselt ei kordu niipea.

Allapoole minev trend on pea igal pool. Selle asemel et järgida teed, mis võiks viia viie rikkaima riigi sekka, kukume vastavatel graafikutel lausa kivina. Viimane kants on suhteliselt suur osakaal SKPst teaduse finantseerimises maksumaksja eelarvest teiste Euroopa riikidega võrreldes, aga sellegi säilitamine tundub olevat karm väljakutse.

Uute tippspetsialistide kasvamist loodame vastu igasuguseid ootusi. Näiteks doktoriõpinguid toetame summas, mis praegu alla miinimumpalga ja alates 2018 ligikaudu pool keskmist palka. Selles kontekstis on Eesti teaduse praegune äärmiselt kõrge tase lausa mõistetamatu anomaalia.

Sellele sekundeerib mure, et Eestis (nagu paljudes teistes riikides) teadus ei jõua majandusse. Teadus pole ju midagi muud kui uute oluliste teadmiste saamine ja nende kommunikatsioon teistele. Kuidas see saab tarkuseks ja efektiivsuseks, sõnastas Peter Drucker. Mõned lihtsad soovitused neile, kes tõsiselt tahavad valida teadmispõhise majanduse tee.

Esiteks, tippteaduse ja rakendusteaduse vastandamine on põhimõtteliselt vale. Teiseks, rakendusteadus ilma tippteaduse toeta on enamasti küündimatuse varjamine; vahel lausa raiskamine. Kolmandaks, mistahes strateegia või poliitika ilma tippteaduse toeta jääb väga tõenäoliselt töötama tühikäigul.

Artikkel põhineb maapõue konverentsil «Ühisvara uus tulemine – arengusuunistest tulemusteni» peetud ettekandel Kultuurikatlas 10.05.2017