Kuidas tulla toime uues, üha keerukamaks muutuvas maailmas, küsib Tartu Ülikooli makroökonoomika dotsent ja Eesti Panga ökonomist Lenno Uusküla.
Lenno Uusküla: iga päevaga muutume aina rumalamaks (15)
Inimvõimete piir nihkub iga päev ja inimkond saab järjest targemaks. Me oskame üha kaugemale kosmoses lennata, teha telefon-fotoaparaat-mängukonsoole, mis mahuvad taskusse, ning hoiame tervist paremini, elades pikki aastaid tervena.
Igaüks meist jääb aga iga päevaga aina rumalamaks, kui mitte absoluutskaalal, siis kindlasti suhtes inimvõimete piiriga. 50 aastat tagasi oli peaaegu igaüks võimeline telefoni lahti lammutama ja tegema valmis samasuguse või vähemalt töötava telefoni taas kokku panema. Nüüd ei tea, kuidas telefoni avadagi, rääkimata lootustest mõista, mida need jupid seal sees teevad. Sama lugu on enamiku igapäevase tehnikaga.
Samuti on ühiskondlikud protsessid muutunud ülimalt keeruliseks. Sada aastat tagasi oli riigi roll hoopis teistsugune, majanduspoliitika oli lihtne ja puudusid paljud toetused, mida peame tänapäeval iseenesest mõistetavaks. Nii ootame töötuks jäänuna abiraha, aga kui palju töötutoetust on hea ühiskonnale kui tervikule? Või kui suures ulatuses vabakaubandust on mõistlik? Kes nendest otsustest võidavad ja kaotavad? Seda on kodanikuna võimatu hinnata.
Keda usaldada?
Üha enam peame usaldama asjatundjaid, spetsialiste, analüütikuid ja teadlasi, kes räägivad, kuidas asjad «päriselt» on. Aga üha raskem on leida usaldusväärseid spetsialiste, lehed kirjutavad iga nädal küll libatreeneritest, küll libapsühholoogidest ja erahuvidega majandusanalüütikutest. Reaktsioonina infomürale ja lootes taastada usaldusväärsust, on paljudel erialadel erialaeksamid, kutsetunnistused, kõiksugu load, aga kui palju reguleerimist on mõistlik, seda me jälle ei tea.
Daniel Kahneman kirjutab oma teadustöös ja populaarses raamatus «Kiire ja aeglane mõtlemine», et kiire mõtlemine ja intuitsioon, mis töötab väikese pingutusega, toimib hästi igapäevaelus lihtsate ja kiirete valikute juures, kuid teeb tihti ekslikke järeldusi keerulistes küsimustes. Keeruline analüütiline mõtlemine on osa aeglasest mõtlemisest, mis on vaevarikas, kuid annab targemaid vastuseid.
Inimesena saame oma (suhtelise) rumalusega uutes arenevates valdkondades hakkama kahte moodi. Üks võimalus on seda tunnistada – mis on väga raske – ja püüda leida usaldusväärset infot. Usaldusväärne info ei tule tihti ise lihtsalt kätte ning on taas osa aeglasest mõtlemisest.
Teine võimalus on hüljata kogu see keeruline maailm ja väita, et seda pole olemas või et see on kahjulik (kiire mõtlemine). Nii taastame oma «terve mõistuse». On mõnus elada teadmisega, et maailm on lapik, inimene pole Kuu peal käinud ja vaktsiinid on hoopis vandenõu inimeste alistamiseks. Kuna maailm on üha keerulisem, siis on järjest raskem mõista, mis meie ümber toimub, ning see võib põhjustada populismi kasvu.
Kui teed keerulist asja, siis see võtab palju aega ja lihtsate lugude jaoks jääb vähe aega. Kas lihtsate lugude jutustamist hinnatakse, kas peaks hindama? Ühendkuningriigis tegutsevate ülikoolide hindamisel võetakse arvesse mõju ühiskonnale. See ei ole naljaasi, võimest seletada, mida ja miks me teeme, võib väga kiiresti saada eksistentsiaalne küsimus teaduse tegemisel, nagu näitab juba praegu kliimateadlaste olukord Ameerika Ühendriikides.
Ka Ühendkuningriigis on hädasti vaja uurivate inimeste paremat sidet iga kodanikuga. Olgu neil Euroopa Liidus sees või väljas parem, kuid diskussioon sisaldas vähe kontrollitud ja häid argumente, rohkem pidid kodanikud hääletama infomüra ja paanika taustal. Kuna sotsiaalteadlased suudavad tõesti pakkuda vastuseid paljudele küsimustele, siis võiksid 21. sajandi valijad mõista, mida nad tahavad ja kuidas seda saavutada.
Hädavajalik suhtlus
Suhtlus on see, mis võimaldab hoida seda maailma ja säilitada tervet mõistust, mis on meile kõigile vajalik. Ärge unustage, et igaüks meist, ka need, kes on oma valdkonnas eksperdid, jäävad inimkonna teadmiste piiri suhtes iga päevaga rumalamaks.
Nii peavad asjatundjad, spetsialistid, analüütikud ja teadlased, kes otsivad iga päev vastuseid keerulistele küsimustele aina keerulisematel viisidel, leidma aega, et otsida oma avastustele lihtsaid seletusi ja püüda seda teha rohkematele inimestele atraktiivseks. Lõppude lõpuks konkureerime oma ideedega mitte ainult teadlaste maailmas, vaid ka päriselus.
Ka teaduse kvaliteedi hindamine on muutunud teaduse arenedes keerulisemaks. Oli aeg, mil üks inimene võis olla tippteadlane mitmel erialal. Nüüd ei suuda alati majandusteaduse ja ökonomeetriaga tegelejad omavahelgi kontrollida töö kvaliteeti, sest oleme niivõrd spetsialiseerunud oma valdkonnas teadmiste piiri edasiviimisele.
----------------------------
Jälgi diskussiooni!
Laupäeval, 27. mail on Tartus Põhjamaade ökonomeetriavõrgustiku konverentsil arutlusring «Milliseid analüütilisi oskuseid vajavad keskpangad ja finantssektor?».
Diskussioonist võtavad osa Eesti Panga president Ardo Hansson, Swedbanki direktor Robert Kitt, Leedu keskpanga juhatuse liige Marius Jurgilas, Soome keskpanga majandusuuringute osakonna juhataja Jouko Vilmunen ning Taani keskpanga vanemnõunik Kim Abildgren. Otseülekannet üritusest näeb aadressil http://www.uttv.ee.
Ökonomeetria on viis andmete tõlgendamiseks, kasutades üht osa majandusteadusest, mida nimetame economics’iks. Ökonomeetria annab võimalusi andmeid paremini mõista ning aru saada, kuidas on sündmused omavahel seotud.