:format(webp)/nginx/o/2017/06/09/6766001t1h8338.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/05/06/6628667t1he6a6.jpg)
Mis on Ameerika presidendi maailmaturnee tagamõte, küsib politoloog Karmo Tüür.
Karmo Tüür: Trumpi turnee tagamaad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika president Donald Trump armastab, kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».
Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.
Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.
Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.
Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia ... ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.
Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.
Seekord on kõik vastupidi. Suur valge pealik tellis takso ... antud juhul siis oma Lennuki nr 1 ... ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.
Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.