Peeter Espak: president Kaljulaidil pole õigus

Tartu Ülikooli usuteaduskonna võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak. Foto: Margus Ansu

Tartu Ülikooli võrdleva usundiloo vanemteadur Peeter Espak kirjutab, et ilmalikkus ei taga ühiskonna turvalisust.

Manchesteri terrorirünnaku järgses intervjuus mainis president Kersti Kaljulaid, et Eesti on rangelt ilmalik riik, mis pidavat garanteerima ühiskonna suurema turvalisuse. Võimalik, et ta viitas asjaolule, et kuna riik ühtegi kirikut või usku enda institutsioonide osaks ei loe, ei teki ka usulisi konflikte vastavalt pinnalt.

Kõige rangemalt ilmalik ja kõike usuga seotut avalikust sfäärist välja tõrjuv riik Euroopas on aga Prantsusmaa. Sealne olukord ekstremismi leviku osas näib olevat hullem kui enamikus teistes Euroopa riikides. Kaasa arvatud Inglismaal, kus on riigikirikuks Inglise Kirik, mille kõrgeimaks peaks on vormiliselt Ühendkuningriigi usu kaitsja tiitlit kandev protestandist monarh. Luteri kirik on siiani sisuliselt riigikirikuks näiteks Taanis ja nii Norras, Rootsis, Soomes, Islandil, Maltal, Kreekas, Bulgaarias kui paljudes teistes maades on kristlikud kirikud riigiga eri toimingute ja seadusandluse kaudu seotud.

Padukatoliiklikus Poolas reguleerivad aga riigi ja kiriku suhteid eri tavad ja seadused. Erinevalt USAst, kus kristlaste, juutide, mormoonide Jumal on pidevalt kohalolev pea iga poliitiku retoorikas ning valdav osa rahvast on ühemõtteliselt usklik, ei ole Euroopas üldiselt tavaks religioossust või viiteid kõrgematele jõududele avalikus sfääris ülemäära eksponeerida. Seost suurema turvalisuse ja rangelt ilmaliku riigi vahel ei paista aga kuskilt, pigem ehk isegi vastupidi.

Islam peaks üldjuhul aktsepteerima kristlust kui lubatud, kuid alama kategooria monoteistlikku raamatureligiooni, mille esindajad on kaitstud. Samas «uskmatu» tapmine ei tohiks ekstremistile suuremat sorti moraalseid dilemmasid tekitada. Islamiäärmuslase seisukohalt ei vääri oma «juured» kaotanud lääneriigid mitte mingit austust, seetõttu nähaksegi neid vast üha rohkem just hõivatava sõjatandrina. Ei maksa analüüsida peatselt paradiisis neitsite seltsis igavest aupaistet lootvat äärmuslast meie lääneliku ja ilmaliku loogika seisukohast.

Kalifaadi loomine ja uue jumala ajastu saabumise eest võitlemine ei ole teisenenud meeleseisundiga terroristi jaoks mitte lootusetu ettevõtmine lihtsalt «hirmu ja vaenu külvamiseks», vaid tõeline ja kõige õigem reaalsus. Nagu ka marksismi-leninismi usu fanaatikutest bolševike uue maailmaajastu repressioonide all kunagi oma rahvas, kannatavad praegu kõige enam just Lähis-Ida rahvad ja moslemid ise. Euroopas endas oleme aga tihti tunnistajaks selgele sümpaatiale näiliselt jõulisele ja võiduteel olevale surmakultusele.

Valdav osa moslemitest on üle maailma rahus elada tahtvad inimesed, kellel pole mingit erikalduvust vägivallale. Olukorras, kus vägivalla õhutamine kõikide vabaduste, õiguste ja sotsiaalgarantiidega kaitstud äärmuslaste poolt usuvabaduse sildi all on kontrolli alt väljunud ning rahumeelset ja töökat elanikkonda ei suudeta enam kaitsta, võidaksegi omale väga lihtsalt valida see pool, mis on kuskil kogukonnas või asumis jõupositsioonil.

Hetke oludes ei sõltu religioosse terrorismi ja ekstremismi levik mitte riigi ilmalikust või vaimulikust olemusest, kuivõrd turvalisusoludest. Eriti sellest, mil määral on viimaste aastakümnete jooksul jõustruktuuridel olnud luba ja vahendeid potentsiaalselt ohtlikke radikaale riigist eemaldada ja nende tegevus seaduslikult lõpetada.

Ka sellest, kuivõrd on teatud radikaalsed inimõigusgrupid suutnud takistada võitlust usuäärmuslusega inimõigusi kurjalt ära kasutades ja islamofoobia-sildiga ähvardades (sh kriitilisi moslemeid ja araablasi endid). Selgelt nähtavast usulisest äärmusest tulenev vägivald, mille potentsiaalseks märklauaks on teiste hulgas homoseksuaalid ja juudid, sõnastatakse aga ümber hüpoteetiliseks üleüldiseks (maskuliinseks) vägivallaks, mille ürgne esindaja olevat hoopis valge põliseurooplane ise. Ka vihkajalik eestlane, kes ometi pole kogu oma ajaloo vältel mitte kedagi koloniseerinud.

Ohvrist tehakse süüdlane ja süüdlasest ohver. Usuvabadusest ja mitmekultuurilisusest nende sõnade positiivses tähenduses on vormitud ühe kitsa maailmanägemuse eelisõigus kõikide teiste ees. Ka ilmalikkus oleks paiguti justkui kohus ja traditsioonidest (sh kristlikest) loobumine nõue, et üks väidetavalt allasurutud kogukond ei oleks enam nii kuri.

Kuidas positsioneerub euroopalikus usu, ilmalikkuse ja riigi suhete tõlgenduste paljususes aga Eesti Vabariik? Riigi alusdokumendiks ja 1920. aasta põhiseaduse baastekstiks oli kahtlemata 1918. aasta veebruaris vastu võetud iseseisvusmanifest, mille järgi «Kõik Eesti vabariigi kodanikud, usu, rahvuse ja poliitilise ilmavaate peale vaatamata, leiavad ühtlast kaitset vabariigi seaduste ja kohtute ees». Paatosliku dokumendi lõpuosas leiame aga Jannseni kirja pandud tulevase Eesti hümni sõnad, milles uuele riigile soovitakse Jumala kaitset.

Esimese põhiseaduse preambulisse lisatakse alguslausena, et kogu dokument on koostatud Eesti rahva nimel «kõikumatus usus ja vankumatus tahtmises luua riiki». Ka praegu kehtiva põhiseaduse preambuli «kõikumatut usku» ei anna taandada ainult «ilmalikuks». Iseasi, kuidas põhiseaduse koostajad ja rahvahääletustel heakskiitjad on vastavat «usku» tõlgendanud.

Usklik näeb selles kinnitust oma usu olulisusele; mõni teine aga uskumist oma maasse, metsa või riiki kui «vaimsesse» nähtusse. Ateist aga saab tõdeda, et tegu on lihtsalt lootuseväljendusega riigi kestmisse. Ükskõik millist Eesti riigi aluseks olevat dokumenti või ka tavapraktikat vaadates ei ole Eesti riik oma olemuselt ei ilmalik ega vaimulik. Riigikiriku puudumine ei tähenda nõuet usuvastasuseks. Meie õigusruum garanteerib kirikute vabaduse riigiinstitutsioonide sekkumise eest; samas annab usuühendustele ja nende liikmetele kõik õigused osaleda kodanikuühiskonna osana riigi elu kujundamises.

Sekularismi kui usuvastast filosoofiat või prantsuspärast arusaama (laïcité) hoiduda ükskõik millistest usulistest nähtustest riigiasjade ajamisel ei võimalda meil kehtiv põhiseadus rakendada. Erinevalt Prantsuse konstitutsiooni esimesest artiklist ei nimeta meie põhiseadus Eestit ilmalikuks riigiks. Keeldu kasutada ususümboleid riigiga seotud ametikohustuste täitmisel või nõuet ükskõik millist ametit pidavale inimesele mitte väljendada soovi korral usulisi või ka ateistlikke arvamusi, kui need ei ületa kõlbluse piire, ei ole võimalik meil kehtestada.

Saame ehk väita, et Eesti riik on usuliselt neutraalne – ei ilmalik ega vaimulik nähtus, mille ülesandeks on garanteerida turvaline kooseksistents eri maailmanägemustele, sh islamile. Kui aga öelda riigi kohta «rangelt ilmalik», ei näiks see enam põhiseaduse mõttega kooskõlas. Sellisel juhul propageeriks riik ühte konkreetset maailmavaadet või usudoktriini teisi välistades.

Kui ilmalik või vaimulik on Eesti riigi kõrgeim võim – tema kodanikkond? MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi viimase 2017. aasta väärtushinnangute uuringu järgi pidas ennast mingi kindla usu või usulahu tunnistajaks kõigest viiendik Eesti kodanikest. Küsimusele «Kas te usute kõrgemate või üleloomulike jõudude olemasolu?» vastas aga üle poole jaatavalt ning 44% eitavalt (jah 23%, pigem jah 28%, pigem ei 21%, ei 23% ning vastust ei osanud öelda 5%).

Elu pärast surma usub aga ligikaudu neli inimest kümnest. Sellises olukorras ei ole tegelikult ei «uskujatel» ega «uskmatutel» õigus teiselt poolelt või ka riigilt nõuda ei ilmalikkust ega vaimulikkust, vaid eelkõige põhiseaduse vaimus austada kõikide õigust uskuda sellesse, mida ta ise õigeks peab, kuniks see ei ohusta turvalisust või ei õhutata vägivallale ja diskrimineerimisele.

«Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta» on kirjas meie põhiseaduses. Kui kuskil on Islamiriigi- sarnane liikumine, mis on kuulutanud kogu Euroopale ja sealhulgas kaks kodanikku terroris kaotanud Eestile sõja eesmärgiga võtta meelevaldselt elusid, garanteerib ka turvalisuse eelkõige jõustruktuuride efektiivne mõistuse ning seaduse piires takistamatu tegevus.

Efektiivselt suudab riiki kaitsta hea väljaõppe ja adekvaatsete teadmiste pagasiga vaenlast õigesti identifitseeriv ja nimetav korrakaitsja või «sõdur», hoolimata tema riigi või isiku usulistest veendumustest. See on ka ainus, mida surmakultuslane päriselt kardab – selleks on hirm tugevama endast lugu pidava ja õiglase vastase ees, kelle eest pääseb ainult kas põgenedes või kohanedes. Kõige enam soodustavad aga terrori jätkumist ja kasvamist nende ideoloogide arvamusavaldused, kes väidavad, et meelevaldne elude võtmine on uus normaalsus, millega tuleb harjuda. See on ka peamine põhjus, miks osas Euroopa riikides on olukord kontrolli alt väljunud.

Oma soovis ehitada Euroopasse uus mütoloogilis-religioosne õndsusajastut lubav utoopia, on mõnekümne lapse hukkumine lihtsalt ebameeldiv, kuid talutav statistika, millega me pidavat lihtsalt leppima uue normaalsuse osana «päris eurooplaseks» kasvamise protsessis. Filosoofiline õpetus ja ideoloogia seatakse inimelu pühadusest kõrgemale. Kas tuleb ajaloost tuttav ette?