Priit Pullerits: langenu jääb üksi (1)

Priit Pullerits
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Priit Pullerits
Priit Pullerits Foto: Margus Ansu

Kes ei tahaks võitjaga ühele pildile ronida? Aga kui võitja asub parajasti kaugel, Itaalias, tuleb end tema aupaistesse seadmiseks kasutada moodsat tehnoloogiat. Nagu tegid seda eelmise nädala keskel mitu tuntud poliitikut, kes kuulutasid Twitteris oma vaimustust, kui Anett Kontaveit võitis Rooma tenniseturniiril maailma esireketit sakslanna Angelique Kerberit.

Ega vaimustuse väljendamine ole keelatud. Sportlased selleks sporti teevadki, et neile saaks kaasa elada. Aga kahjuks, nagu osutab Tanel Kangerti üleeilne traagiline saatus Itaalia velotuuril, pole juhul, kui sind tabab valus, lausa traumeeriv ebaõnn, loota noiltsamadelt võiduvaimustust väljendanud poliitikutelt isegi lohutavat õlalepatsutust.

Õlalepatsutus on muidugi viimane, mida Giro d’Italial liiklusmärgile otsa kihutanud ning õlavarreluu murdnud Kangert ootab ja vajab. Kuid head ja hoolivad sõnad, mis tuleks südamest, võiks väikse palsamina mõjuda küll.

Ent Eesti poliitikud ilmuvad spordis areenile kahjuks üksnes siis, kui saab ülistada võitjaid. Eelmine peaminister Taavi Rõivas rõkkas Twitteris pärast Kerberi langemist: «Milline suur võit Anett Kontaveitilt!» Nüüdne peaminister Jüri Ratas õnnitles Eesti tenniseneiut oma kõnes Eesti julgeolekupoliitikast: «Meie eneseusk, tugevus ja imidž saavad Kontaveidi võidust jaksu!» Rääkimata veidi madalama lennuga poliitikutest, nagu Marko Mihkelson ja Jaak Madison, kes samuti kiitsid Twitteris ülevoolavalt Kontaveiti.

Ent kui üleeile langes dramaatiliselt Kangert, mis, tunnistagem, pidi olema igale spordisõbrale palju suurem šokk kui Kontaveidi võit Kerberi üle, ei tõtanud ükski poliitik sellest väljagi tegema.

Mis siis, et jalgrattasõit on sama suur maailmaala nagu tennis. Mis siis, et Kangert oli tegemas oma elu parimat sõitu, tõusnud Giro d’Italial 7. kohale. Mis siis, et Giro on rattaspordis palju kõvem võistlus, kui on WTA Rooma turniir tennises. Mis siis, et Kangert oli just päev enne õnnetust kinnitanud, et vorm läheb järjest paremaks. Raske, lausa võimatu oli vähegi spordist huvitujail talle mitte hingest kaasa elada.

Poleks Kangert üleeilselt etapilt haiglasse sattunud ja oleks ta saabuval pühapäeval lõpetanud Giro esikuuikus või esiviisikus – aga miks mitte koguni kolmandana? –, oleks poliitikud küllap jälle oma Twitteri-nupu üles leidnud ning enda näo ja nime Kangerti suure saavutuse valgusse seadnud. Ei saa välistada, et ehk oleksime saanud kuulda isegi mõne kohaliku vipi õnnitluskõnest talle.

Aga nüüd on Kangertil luud katki, Giro pooleli ja hooaeg lõppenud. Kuid Eesti spordilembeste poliitikute seas ei leidu ühtegi, kes võtaks vaevaks Twitteris kuulutada: «Pea püsti, Tanel! Haavad paranevad, küll tuled sama tugevana tagasi.»

Kaotaja, nagu Eestis kombeks, jääb oma hädaga üksi. Ju pole mõnel mehel süda õiges kohas, kui poliitiline omakasu ei paista.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles