Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Sirje Kiin: Reformierakonna ettepanek lasteaiad eestikeelseks teha on silmakirjalik ja küüniline

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Sirje Kiin tutuvustas oma venekeelset Underi monograafiat ka Viljandis. | FOTO: Elmo Riig / Sakala

Iga kord kui Eestis hakkavad lähenema valimised, tuleb kas Keskerakond või Reformierakond välja rahvuslikku lõhet süvendavate poliitiliste lubadustega: üks lubab midagi venelastele ja teine lubab midagi eestlastele, kirjutab Sirje Kiin.

Ikka ja jälle puhutakse üles vastandlikud rahvustunded, et siis kõrgetel lainetel purjetada järjekordse valimisvõidu poole, adumata või hoolimata, et tegelikult töötatakse ühiskonna jätkuva lõhestamise, mitte liitmise ega sidustamise nimel, Vene saatkonna häämeelest rääkimata. Seni kuni meie, valijad, ikka ja jälle selle vana, räbaldumise tõttu täiesti läbipaistva mänguga kaasa läheme, ei hakka küll midagi muutuma.

Sügiseste kohalike valimiste eel ongi Reformierakonna tõenäoline Tallinna linnapea kandidaat Kristen Michal taas tulnud välja justkui uhiuue toreda ideega, et kogu Eesti haridussüsteem võiks lasteaiast alates olla üks ja eestikeelne: «Nii kaoks ka Keskerakonna kasutatav pinnas eesti- ja venekeelsete inimeste vastandamiseks ja erineva jutu rääkimiseks erinevates auditooriumites,» ütles Michal. Kuidas küll tulite selle mõtte peale, tahaks hüüda. Tere hommikust! Tule eile meile!

Eestikeelsele õppele üleminek on vana lugu

Juba 1998. aastal (st ligi 20 aastat tagasi) oli Isamaaliidu programmis seatud siht, et kogu riikliku hariduse andmine toimuks eesti keeles kõigis astmetes: lasteaias, põhikoolis ning gümnaasiumis.

Ligi veerand sajandit tagasi, 1993. aastal, kehtestas Mart Laari esimene valitsus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse, mille kohaselt pidanuksid kõik venekeelsed gümnaasiumid aastaks 2000 üle minema eesti keelele, mida aga ei juhtunud; seejärel pikendati seadust 2007. aastani ning seejärel lasti tal vaikselt unustusse vajuda, sest tegelikult seadust ellu viia ei suudetud.

Miks ei saanud ei Isamaa ega Isamaaliit üksinda haridussüsteemi eesti keelele üle viia? Esiteks sellepärast, et tubli koalitsioonipartner ning seejärel ligi 17 aastat peaministri rollis olnud Reformierakond seda sugugi ei tahtnud. Teiseks sellepärast, et Edgar Savisaare juhitud Keskerakond vajas oma vene häälte kogumiseks keelepoliitilise lõhe süvendamist, mitte kinnikasvatamist.

Kolmandaks käis äge Venemaa infosõda Balti riikide keelepoliitika vastu, kus Eesti ja Läti valitsusi süüdistati nn vene vähemuse keelelises ja rahvuslikus diskrimineerimises, ja ega see sõda pole lõppenud. Neljandaks käisid Eestis vahetpidamata rahvusvaheliste organisatsioonide esindajad, kes manitsesid Eesti valitsust mitte rahvuspilli lõhki ajama, sundides väheseidki kavandatud lõimumismeetmeid aeglustama või koguni peatama.

Praegu kehtib kompromissnõue, et venekeelsetes gümnaasiumites õpetataks 60% aineid vene ja 40% eesti keeles, kuid sellegagi on olnud suuri raskusi, sest ikka veel pole suudetud piisavalt koolitada eestikeelseid aineõpetajaid vene koolidele, ja kui neid ongi koolitatud, ei pruugi nad vabatahtlikult minna tööle vene koolidesse, sest sealne keskkond või muud tingimused pole olnud sobivad. Äsja soovis valitsust juhtiv Keskerakond teha tegelikult hoopis vastupidise sammu: leevendada sedagi napivõitu keelenõuet ning lubada mõnele vene koolile erandit.

Küüniline ettepanek

Reformierakonna äsjane ilus ettepanek on eriti silmakirjalik ning küüniline väga mitmel põhjusel. Esiteks seetõttu, et nii peaministri kui ka haridusministri portfell oli ju aastaid nende käes (haridusministriteks Jürgen Ligi ja Maris Lauri). Miks siis ei võetud midagi ette riigikeele kehtestamiseks Eesti haridussüsteemis?

Teiseks on praegu lähenemas kohalikud valimised, haridussüsteem on aga üleriiklik asi, mistap sellised valimislubadused kuuluvad hoopis Riigikogu valimiste aega, mitte kohalike omavalitsuste kapsaaeda.

Kolmandaks süüdistab Reformierakond Keskerakonda eesti- ja venekeelsete inimeste vastandamises, ehkki ise on ratsutanud täpselt sama ratsu seljas ühest valimistsüklist teise ja alustab nüüd häbitult jälle sama vana ratsuga. Tagatipuks otsis Michal Isamaa kolikambrist üles veerand sajandit vana valimisplakati, eeldades justkui poleks valijail vähimatki poliitmälu.

Kuidas üldse luua eestikeelne lastead Narvas?

Raskeim küsimus on see, kuidas asutada eestikeelseid lasteaedu Ida-Virumaal ja Narvas, kus teatavasti on ainult 4% eestlasi ja kus isegi mitte vähestel eesti lastel pole võimalik alati saada emakeelset algharidust, sest lasteaedades lihtsalt pole piisavalt eestikeelseid rühmi. Lõimumisuurimused näitavad juba pikemat aega, et kõik Eesti valitsused on lasknud 25 aasta jooksul Ida-Virumaal ja Narval getostuda. Soovitud hariduslikku lõimumist pole sisuliselt toimunud ning kasutusele võetud meetmeid olnud liiga vähe või on nende jaoks olnud liiga hilja.

Parem siiski hilja, kui mitte kunagi. On päevselge, et keelepoliitiline sissemurdmine toimub praegu lahtisest uksest, aga see on üks hoopis teine uks. Uuringud näitavad nimelt, et Eestis on tekkinud suur «sotsiaalne tellimus» eestikeelse alushariduse osas: enamik vene ja muu emakeelega inimesi eelistab ülekaalukalt eestikeelse õppe algust juba lasteaias.

Keelepõhiselt eraldatud lasteaedu pooldab üha vähem muulasi. 65% muukeelsetest inimestest pooldaks ühist eestikeelset lasteaeda, kus teisest rahvusest lastele oleksid nende emakeelt valdavad abikasvatajad.

Suhteliselt suur osa vene kodukeelega peresid on juba praegu pannud oma lapse eesti õppekeelega kooli (Maarja Siiner, Triin Vihalemm. «Jätkusuutlik keelepoliitika: kas ja kuidas?», Keel ja Kirjandus nr 2/2013). See tähendab, et enamik muukeelseid lapsi on juba ise leidnud tee eesti kooli ja eesti keeleni, suutmata ära oodata riigipoolseid lahendusi, või siis hoolimata erakondade ülepolitiseeritud keeleotsustest, mis pole paraku silmas pidanud mitte ühiskonna sidustamist, vaid lõhestamist.

Häid lahendusi on küllalt pakutud

Ühiskonnateadlased on korduvalt pakkunud välja häid lahendusi, kuidas Eestit paremini keeleliselt ühendada, kuidas parandada keelelõhet, mis ikka veel mõjutab venekeelsete inimeste kehvemat toimetulekut hariduses, töö- ja eluteel: «Jätkusuutlik keelepoliitika peaks tegelema keele kasutatavuse arendamise kõrval ka selle kasutamise tingimuste ja võimaluste loomise ehk keele sotsiaalsete kasutuskeskkondade kujundamisega, kaugemas perspektiivis ka sotsiaalse võrdsuse ja sidususe tagamisega. Näiteks oleks vaja täiskasvanute keeleõpe tihedamalt siduda tööturule siirdumise ja järelõppega. See eeldab peale riigi ka muude keelepoliitiliste toimijate, näiteks kohalike omavalitsuste, töökohtade ja haridusasutuste kaasamist.» (Siiner, Vihalemm, 2013).

Teadlased peavad olulisimaks seda, et Eesti senine riiklik hiliskontrolli-põhine keelepoliitika (normeeri, kaitse, kontrolli!) muutuks lapsepõlvest alates toetavaks ja abistavaks keelepoliitikaks, mida suudavad reaalselt ellu viia ka kohalikud omavalitsused. Tallinn ja Kirde-Eesti tuleb taaseestistada kõigi võimalike ühiskondlike abinõudega, mitte ainult ühe karmi, kuid ebarealistliku keelenõudega.

Tagasi üles